Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2005 postitused
Alustan tsitaadiga, mida praeguseks tunnevad vist juba kõik blogijad. Arvamusvõimu ihalejad, minu-mõte-on-liiga-hea-selleks-et-vaid-endale-hoida-inimesed, õnnetud inimesed, kes ei vaevu pika õhtusöögi ajal asju oma mehe/naisega arutama, kes sõpradega kokku saades otsivad laptop?id välja ning võrdlevad siis, kel on nutikamad mõtted olnud. Selle asemel et silma vaadata ja rääkida. Jälgida inimese reaktsioone, pakkuda talle võimalust vastu vaielda, kuulata. Ehk siis Tuuli Koch oma blogijatpunktpalts-looga . Mis puudutab Paltsi, siis minuaravates on tal õigus oma blogis kirjutada asjadest nii nagu need tema arvates on. Minujaoks on meie ametliku ajakirjanduse probleem paljuski selles, et jäädakse hätta lihtsate asjadega. Kui minister on käpard siis miks ei või seda öelda? Kui valitsusliit raiskab ette raha, mida eelarves niikuinii napib siis ongi selle asja nimi raiskamine jne. Selleks ei pea olema raketiteadlane, et seda mõista. Detailidesse laskumata - ajakirjandus võiks võimule väh

herbaarium @ google

ehk siis siit .

Jalgrattad ja Tartu

Mõni aasta tagasi panin puhtalt huvi pärast kokku üldise mudeli jalgrattaliikluse arendamisest Tartus EL struktuurifondide najal. Eesmärgiks oli rekonstrueerida 3km olemasolevaid tänavaid ja luua 8km uusi jalgrattateid, lisaks luua nõuetele vastav infrastruktuur. Projekt keskendub regionaalse arengu küsimustele, tegeledes rattatranspordi probleemidega Tartu linnas. Taotlejaks on Tartu Linnamajanduse Osakond (LMO) koostöös Tartu Jalgratturite Klubiga. Projekti läbiviimiseks vajalikud vahendid peavad tulema: a) erinevatest siseriiklikest ja rahvusvahelistest keskkonnafondidest; b) euroopa infrastruktuuri arendamisele suunatud fondidest (nt ISPA); c) omavalitsuse eelarvest; d) erasektorist (rataste ja varustuse tootjad, edasimüüjad, turismifirmad, sponsorid). Omafinantseeringuga katavad Tartu LMO ja TJK projekti administreerimiseks ja juhtimiseks vajalikud vahendid. Selle aasta kevadel esitasin oma tööst visandi ka Linnavalitsuse inimestele, kuid kahjuks polnud nad asjast huv

Miks

ma alati toon poes käies kaasa ostutseki? Ei, ma ei pea pere raamatupidamist. Ma sorteerin prügi: paberi jaoks on mul eraldi kott. Aga ostukeskustes läheb kogu tsekimajandus tavaprügiks. Mulle see ei sobi ja nii toon ma oma tsekid kodusesse paberikogumiskotti. Lihtne värk.

Head Eesti ideed

Niisiis, üks nendest asjadest mis viimastel päevadel minu peas on istunud, on Hea Eesti Idee programm, mida EAS jõudsalt edendab. Tegemist pole mitte kreatiivsuse propageerimisega, nagu nimest võiks nähtuda vaid inovatsiooni ja innovaatilise mõtteviisi levitamisele suunatud tegevus. Mis minu jaoks on probleemiks, on küsimus, kuidas toimub innovatsioon rasketööstuses ja suurenergeetikas? Valdkondades, milles toimuvates protsessides on juba sisse kodeeritud äärmiselt suur inerts. Need valdkonnad pole uuendustele eriti avatud, aga siin on omad mehhanismid. Nii nagu on energeetikadiskussiion viimase aastakümne jooksul muutunud tundlikuks ühiskonnas toimivatele protsessidele, nii on ka muutumas tradistsiooniline uuendustega seotud mõtteviis suurenergeetikas ja rasketööstuses. Nüüd teine küsimus on, kuidas neid protsesse siduda innovatsiooniga? - EAS-i pressiteade - PRAXISE ja Hill & Knowton'i innovatsiooniteadlikkuse uuring - Hea Eesti Idee programm
ühesõnaga raamat, kust innovatsioonilevitamise teooria kohta lugeda saab, on nt sven windahli ja benno signitzeri "Using communication theory"

