Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2007 postitused

21. sajandi heli

20. sajand on olnud lääne levimuusikas peamiselt kitarri-sajand, andes oma lõpukümnenditel teed sünteetilisele ja digitaalsele helile. Kitarrile kuulsusele pani aluse bluesi ja rocki võidukäik, aga ka hispaanlaste hea PR. Kui sellist lihtsustamist jätkata, siis võiks öelda, et 19. sajand oli sarnaselt klaveri-sajand, klaveri valdamine kuulus elementaarse muusikahariduse juurde; samuti oli tegemist seltskondliku ajaviitega, umbes nii, nagu tänapäeval tehakse bändi. Milline on aga uue sajandi instrument?

Alates oma kolmandast sooloalbumist Homogenic (1997, aga eriti just Vespertine 2001) on laulja ja muusik Björk otsinud uusi heliallikaid, kõlasid ja hääli muusika loomiseks. Sellisel muusikategemisel on oma pikk traditsioon, ulatudes välja 20. sajandi esimese poole konkreetmuusikute ja tape-music maailmani. Ka klavikordi ja mängutoosi kasutamine tema muusikas vihjab samale traditsioonile - püüdest helimaailma varasemast rikkusest inspiratsiooni ammutada (mõlemal juhul on tegemist omaaegs…

Maailma parim telefon

Vanasti oli lihtne. Eesrindlik noor lasi oma nokiale tinutada roheliste led-ide asemel sinised ja feimi tuli. Tänapäeval on aga raske silma paista - poes on kõik olemas ja konkurents edevaima taskutelefoni kategoorias on tugev. Paksud ja õhukesed, pikad ja peenikesed ja lõpuks ei selgugi, kellel on kõige pikem. Tinutamas ei käi enam keegi ja võibolla on põhjus ka selles, et nüüd ostetakse telefon karbis ning isetegevus kahjustab garantiid (mis uutel mudelitel on järjest vajalikum).

Tänasel päeval on justkui sisu oluline. Maailmarändur Peter Schindlersõidab läbi terve Hiina, kaasas Nokia multifunktsionaalne esindusmudel N95, teeb fotosid, loeb kaarti ja peab blogi, toetades nii kompanii reklaamikampaaniat, mille järgi suudab see tark telefon asendada arvutit. Sarnaseid mudeleid on teisigi ja tuleb kindlasti juurde. Vähemalt üks positiivne külg asjal on: kui tegemist pole professionaali (fotograaf, ajakirjanik jne) või paadunud arvutifänniga, siis võib sülearvuti edaspidi rahumeeli koju …

Velotaksod NYC-s

Pisut propagandamaiguline lugu NYC velotaksodest (Pedicabs) ja nende võitlusest enda olemasolu eest. Tartus pole neid veel märganud, aga Tallinna vanalinnas on juba päris mitmeid. Muide, räägitakse, et Tallinnas jalgrattaga sõita on suitsiid. Well, palun vaadake väga hoolikalt neid stseene, kus velotaksod on New Yorki liikluses.

Ise ma velotaksoga ei sõidaks, sest oma rattaga saan ma linnapiires kiiremini kohale. Via empty streets
Youtube - 'inclusively green :: time's up new york'

Muudetud: ei mäleta, kas olen linkinud, aga üks jalgrattakasutust propageeriv põnev khmkhm algatus on World Naked Bike Ride (WNBR) . Huvitav mida meie väiklane ja provintslik kodanikkond selle peale kostaks? Homoparaad on selle kõrval ikka väga vaikne ja armas jalutuskäik. Muide, ma ei nõustu arvamusega, nagu näitaks homoparaadi vastu suunatud rünnakud Eestlaste erilist ksenofoobiat. Pigem väidan, et selle vihalaine taga on hirm uue kontseptsiooni ees. Minumeelest on ka veider, miks seda üritust ür…

TV imeb endiselt

Aegajalt kuulen arvamusi, et need inimesed, kes telekat ei oma ja ei vaata, on nagu hullud poosetajad ja tahavad lihtsalt teistest paremad olla. Et tegelt on telekat vaadata nagu hästi normaalne. Well, minul telekat ei ole ja ei tule (kui, siis mitte-TV vaatamise eesmärgil) ja ma olen väga rahul. Miks? Sest enamus TV-kraami on ikka väga haige sitt.

