Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuni, 2005 postitused

Avantüür

Ma tean Tartus ühte maja. See asub südalinnas ja maksab ma pakun umbes 3-4. Tegemist on ajaloolise ehitisega (2 korrust, sisehoov) ja selle renoveerimine läheb ka umbes 2-3. Kui Muinsuskaitseametiga asjad selgeks saab. Edasi. Hoone korrastatakse, rajatakse kommunikatsioonid ja tehakse siseviimistlus. Ruumid on nö avatud planeeringuga ja võimaldavad inimestel liikuda vabalt kogu hoone ulatuses. Teise korruse ruumides luuakse nö meeleolukeskkond, kus inimestel on võimalik töötada kas renditud arvutiga (20 tk x 25k = 500k, kuumaks 1 500.-) või isikliku laptopiga ükskõik kus. Kuigi tegemist pole ilmselgelt äriruumidega leidub neis mitmesugust kontoritehnikat: koopiamasinad, printerid, telefonid, faksid, skännerid jne, mida liikmed saavad soovi korral kasutada. Kui ülemine korrus on lubatud üksnes liikmetele siis esimese korruse restoranis võivad käia kõik, kes seda soovivad. Seetõttu on restoran hea koht nõupidamiste ja kohtumiste korraldamiseks. Kes aga soovib privaatsust võib tellida

Valgustatud Aeg ja Mees Suure Trummiga

Minu lemmikajakirjanik Barbi Pilvre kirjutab Ekspressis , et tõde on on teada vaid vähestele ja praegu on justnimelt nende Valgustatud Aeg. Ja nii peabki olema. Kui aga Barbi kirjutist hästi aeglaselt lugeda, tekib paratamatult mulje, et kirjanik on väsinud kõikidest nendest ekspertidest ja nõuloogidest ja tarkpeadest. Nalajakas, aga minul on viimasel ajal mõnikord samasugune tunne. Minul on ka targutamisest villand. Inimesed võiksid rohkem mõtelda omaenda peaga. See pole mitte kellelegi keelatud. Ja ise oma rumaluste eest vastutada. Ja selle asemel, et esimesel võimalusel armastatud kaaseestlasele naaskel kintsu lükata, hoopistükis püüda pead kokku panna ja asju koos mõetelda ja koos teha. Selle asemel, et eksimuse korral (kamoon, kõigil juhtub!) mingit mulli ajada hoopis öelda, et näe läks jah viltu, järgmine kord teeme juba paremini. Aga isegi siis on eksperte vaja. Mitte küll selleks, et nael seina lüüa. Üldse on ehituses vististi rohkem kasu ühest korralikust tunkedes meistris

Uued tänavad + uued majad = uus linn

Alles hiljuti sai siinsamas juttu tehtud nn kassaefektist kui nähtusest, mille korral kaupmees mugandab tehnilisi ja tehnoloogilisi lahendusi vastavalt oma suvale. On olemas vanasõna: kes maksab, tellib ka muusika; kassaefekt oleks nagu sama asi. On aga valdkondi, kus selline mõtteviis alati ei toimi ja inseneritöö on üks selliseid. Teisi sõnu: investeeritud miljonid ei taga veel tehnoloogilist kvaliteeti. Kõige ilmekam näide selle väite paikapidavusest on kinnisvaraarendus. Tartu südalinnas kerkib hoone, mis torkab möödujale teravalt silma oma proportsioonide, arhitektuuri ja akendeta seintega. Tegemist on uue Tartu Kaubamaja hoonega , mida ärimees Kilk on nimetanud, kui mu mälu mind ei peta, ka "uueks kolekaubamajaks". Mitmed minu tuttavad on öelnud selle hoone kohta isegi inetumalt. Samas on nii krundi detailplaneering (täisehitus 100%) kui ka arhitektuuriline lahend Tartu Linnavalitsusega kooskõlastatud (linnaarhitektiks oli mäletatavasti veel Mändmaa). Kuidas siis s

