Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva mai, 2006 postitused
plaanisin teha kirjade kirjutamise päeva, aga välja tuli hoopis telefoniga rääkimise päev
panen "maailmale" veto mõneksajaks. minuarust sealsed teenindajad pisut ülbitsevad minuga. ja vaheldust on ka vaja.

maailmast on saanud uus zavood, koht mida hinnatakse teatud kellaaegadel (õhtuti peale kümmet).
kõigil on oma pimedam pool. kõigist paraku ei tehta plaaditäit muusikat, mis muudab maailma.
Mõned täpsustused bussiettevõtja ja Tallinna bussijaama omaniku Hugo Osula Postimehes ilmunud artiklile Kommentaar: Miljardikingitus rongireisijatele?.

Väga õigesti on artiklis välja toodud Kesk-Euroopas levinud mõtteviis, mille kohaselt rongitransport on riiklikult doteeritud. Miks see nii on? Kahel põhjusel.

Regionaalpoliitika. Kiire ja mugav rongiliiklus võimaldab suurlinnades tööl/äri ajamas käia ulatuslikust satelliitlinnade võrgustikust, vähendades sellega liikluskoormust mitte ainult linnadevahelisel autobahnil vaid ka linna sees. Tänu sellele suureneb tööhõive ja elukvaliteet (inimesed saavad elada maalilistes ja taskukohastes väikelinnades) ning kokkuvõttes regiooni konkurentsivõime. Investeerida konkurentsivõimesse pole sugugi "kingitus kõige nõrgemale", nagu see esmapilgul võib tunduda.

Bussiliiklus kahjuks siin rongi asendada ei suuda ja seda ühel väga lihtsal põhjusel: ärimees ei armasta bussiga sõita; küll aga võib ta teatud juhtudel eelistada rongi.

Teine põhjus,…
John Siracusa Ars Technicast võtab sõna "läikivate" ekraanide asjus nagu see on ka uuel MacBookil:
In "shopping mode," this is all people see. Shiny, saturated, sharp. Customers aren't trying to read the screens or move the laptops to different locations in different kinds of lighting. Shopping is almost always an emotional experience, not a rational one. The fallout is predictable, particularly in the world of retail electronics.
Ehk nagu kõlab kokkuvõte: "Glossy screens: bad. People: idiots. Steve Jobs: insane." Läikivad ekraanid on üks paratamatu miinus, mis kaasneb sülearvuti kui standarti levikuga. Sellist tüüpi ekraani eelis avaldub teatud ühes kindlas olukorras: välise tugeva valgusallika puudumisel. Päevavalguses on need tänu peegeldustele oluliselt viletsamad kui matt ekraan.

Ma ei ole kunagi aru saanud retoorikast, et "ega sa sellega niikuinii kuhugi puu alla tööle ei lähe". Muidugi lähen, miks mul sinuarust üldse läpakas on? Läikega …
foto Ars Technica: iBook 12" vs MacBook
Ars Technica: Apple MacBook. Millega Apple meid üllatab? Õhem, läikiva laiekraaniga, uudse (Sony väikearvutitelt tuntud) madalakäigulise klaviatuuri ning magnetkinnitustega ekraanil ja toitekaablil. Miinused on olulised: kuumenev korpus ja absoluutselt mõistetamatu kaal 2,36 kg. Sellised näitajad kahjuks mulle ei sobi, kuna ma vajan arvutit, mida ma saaksin kaasas kanda. Samas neile, kelle jaoks kaal pole määrav, on see huvitav, töökindel ja võimas valik. Värvivalikuks on muuseas ka must.
kivisildnik oli siin:
tüüpiline kultuuriimperialismi agent
on see vana nõrganärviline mees

eesti rahaga tuleb reklaamida
eesti kultuuri väärtuslikku osa
mitte teisejärgulist rootsi sülti

jalad harki ja pensionile
kas on vaja veel midagi lisada?
omamoodi väga vastik kevad on olnud. nüüd juba poolteist kuud erinevate külmetushaiguste ja viiruste käes vinsklenud.
ja mina arvasin, et see on nali. seda suurem üllatus oli lugeda värskest Areenist Argo Ideoni küpsuskirjandit teemal nr 10: Tsilli nii, et poleks piinavalt valus sihitult hängitud aastate pärast. Kiidaksin abituriendi hea keelekasutuse ja ilmselege kirjandusliku võimekuse eest. Tekst on ladus ja kirjavead puuduvad. Noormees püsib ilusti teemas, püstitades olulisi küsimusi ning püüdes neile vastuseid leida oma elukogemuse piires, tuues näited ka reaalsest elust. Hoolimata mõningast ebajärjepidevusest järelduste tegemisel ning küllaltki ühekülgsest käsitlusest teen ettepaneku anda kirjandi koguhindeks 8 palli. Samuti soovitaksin noormehel siduda oma edaspidine töö kirjandusliku distsipliiniga.
Tuul kannab ühes paplivatiga ninna armuhormoone ja Supilinna hapukat kopituslõhna. Tudengid suudlevad. Öösel tunglevad kõik suitsuses Zavoodis, joovad rohelist teed ja A. Le Coqi õlut, nuruvad laenuks 25 krooni ja otsivad hommikutunniks endale voodipartnerit. Et üksindus ei kasvaks depressiooniks.
Maimik: Vallandatud Uuspõld kulgeb Tartusse

mõningaid märkusi filoloogia vallast

seoses ühe pressiteate ettevalmistamisega tekkis mul hiljuti probleem tõlkimaks ingliskeelset mõistet commitment on political level. seotus? pühendumus?