Mis toob mind tagasi ühe vana küsimuse juurde, nimelt reklaamid. Alati on hea vaadata mõnda vaimukat ja head reklaamiklippi, aga neid tuleb kusagilt netisügavustest taga otsida, sest see, mida lastakse nö tavaeetris, on ikka puhas ila. Vaatasin eile TV-st Kubricku filmi ja see oli ikka väga valus, mis reklaamipause täitis. Okei, see, et reklaamid imevad vilega, on põhikoolitarkus. Aga küsimus ise on: kas reklaamiostja on tõepoolest niisugune ajukääbik, et loodab mind poodi saada selle lollusega?? Et ma tema debiilset kaupa ostaksin? Või mis teema on?

Tagasi varasesse kiviaega

Juba mõnda aega on nii, et uudised levivad veidraid kanaleid mööda. Keegi räägib midagi. Kellegi tuttav on kusagil käinud. Veider värk. Ajalehed ega blogid ei kirjuta ammu enam midagi aktuaalset, asjadest, mis toimuvad tänasel päeval. Väga põnev on lugeda näiteks Plink-Plonkist. Või folgist.

Info liigub inimeselt inimesele. Web2.0 on surnud.

Dynamo efekt

Pealkirja järgi võiks arvata, et ma kirjutan induktsioonist või Faraday seadustest. Nii see aga pole, dünamo asemel sooviks vaadata sellist asja nagu "Dynamo". Kui keegi mäletab, siis oli Eesti kunagi selline aeg, mil mobiilside minut maksis 5 krooni. Või 8 krooni. Või misiganes suvaline number, mis mõnel telekomihiiglasel oli mõttesse tulnud (kõige tõenäolisem oli juhuslike numrite generaator selleks otstarbeks). Siis tegi toonane Q-Gsm paketi nimega Dynamo, pakkudes minutihinnaks 2,5.- igasse võrku igal ajal. See oli murranguline aeg, mida täna vanakooli telekomi juhid meenutavad heldimuspisar silmanurgas. Peale dynamot pole miski enam päris sama.

Mitu korda on võimalik teha sama trikki, ilma, et sinu publikum sellest tüdiks? Mitu korda on võimalik oma konkurentidele kinganinale pissida, ilma, et nad seda märkavad? Tuleb välja, et korduvalt. Sellel kevadel tegi nüüdne Tele2 teoks iga raaditehnikapede märja unenäo: "piiramatu" mahuga mobiilse andmesidepaketi, mille…

Valged unistused

Kui ma vaatan Grace nägu sellel salvestusel Woodstockist, siis ma näen kahte erinevat inimest, millest ainult üks on tõeline. Teine, fiktsioon, pole psühhedeeliline rockitädi, üks esimesi naistähti rockilaval, nii nagu teda reeglina kujutatakse. Mina näen seda illusiooni, mida see naine otsis ja milles ta elas, olemata ometi seal kohal, olles ära, olles keegi teine. Grace Slicki edu oli kiire ja jahmatav, vaid mõned kuud peale oma eelmisest bändist lahkumist ja ühinemist Airplane'iga (kaasavaraks kaks lugu, mis said maailmakuulsaks, tema ja Airplane'i edu aluseks: White Rabbit ja Somebody to Love), oli temast saanud staar, keda peeti ühe generatsiooni hääleks. See on arvamus, millega ma siinkohal soovin nõustuda: sotsiaalne eksperiment, mis unistas teistsugusest, paremast maailmast, kuid mis läks ühel tabamatul hetkel kindlalt viltu.

Teine inimene on reaalne. See on turvalisest äärelinnakodust kasvanud haritud, andekas ja hea tüdruk, kellel oli ootamatult huvitav hääl ning osku…

Saatuslik armastus

Armastusest kirjutamine muutis mind melanhoolseks ja raske on sellest teemast nii lihtsalt loobuda. Kuigi armastuse kohta vaevalt on võimalik öelda midagi uut. Olen üsna kindel, et see on kõige enam ülekasutatud teema kirjanduses ja kaunites kunstides. Ometi on see alati oluline teema, puudutades ühte inimeseks olemise eripärast joont, meie ainulaadset võimet oma sotsiaalsust teadvustada.