Hea eesti meedia

Lugesin läbi Pulleritsu enesekriitilise artikli eesti kirjutava pressi allakäigust ja jäin mõtlema. Milline on minu jaoks hea ja kvaliteetne ajakirjandus? Postimees ? Ei. Püüan seda küll iga päev lugeda, aga minu jaoks on see pigem nagu uudisteportaal. Kui ma olin kontoritööline siis lugesin Äripäeva ja Eesti Päevalehte . Enam mitte. Ja ma ei tunne neist ka puudust. Pikka aega ostsin Ekspressi , aga ka sellest olen loobunud. Kuigi Ekspressi formaat sobis mulle hästi: ilmub kord nädalas, aga selle eest on ka mitmeks päevaks lugemist. Mul oli tunne, et Ekspressis oli rohkem sisu, kui päevalehtedes. Võibolla peaks ka päevalehed sellest õppust võtma ja kui neil on tunne, et hommse lehe tarvis piisavlt uba ei ole, siis jääks ühe päeva vahele ja ilmuks ülehomme seda tummisemana. Minu jaoks oli Ekspressi viga hoopis selles, et iga number oli eelmisega nii sarnane. Lõpuks oli mul poes värsket numbrit vaadates tunne, et ma olen seda juba lugenud ja ma panin lehe vitriini tagasi. Kunagi aasta
Kiire otsing näitas, et saab rippida ka helikassette. Näiteks selle pulgaga , mis täiesti juhuslikult on müügis ka Ordis . Tehnika areneb. Mul on mõned Nautiluse kassetid, mida pole ammu olnud mahti kuulata.
Kuulasin taskuhäälena Petsi ja Henriku Vikeraadio esimest ? tehnoklippi ja sain valgustatud. Ma avastasin, et mul pole kaasaskantavat mp3 mängijat. Appi! foto PlussMiinus Elektroonika Veidi hiljem hakkasin mõtlema, et ma ju ei kuula eriti muusikat. Mis on viga. Tuleb osta pleier ja hunnik plaate. Sest helikassette vist ei saa mp3-edeks rippida. Lõppude lõpuks on suvi ja peaks natuke vabamalt võtma.
Printeri tindikassett sai lõpuks otsa. Umbes 100 lk hiljem kui monitooring hoiatama hakkas. Kokku teeb see hinnanguliselt 300 lk teksti ja vähesel määral kontorigraafikat ning lehe ligikaudne korrigeeritud maksumus on 1,5.- . Ja minu töömahu korral teeb see tindikuluks 150.- See on suhteliselt mõistlik.

feedreader??????

Seoses RSS-teemaga olen hakanud erinevaid rss-lugejaid katsetama. Mind üllatas Feedreader , mis alguses tundus väga sobiv ning kui ma olin kõvasti vaeva näinud ja hunniku uudiste-feede sinna kogunud siis... ühel hetkel andis veateate ja kaotas kõik need ära. Praegu olen ma samas kohas, kust alustasin ja My feeds kataloom on tühi mis tühi. urrrrrrrr! Võtan maha ja teen katset RSS Banditiga .
Eile peol rääkis üks naine Chalice loost, kus olnud teemaks midagi Heljo Männist. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu, aga hiljem hakkas see mind vaevama. Sest minuarust on võimatu selle mehe laulusõnadest midagi aru saada, need on liiga kiired. Nüüd on kaks võimalust: kas peol olnud naine lihtsalt eputas ja tegelikult ei räägi mitte ükski Chalice lugu Heljo Männist (kontrollida ju ei saa!) või, kas peol olnud naine tegelikult ISE KIRJUTAS Chalice'ile selle Heljo Männi loo. Kolmas variant vist on veel. Äkki on Chalice plaadiga kaasas raamat laulutekstidega, kust peol olnud naine sai selle Heljo Männi teema võtta. Mis samas ei välista kahte esimest varianti.
Ärgates oli mul meeles öö viimane unenägu. Olin kusagil ostukeskuses ja püüdsin kohvikusabas tutvust teha ühe kauni noore daamiga. Tema väitis, et tunneb mind ja me oleme palju vestelnud. Hiljem kui me juba laua taga istusime, rääkis ta mulle, et minuga on raske suhelda. Kuna ma püüan alailma mängida kedagi, kes ma tegelikult pole. Sellepärast on tal tunne, et ta räägib võõraga. Lõvidele ennustati kahepidist aastat. Esimene pool pidi olema seikluslik ja avatud. Teine pool endasse suletud, filosofeeriv, eksistentsialistlik, kaamoslik. Mul on tunne, et piir on ületatud. Kes ma olen?