Ajakirjad ja ajaveebid

Hõbemägi kirjutas oma MEKA s, kes kõik ei ole rahul meie ajakirjandusega. Ja muretses, et preili Jones on ajakirjanduse tulevik. Justkui teiselt planeedilt kirjutab ajakirjanik Sapelson reedeses Postimehes, nagu pole Eesti blogid suure meedia jaoks veel küpsed. Isiklik päevik on iseasi, aga kuidas saab loota tõsiseltvõetavusele ja mõjukusele, kui kirjutada ühel päeval kirglikult valitsuse istungi otsuste kohta ja järgmisel päeval kiidelda samas oma uue vinge telefoni/fotoaparaadiga. Samapalju teevad ühiskonnakriitilised blogijad muid vigu, näiteks vohav paljusõnalisus ja üleolev kõnepruuk. Võib-olla on see paradoks, aga niisuguse meediakriitika tegemiseks, mida meedia kuulda võtaks, peab hakkama käituma rohkem ajakirjanduse enda reeglite järgi. Mina ajaveebitsejana panen 2 ja 2 kokku ja saan ......... 3. Sellel on omad põhjused. Esiteks, mulle avaldas sügavat muljet, kui Pullerits rääkis tänapäeva meedia objektiivsusest ja objektiivsuse kriisist. Need on siis need "ajakirja

Tähtsad pisiasjad ja täiendavaid märkusi suhkrutrahvist

Me võime seda kutsuda, kuidas tahame. Pättuseks. Spekuleerimiseks. Rehepappluseks. Äritsemiseks (selle sõna üheksakümnendate alguse varjundiga). Kelmuseks. Milleks veel? Variante on palju, aga vahet pole. Mina kutsun seda varastamiseks. Arutledes suhkrutravi üle sain ma mõned kommentaarid , mille järgi ettevõtjad, kes vahendasid enne EL-i tulekut üleliigseid suhkrukilosid ("Tädi Maali moosisuhkur") läbi Eesti kolmandatesse riikidesse, ei teinudki midagi valesti. Et kui selline võimalus firmadele avanes, siis on ka normaalne, et nad seda kasutasid. Mina ei ole sellega nõus. Absoluutselt ei ole. Ma ei tahaks anda hinnanguid EL majanduspoliitikale. Aga need meie ettevõtjad teadsid väga täpselt, mida nad teevad. Nad teadsid, et see on vale, nad teadsid, milline karistus neid (ja sisuliselt riiki kui institutsiooni) selle tegevuse tulemusena ähvardab ja nad teadsid, millise riski peale nad välja lähevad. Teate, miks nad seda ikkagi tegid (ja kõik need "tädi Maalid", kes
Stressi ja pideva pingesoleku puhul mõjuvad hästi koomuskid. Näiteks Wulffmorgenthaler , The Joy of Tech , või klassikaline Dilbert .
Millegipärast minu firefox ei näita seda, aga Herbaarium tekitab ka nö feede e siis genereerib sissekanded masinloetavateks artikliteks, mida soovijad saavad Feedreaderi või miski muu asjaga automaatselt lugeda. Minu bloogi feed on loetav aadressilt http://herbaarium.blogspot.com/atom.xml