Miks on nii, et paljud inimesed mööduvad meist mingit jälge jätmata, ilma, et me neid isegi märkame. Samas aga leidub neid, kes kütkestavad esimesest hetkest, kelle kõnnaku, hääle, naeru või puudutuse võib eksimatult tunda ära tuhandete teiste seast isegi peale põgusat kohtumist. Kõike narruseni lihtsustav massimeedia pakub vastuseks täiuslikud kehavormid, seksapiili ja ilu, imiteerides nii hollywoodi algusaastate femme fatalet. Tegelikult on see eluakauge ja rumal käsitlus: jah, saatuslik naine on tihtilugu ilus, isegi erakordselt ilus. Siiski ei muuda tema ilu teda selleks, kes ta on, vaid pigem vas…

Armastus ja mäng

Ramloff kirjutab, et armastus on tõsine asi ja mikskamitte. Sellega aga on seotud üks probleem. Nimelt pole armastus just igapäevane külaline meie tolmuses vabariigis. Üldse on selle päris armastusega seotud igasugused jamad, mis algavad esimese silmavaatamise ja südamepuperdamisega ning lõpevad varem või hiljem mööbli või lauanõude loopimise, pisarate ja aastaid kestvate hingepiinadega. Kui tegemist pole masohistiga siis, kes meist ikka tahaks haiget saada, aga armastus võib teha haiget rohkem kui ükskõik mis muu.

Hei, aga milleks pingutada, kui on olemas ka kergem variant, nii mõtlevad paljud ja ilmselt ongi see see, mida Tammsaare kõrval (tee kõvasti tööd, siis tuleb ka teadagi-mis) silmas peab morn Ramloff. Armastus kui mäng, spiel, mida saadavad trompetihelid, kindlad rituaalid ja käitumiskoodeks, mida näiteks mina pole kunagi viitsinud selgeks õppida. See on minust muidugi rumal, sest kindel manuaal on nagu marssalikepike sõduri seljakotis: abx ikka. Aegade jooksul olen ma isegi …

Rattaga läbi suvise linna

Sõita keset imekaunist suvepäeva jalgrattaga südalinna, aeglaselt, vaadates inimesi ja asju ja kuidas noored naised naeravad; sõita ja tunda ennast vabana, olla kõigest pisut eemal ja nautida noorust ja vabadust ja olla õnnelik. Alles hiljem, õhtul, tuleb meelde, et juba kuu aja pärast on sünnipäev ja see on alati tähendanud suve lõppu ja viimasel ajal ka seda, et noorus hakkab läbi saama. Mulle meeldib olla õnnelik, ma ei suuda mõista inimesi, kes minu ümber tõmblevad ja rabelevad, mittemilegi nimel. Võitlevad lahingutes, mida nemad pole algatanud ja ei suuda lõpetada; võõrastes lahingutes võõra lipu all. Unistavad asjadest, mida nad ei vaja ja mis neid koormavad. Otsivad tarkusi, mis muudavad nad inetuks, mõruks ja naeruväärseks. Ahmivad maailma, kaotades enda, oma unistused ja armastuse, muutudes kalbeteks zombideks. Sõites rattaga läbi suvise linna ei koge mingit ülimat tarkust, see pole olemasolu zen, aga nii lihtne on olla õnnelik.

Leidsin imeilusa ja hella kirjutise Lisettelt. J…

Cosmo soovitab: stiilselt suvele vastu

The Sartorialist annab ülevaate ühest suvisest probleemist meestemoes, nimelt lühikestest pükstest. Suvel on need täiesti hädavajalikud, aga probleem on selles, et valik on suhteliselt nadi. Lihtsad inimesed lahendavad probleemi spordipükstega ja palju õnne neile. Minu suvisesse garderoobi kuuluvad juba mitmendat aastat linased caprid. Linased sellepärast, et linane on SEE materjal suvel (ning Eestis sai veel kuni viimase ajani väga nooblit ja kvaliteetset linast, aitäh Monton). Ja caprid sest... noh... saate isegi aru. Muide, kes ütles, et lühikeste pükstega pintsak ei sobi?