Odavklassi sülearvutid, opelid ja valged lehed

Arvutimaailm üllatab. Ma olen suht stabiilselt viimased paar aastat seda ajakirja ostnud ja mida aeg edasi seda vähem põhjust ma selleks leian. Üheks suuremaks probleemiks on valged lehed. Teatavasti on kaasaja meediatarbija silmanägemeine/kõrvakuulmine selektiivne, filtreerides vasemalt ja paremalt näkku kargavast reklaamist välja teabe. Mis järele jääb, seda me ei näe: teksti ja piltide asemel on hallihämune või lausvalge leht. Reklaam pole üksnes K-arvutisalongi punanurgake leheservas. Reklaamiks on ka selline igati tark tekst, kus eksperdid ühtepidi laidavad teatud tooteid ja teistpidi kiidavad teatud teisi tooteid. Millede müügiga juhtumisi tegeleb just see ettevõte kus nemad ise leival on. Toon ühe näite: kas keegi on kunagi lugenud läbi mõne artikli, mille on kirjutanud CMA tegelane Villu Parvet ? Seda ei ole ju võimalik teha. Sest juba enne kui lugeja on jõudnud läbida artiklist pool algab metamorfoos ja asjalikust ning ladusast ärijutust jääb leheküljele maha vaid pealk

Ššššsssszzzzzzzžžzzzzzsssss

Täna on meeleoluõhtu. Taigen on tehtud ja hakkliha külmast välja võetud. Varsti läheb pizza ahju. Mis tuletab meelde, et oleks võinud ju šampinjone osta. See selleks. Õhtu lõpeb Raadi pargis koos suure sõbra ja väikese jooksuga. Vaatasin ÕSist järele. Šampinjon ( Agaricus ) kirjutatakse šampinjon mitte shampinjon (nagu ma kogematta alguses kirjutasin). Igaks juhuks. Märkus: mina näen firefoxis millegipärst š-tähe asemel mingeid konkse. Miks?
Pets kirjutab ( vt ka eelmist posti ): ma võin mitu nädalat arvamusi avaldada nii, et ühtki tagasisidet ei tule. Ja siis ühel päeval kodanikud edastavad lingi kuhu vaja (tnx, smr!), saadavad oma ideid jne. Eelmine esmasp olin Linnari ajuloputusel ja seal üks osaleja mainis, et ta on küll "oma teema" kohta lehes kirjutanud ja palun kommenteerida (et ta saaks neid mõtteid vajalikus kohas pushida) ja ei ühtki vastust. Mispeale mulle meenus, et kui paluda lihtsalt kommenteerida siis tõesti ei juhtu midagi. See, mis paneb reageerima, on pigem seotud küsimuse püstitamise viisiga... või millega? Minuarvates on kommentaaride lisamine Tehnokratis tiba keeruline. Võibolla sellepärast. Mina pole pihta saanud, kuidas see käib. Aga see selleks. Võibolla on isegi hea saata näiteks üks korralik meil selmet piirduda pidetu netikommiga. Küllap on mõni teema piisavalt oluline, et inimesed võtavad vaevaks natuke kaasa mõelda.

Estonian Air ja kassaefekt

Pets arvas , et äkki on Estonian Air natuke ka ise süüdi nendes jamades , mis neil teenindusega on. Mina arvan ka. Aga see on natuke üldisem teema. Ehituslikus projekteerimises on olemas üks tegelane, keda nimetatakse tehnoloogiks. Tehnoloogi ülesanne on siduda rajatav "raudvara" (hoone või ehitis) tema funktsiooniga. Lihtsamalt öeldes tagab tehnoloog selle, et suvalisest plekkangaarist, marmorpaleest või muruväljakust saab ostukeskus, ülikool või golfirada. Tehnoloog näitab hoone plaanil ära ka selle, kuidas ja millises mahus inimesed ja asjad liiguvad. Vajadusel lisatakse tehnoloogiaprojekti insenertehnilised arvutused. OK, see selleks. Tehnoloog teeb oma töö ära. Hoone saab valmis. Mis saab edasi? Hea näide on ostukeskused. Minu kodu lähedal on toidupood nimega Konsum. See on iseenesest hea pood, seal palju ruumi ja hea valgus. Sõbralikud teenindajad. Ja alati on seal ka järjekorrad. Kusjuures kassasid on kokku üle kümne, aga töös on neid ainult kolm või neli. Alla poolt
Arvutikasutaja juuninumbris on väga vahva odavklassi sülearvutite võrdlus, kuhu on koondatud masinad hinnaga 15 000.- ja vähem. Üllatuslikult on sinna sattunud ka üks väga eriline kodumaine sülar: 1,5 kg kaaluv 12" N710 MicroLinkilt . Arusaamatu on, miks testis ei osalenud Ordi poolt toodetavad väiksemõõdulised süleraalid Enduro M120W ja eriti musta värvi ja stiilse välimusega Enduro 223 PD II . foto Ordi Masin, mis standartkonfiguratsioonis ületab oma varustuselt enamiku odavate sülearvutite valikust. Ootan põnevusega teste.
Mul on oma meetod. Kui ma näen kedagi tegemas tööd, mis silmnähtavalt tundub tühine ja kasutu, siis ma esitan endale selle küsimuse: "Kuidas tema, see mees või naine, ennast motiveerib, et seda teha? Mida ta ütleb endale hommikul ärgates? Kuidas ta veenab ennast avama silmi ja voodist tõusma?" Ma võin öelda, et see meetod ei toimi. Sest inimesel on ennast motiveerida väga lihtne. Ja sellistel puhkudel piisab vaid nentimisest, et töö on vaja ära teha.
Selgub , et minu lemmik telefonitootja Siemens lõpetab mobiiltelefonide tootmise. Millest on kahju. Mulle tõesti meeldivad need ümarad, konkreetsed ja käepärased telefonid. Mis saab siis kui ma uut telefoni vajan? SonyEricsson ?