Heade jookide linn

Postimees vahendab SLÕ eksperimenti, milles alaealised testivad alko kättesaadavust Õllesummeril. Selliseid uudiseid lugedes tekib tahes-tahtmata küsimus, kas ma elan nende ajakirjanikega samas riigis. Loomulikult alaealised joovad. Kas ÕSummer on selles osas erand? Millegipärast ei usu, et on. Kõndige mõnel nädalavahetuse hilisõhtul Tartu kesklinnas mööda Rüütli ja Küüni tänavat Laialt tänavalt Riia tänavale. Samasuguse eksperimendi saaks korraldada põhimõtteliselt iga nädalavahetus. Isegi kõndima ei pea. Piisab kui istuda Poole Kuues ees mugavas toolis, libistada õlut ja vaadata kuidas noored alkopoe ees oma seltsielu arendavad. Tartus joovad üldse kõik. Tudengid, töölised, kontorirotid, juhid, sekretärid, vastutavad spetsialistid, kõik. Juuakse viiana, õlut, siidrit, longerot, veini ja konjakit. Reeglina juuakse reedel, laupäeval ja pühapäeval, aga joomiseks sobib ka kolmapäev või neljapäev. Lisaks juuakse riigipühade ja oluliste tähtpäevade puhul. Tähtsamate isiklike pühade puh
Kõik, kes on endale soetanud kaasaskantava flash-mälul põhineva mp3 mängija, nõustuvad arvatavasti, et elu teeb oluliselt mugavamaks kui arvutis olev meediamängija suhtleb mp3-mängijaga omaenda keskkonnas. See lubab meediamängijal esitada ka välismälul paiknevaid lugusid. Sellest lähtudes on minu soovitus Winamp , mis gUSB nimelise plugina abil näitab välismälu ühe kettaseadmena ja kuhu siis lugusid saab lisada neid üleekraani lohistades. Väga mugav. Variante on ka teisi. iPodi omanikele sobib iTunes (kasutajaliides on sellel äärmiselt mugav + v.4.9 toetab ka taskuhäälingut). RealPlayer 10 toetab samuti väliseid mäluseadmeid , aga kahjuks üksnes enam levinumaid (minu vidinat nende nimekirjas ponud). MediaPlayer 10 toetab samuti väliseid meediaseadmeid. Siiski tundus Winamp neist kõigist käepärasem (iTunesi mitte arvestades) ja väledam (sest minu läpu pole ka enam esimeses nooruses).
Hõbemägi viib oma blogis läbi huvitava katse. Eile kirjeldab ta EPLi tänast esikaant ja püüab põhjendada, millest lähtuvad toimetajad oma valiku tegid. Täna teeb ta ilmunud materjalile (ka lehe sisule) aga anlüüsi ja arutleb, mis on hästi ja, mis oleks võinud teisiti/paremeini olla. Tore kui inimesed suudavad ka oma töö osas kriitilised olla. Ja iseenesest ainulaadne eksperiment:)

Kepp ja porgand ehk Euroopa Liidu trahvid ja toetused

Wolli blogis kurjalt tänase (ja eilse) ajakirjanduse kohta, mida ma hea meelega oma väikeseta valgete näppudega võtaksin kommenteerida. Ehk siis lähemalt teemat "Eurotrahvid ja eurotoetused". Tsiteerin * sellele, milline on eesti saadud/saadava ja makstud/makstava euroraha suhe, * /.../ * sellele, miks eesti riik, omavalitsused ega ettevõtjad ei ole leidnud piisavalt aega ega omafinantse selleks, et tuua EL-ist saadaolevad projektirahad koju. Esimest väidet olete Te kõik kindlasti kuulnud. Sarnast loogikat kasutas minu mäletamist mööda suhkrutrahvist "Olukorrast riigis" rääkides ka hr Samost ja sarnaseid väiteid on kasutanud ka poliitikud. Võib tõesti jääda mulje, et kui me saame lähiaastatel toetusi ca 80 miljardi krooni ulatuses , siis see 1-2 miljardit nagu polekski eriline kahju. Mäng, nagu öeldakse, väärib küünlaid. Naljakas, kuidas mõiste miljard nõnda arutades märkamatult devalveerub. Mõni miljard ees või taga - mõni mõis. Kahjuks on küll mõis
Hansapäevad on selleks korraks läbi. Tore oli. Loodetavasti on linnavalitsuse inimestel nüüd aega natuke rohkem meie ühisprojektiga tegeleda:)

meedia, eetika ja SLÕ

kuidas ma sain teada, et õhtuleht kirjutas Gräzinist halvustava ja väidetavalt tede ründava loo? Lihtne. Esiteks lugesin Tehnokratist selle Kuku interviu kohta , millest kõik alguse sai. Siis (kuna Pets oli vastutulelikult linkinud) klõpsasin MEKA peale, et lugeda, mida see Hõbemägi siis kirjutas . Seejärel lugesin Kenderi ja Tiina Kaalepi mõtteid samal teemal. Lugesin ka MEKAst SLÕ vastast kriitikat samal teemal . SLÕ enda artiklit ma lugema ei vaevu. Sest ma ei loe SLÕd. Ja seda ühel väga lihtsal põhjusel: see väljaanne ei vasta minu standarditele. Ma vist isegi ei lingi seda. Palun sure, SLÕ :)