Jah, vahel kannan ka mina polot.

Kasulik töövahend PDF failidele

Adobe Digital Editions hakkab huvitavast vidinast muutuma kasulikuks töövahendiks. Eelis on PDF failide lugemiskiirus ja võimalus neid jagada virtuaalseteks kataloomadeks. Asi on veel ideaalist kaugel, aga tööd teha juba nagu saab.

Plussid:
+ vaade raamatukogule (kui tiitelleht on defineeritud);
+ võimalus lisada raamatukogule korraga mitu faili (erinevalt vanast versioonist)
+ loeb tõeliselt kiiresti ja jätab meelde, millal on faili loetud;
+ järjehoidja kasutamine;
+ ülimalt lihtne kasutajaliides;
+ meeldiv ja ergonoomiline disain.

Miinused:
- ei tee installeerimisel raamatukogu tarbeks süvaotsingut ega sünkroniseeri katalooge (nagu näiteks Picasa fotode puhul);
- ei suuda ise esilehte tiitliks võtta ja masinaga tehtud failid on raamatukogus tühja kastina;
- faili loomisaja asemel annab lisamisaja raamatukogusse;
- igal taaskäivitamisel tekib töölauale ikoon (wtf?)
- sisuotsing ei tööta (vähemalt masinaga loodud PDF-ides).

Lisatud: võtan kõik plussid maha, kuna järgmisel päeval programmi avades s…

Kuidas kirjutada säästvast arengust?

Kuidas kirjutada säästvast arengust? Kuidas mõõta ühte sellist poolabstraktset ja kokkuleppelist väärtust, mille kohta pealegi paljudel juhtudel pole üldist ja ühetaolist kokkulepet? Näiteks, kas meie transpordisüsteem on säästev? Kui vaadata liiklusõnnetustes hukkunute statistikat, siis oleme me kõike muud kui säästvad. Kui vaadata sõiduautode arvu inimese kohta, siis oleme üsnagi säästvad. Aga kas see on säästev areng, või on areng pigem vastupidises suunas? Samas kui vaadata nende masinate keskmist kütusetarvet ja keskonnamõju siis selgub, et meil on kõige enam maastureid inimese kohta regioonis. See on kindlasti üks parameeter, mida tuleb mainida. Aga me ei ole üksnes mingi Ida-Euroopa väärakatešhow.

Üks säästva transpordi parameetreid on kaasatus ehk küsimus sellest, kui paljude erinevate ühiskonnagruppide vajadusi transpordis arvestatakse. Kui kättesaadav on näiteks ühistransport; kui ohutu on liiklemine tänaval puuetega inimestele (aga ka teistele riskigruppidele, näiteks rüblik…

Süüdi on internet

Inimene, kes kaitseb kaupa või teenust, mille tootmise ja müügi pealt ta ise teenib, räägib alati ühte ja seda sama juttu. Mitte, et see jutt vale oleks. Ka Kaur Lohk kirjutab PM-is igati õiget juttu: web2.0 on ehitatud üles kasutajate aktiivsusele (ise küsimus on kas sotsiaalne profiil on toodetav "sisu" või on see midagi muud). Kindlasti oleks rate.ee sulgemine vale, väidab ta vastuseks Valdo Randpere ühele ja teisele üsna teravale sõnavõtule, ja ei saa sellega eksida, sest juba täna on olemas mitu rate.ee kodumaist klooni (rääkimata rahvusvahelistest). Siiski on kaks olulist asjaolu, mida peaks täpsustama. Esiteks on täielik jama väita, et web2.0 sisu on mingi püha lehm, mis ei tohi alluda toimetamisele ja reguleerimisele. Kõik suured keskkonnad on sellega kookku puutunud: otsi näiteks digg.com'ist rassistlike või pedofiiliat propageerivaid kirjutisi. Neid pole (või kui on, siis saab neile tähelepanu juhtida ja need eemaldada lasta). Ka web2.0 on maailm, milles sul on…

Projekt PRAKTIKA

Mida teha tudengitega, kes kipuvad tööle, kuna kõrgkool ei paku neile vajalike kogemusi?