ma ei loe oma ingliskeelt heaks ja võibolla see oli ka põhjus, miks võttis pisut aega, enne kui taipasin - meil polegi sellist mõistet. sest postsovietlikus üleminekuühiskonnas pole poliitikud oma ideedele ja aadetele pühendunud. nad pole oma teemadega seotud ja ei tõuse ja lange koos nendega. vastupid - universaalsus on meie poliitilisel maastikul väärtus omaette. ja kui kohalikul tasandil leiab veel neid, kelle jaoks on olulised mingid omavalitsuse territooriumil tekkivad kvaliteedid, siis riigijuhtideks on meil inimesed, keda huvitab üksnes võim võimu pärast. teflonist rahvas, kes teeb kõik selleks, et oma võimu ja staatust säilitada (või vahetada parema vastu). nemad on meie tänane probleem. ja kui me tahame seda riiki vähegi edendada, siis me peame lahti saama neist andrustest ja edgaritest ja jannodest ning kõigist neist profinae…
Vabaloog kirjab Eestlastest ja Mac'idest ja viitab muuhulgas ka päris palju arvutimaailmas furoori tekitanud uuele reklaamikandjale. Mida ma ei vaata, sest mul pole vastavat meediamängijat ja kolmandat mängijat ma oma arvutisse ei hakka lisama. Mis toob mind asja oani. Kui keeruline oleks lisada .mov standarti tugi mediaplayerile? Tehniliselt? See on umbes nagu hommik otsa nokitseda ja peale lõunat saata juba beetatestijatele. Miks nad seda ei tee? Sest õunakompanii on uus pisipehme. Seni, kuni nad sunnivad arvutikasutajat hoidma oma masinas kolme meediamängijat, on nende reklaamimijonid kirjutatud kostnasse.
Boing Boing kirjutab Farrand Fieldi (CU, USA) tudengite treaditsioonist korra aastas avalikult ja kõige silme all tobi teha. Ja kohaliku valitsuse algatatud fototuvastuskaampaaniast, milles pakutakse $50 iga popsutamisel pildistatud näoomaniku tuvastamise eest.

Mis pani mind mõtlema. Äkki saaks millegi sarnasega vähendada meie laste tubaka- ja alkoholitarbimist? Teha veeb childrenofdoom.ee ja klõpsata sinna kõik koolis/kaupsiees/tänaval tossavad lapsed? Ja pakkuda nt 500 eeku kui näost saab nimi. Nimedega aga tegeleks juba noorsoopolitsei...

Mul on jäänud mulje, et varateismelised ei varjagi eriti oma joomist ja suitsetamist. Mul pole kordagi veel õnnestunud näiteks kaupsi eest mööda minna nii, et ei näeks mõnes kambas mõnda last suitsetamas. Ilmselt saavad nad kodust/sõpradelt/ühiskonnast nii ühese signaali, et neil ei tekigi mingit häbirefleksi. See on nii normaalne, onju emme?
pilt Reuters, Michael Kooren
liikluskunst ufo via WMMNA: ufode maandumisplats kiirtee mahasõidul.
Punane Hanrahan kirjutab inimsuhete maagiast:
Ja taas küsin ma - mis krdi salapärane asi see ikkagi on, mis kahe vaimselt täiesti ebavõrdse isiku suhet toidab? Ja miks on enamasti nii, et mees on see, pehmelt öeldes lollim, rangelt võttes aga juba täiesti lumpeniseerunud, pool ning naine igati intelligentne ja haritud naisterahvas?
Iga kord Euroopast tagasi tulles tabab mind kultuurišokk: kui maitsetult ja inetult minu kallid kaasmaalased riietuvad ja ennast seltskonnas üleval peavad. Eriti mehepojad. Võibolla on selles ka vastus Hanrahani küsimusele: oksemuusika, dressinimeste ja lausjoomise kontekstis kvalifitseerub ka rullnokk voodikaaslasena.

Tegelt ma arvan, et peamine põhjus on meie armsate kaaslannade ratsionaalses maailmapildis ja majanduslikus mõtlemises. Jõmmist metsaärikaga on kindel, et leib on peres ikka laual, ükskõik mis. Ega tugev mees elus hätta ei jää. Kui ta juba dšiibiga letti sõidab siis peaks tal raha ikka olema. Ja kui on raha, kas siis lõpuks on tähtis, et mees 24…