Ajakirjandusest, juhtidest, uuest meediast ja vigadest

Diskussioonis ajakirjanduse kvaliteedi ja selle languse (nn odavnemise) üle on veel üks mõõde, mida viisakusest üldiselt ei mainita. Selle nimi on kretinism ehk lihtsalt rumalus. Seekord mitte professionaalne kretinism, sest see pole kuidagi seotud ajakirjanduse kui ametivaldkonnaga. Kui püüda leida mingit ühisosa, siis võiks rääkida juhtimise kvaliteedist laiemalt, sest probleem on juhtimisotsustes ja nende kvaliteedis.

Olen läbi oma karjääri olnud mitmetel (ca kümnekonnal või pisut enamal) juhtimiskoolitusel ja saanud selgeks lihtsa tõsiasja, et juhiks sünnitakse. Valgustusajast on lääne kultuuriruumis liikvel müüt nn valgustatud monarhist, targast juhist, kes oma teadmiste põhjal juhib inimesi lillelise tuleviku - Arkaadia suunas. Tegelikkus on reeglina vastupidine. Ma ei taha öelda, et juhid on rumalad - tihti see nii ei ole. Kuid kindlasti puudub neil see kõikenägev, kõikemõistev jumalik teadmine, mida alluvad neile omistavad. Mõnikord teevad nad valesid, isegi läbinisti lolle otsuseid, mis viivad hukatuslike tagajärgedeni. Selle vältimiseks kasutavad juhid nõuandjaid ehk eksperte, kelle ülesanne on materjal läbi töötada ja viia see juhile arusaadavasse keelde. Ideaaljuhul anda juhile nn otsustusalus - lihtne valik ei-jah vormis arusaadava põhjendusega. Heal juhul kuulab juht ära mitmed eksperdid nägemaks olukorda kogu selle mitmeplaanilisuses.

Millise eksperdiga on nõu pidanud Samost kui ta arvab (!), et ajakirjanduse odavnemise taga on ajalehtede veebiväljaanded või laiemalt juurdepääs ajakirjandusele internetis? Arvan, et mees teeb selle otsuse nn omaenese tarkusest.

Nagu ühele kodumaisele juhile kohane (Sada vakka tangusoola, mäletate?). Ometi eksperte leidub, ka siin, Eestis. Hoobilt võiks nimetada Peeter Marvetit ja Linnar Viiku uue meedia poolelt ja Tiit Hennoste ajakirjanduse poolelt. Kahtlemata seejuures grammigi Samosti enda oskustes ja teadmistes. Sest antud juhul ei räägi me Samosti vigadest (vastupidi - hoolimata täiesti valest lähenemisest uuele meediale, on ajakirjandust puudutav analüüs ju igati pädev) vaid vigadest, mida on teinud Eesti ajakirjandusväljaanded oma võrgukülje loomisel. Need viis peamist viga on:

1. nn kollaste uudiste kajastamine oma võrguküljel (püüe kopeerida Delfit ja selle edumudelit); näiteks sobib Postimehele kuuluv Elu24, mida postimees.ee pidevalt kajastab ja lingib ning, mis peletab vähegi nõudliku lugeja eemale;
2. liialdamine visuaalse reklaamiga, seda eriti esiküljel; hea näide on ap3.ee, mille väljatulemisel kõik selle lehe veebist lugejad installeerisid oma brauserisse reklaamifiltri;
3. suutmatus kasutada ära võrgulehe ümber koondunud virtuaalset kogukonda; suutmatus ohjeldada trollijaid (või leimajaid - nimeta, kuidas tahad) ja läbi selle väärtustada heatahtlike lugejaid/kommenteerijaid (postimees püüdis ja hävis);
4. suutmatus kaasata kohaliku kogukonda ja nn kodanik-ajakirjanike (citizen journalism) rubriigiga "mis toimub kohapeal";
5. püüe muuta materjal kättesaadavaks veebis ENNE KUI paberlehes (näiteks epl.ee) - mitte midagi ei juhtu, kui veebi jõuaks sisu (analüüsid, arvamuslood jm tõesti sisukas asi) 6 või isegi 12 tundi hiljem.

Selle kõik võtab kokku üks hea näide, loomulikult NYTimes.com . Õppige.