Eesti Hitt 97

24. juulil toimus NYC-s Roselandi saalis Portisheadi kõige kuulsam live-esinemine läbi aegade. Kontsert oli võrratu, triphop kohtus klassikalise orkestriga, Beth Gibbons tõmbas ühe sigareti teise järel ja Portishead oli oma kuulsuse tipus. Oli aasta 1997 ning samal aastal ilmusid plaatidena Radioheadi OK Computer, Björki Telegram ja suurepärane Homogenic, Bluri Blur, Depeche Mode'i Ultra (esimene plaat ilma Alan Wilderita), Daft Punki Homework koos MTV-s nõrkemiseni käiatud hitiga Around The World, INXS'i Elegantly Wasted, mis jäi samal aastal enesetapu sooritanid solisti Michael Hutchence'i luigelauluks, lisaks veel albumid Ramstainilt, Nick Cave'ilt ja Metallicalt... kui tuua vaid mõned näited. Kohaliku laitarberaadiojaama R2 kuulajate poolt aasta hinnatuimaks looks Eesti arvestuses kuulutati projektibänd Black Velvet'i lugu 17 (välismaistest Backstreet Boys "As Long As You Love Me"). Esikümnesse mahtus ainsate päris muusikutest koosnevate bändidena Ven…

Vaiksetest inimestest

Olen kõhuli voodis, diagonaalis üle selle ja meenutan ühte vaidlust, mis leidis aset mõni kuu tagasi peamiselt Ekspressi arvamusküljel. Võibolla ei oleks seda kõike juhtunud kui Andres Maimik oleks jätnud kirjutamata nii nagu ta kirjutas. Ehk oleks siis jäänud olemata ka Peeter Helme naiivne ja õrn vastus ning kogu hilisem poleemika. Ja mina poleks pidanud hakkama kell pool kolm öösel kõike seda meenutama. Siiski on mõnikord kirjutada kergem kui jätta seda tegemata ja loovintelligendi roll ühiskonnas on kindlasti just selline teema.

Selleks et mõista Peeter Helme tegelikult suurepärase argumentatsiooni nõrkust, tuleb alustada tema arvamusloo pealkirjast. Vaikne haritlane on parafraas, tähistades algsel kujul (Greene "Vaikne ameeriklane") ühelt poolt naiivset ja mitteruumilist reaalsustaju ja teiselt poolt oma ideede nimel "lõpuni minemist", võitlust kõikide vahenditega. Teades kui ohtlik kombinatsioon on naiivsne, kuid haritud ja teotahteline lollpea, tuleb vaid ime…

Eliit, mäng ja igavus

"Klaaspärlimäng" on üks kõige viletsamaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Ma ei räägi Hesse meisterlikust sulest: kõige suuremat vastuolu tekitas raamatu kontseptsioon, idee inimestest, kelle ülim eesmärk on mingisugune poologar padjaklubi. Mis on selles seksikat? Kas selleks, et maailma mõista, peab tõesti muutuma elavaks laibaks? Aga äkki on kergem ennast juba ausalt maha lasta?

Selle raamatu lugemisest on möödunud enam kui aastakümme ja ma ei suuda tänaseni sellest toibuda. Nii kuulub nimetatud teos minu kõige viletsamate lugemiselamuste kilda koos selliste kodumaiste nimedega nagu "Mäeküla piimamees", "Tõde ja Õigus" (kas keegi teab, mitu osa sellel ennetähtaegsel reaalitil lõpuks oli?), Muti Fabiani raamatud jne. Niivõrd tugevat mõju võib seletada üksnes asjaoluga, et "Klaaspärlimäng" kõnetas mind, reklaamides mulle oma maailmavaadet ja elumudelit ning pakkudes vastutasuks kuulumist teatud elitaarsesse ringi. Ka see odav nõks oli üks…