Kodukontor ja teisi raamatuid

Eile ostsin Mattieseni raamatopoest Äripäeva Kirjastuse poolt 2002 välja antud Kaido Einamaa raamatu "Kodukontor töötan seal, kus tahan", mis oli allahinnatud 50.-le kroonile. Muidugi olen ma seda raamatut lugenud. Ja isegi sellest põgusalt kirjutanud . See on kõige põhjalikum (kuigi kaugelt mitte piisavalt põhjalikult) seda teemat eesti keeles käsitlev teos ja mul on hea meel, et ma selle lõpuks endale sain. Loodan, et teistkordsel lugemisel leian veel ideid, mida oma pisikeses kodukontoris rakendada. Eriti pakub mulle huvi nn meeleolukeskkonna idee, aga seda peab natuke veel seedima. Miks need ÄP Kirjastuse raamatud nii megakallid on? Algselt maksis see teos 277.- Kes peale firmade on nõus nii palju maksma? Kodukontorite inimesed on minu kogemuse järgi pigem sellised väiksemad kalad, kes on oma väljaminekutes ettevaatlikumad ja investeerivad üksnes hädavajalikku. Teemaga haakub. Hea meelega ostan endale TÜ Kirjastuse poolt 2001 a välja antud Anu Laasi raamatu "

magistrireform

Oi kui teravalt kirjutab keegi TÜ magistrant tänases Postimehes. Ja pole midagi öelda, üldjoontest on ju kõik kirjapandu ka tõsi. Miks peaks keegi kaitsma magistritööd või seda edasi kirjutama, kui temast juba sai neljapäeval ühe nupuvajutusega sisuliselt magister? Miks peaks normaalse elu arvelt kaitsma korralikke ja sisulisi esimese astme teadustöid, kui doktoriõppeks vajalikku vaimuandi on võimalik tõestada ka referaate koostades ja õlut juues? Olen ka ise mõelnud, et milleks ma seda kõike õpin. Mitte nii radikaalselt, aga kerge kibestumisega küll. Magistrantuur oli minu jaoks üsna paljus pettumus, kuna mina tahtsin tegeleda oma teemaga, aga kool arvas, et on veel 100 muud asja, mida ma pean teadma enne kui ma üldse tohin midagi tegema hakata. Aga võibolla olen ma tuupimisest lihtsalt tüdinenud. Sellisest faktide pähe toppimisest, millel pole tegelikult mingit seost reaalse maailmaga. Aga see selleks.

suvi suvi suvi

kevadel oli plaan üks kuu suvest veeta Haapsalus . aga nagu plaanidega ikka: kui sa neid koha ellu viima ei hakka siis... süüdista hiljem iseennast. tänaseks on olukord selline, et poole juulini olen ma Tartus kinni, augustini pean veel aegajalt käima. aga august on lahtine. üks variant on Berliin, aga see pole kindel praegu. ja augustis pean otsima endale uue projekti, et käive tasakaalus hoida. miks just Haapsalu? ei teagi täpselt. linnal on hea aura, ehk sellest. ja meri on Haapsalus ilusam kui mujal.

tagasi

arvuti on jälle elus. käis remondis ja tuli tervena tagasi. ja täis topitud viirusi. terve õhtupoolik läks rookimise peale (2 puugiprogrammi ja 2 viirustõrje programmi oli kasutusel lõpuks). äkki käivad viirused arvuti remondiga kaasas? vahetpole. pea-asi, et ma ei pea veel poodi uut arvutit ostma minema. sest raha niikuinii selleks pole. vahepeal retsenseerisin eramu renoveerimisprojekti (diplomitöö), esitasin Kristjan-Jaaku lähetustaotluse Berliini ja võtsin endale uue töö. lugesin uuesti läbi Waltari "Sinuhe". müüsin ajakirju kenale klassiõele. ilma arvutita on võimatu.