Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2008 postitused

Dell ja odavad arvutid

Hiljuti märkis üks vestluskaaslane, et see, mis toimub meie majandusega praegu, pole mitte kriis, vaid majandus hakkas lõpuks tööle. Minu jaoks jäi see lause kummitama - tõepoolest. Kas on normaalne, et kuigi me saame keskmiselt neli-viis korda vähem palka kui meie rikkad lääne-naabrid, siis toit, eluase ja tehnika on tihti sama hinnaga, mis neil? Minumeelest on see idiootne ehk teisi sõnu - majandus ei toimi. Aga kui seesama tehnika on kordades KALLIM? Avastasin Delli Viru Keskuse poes, et Eestisse on lõpuks jõudnud selle USA arvutitootja vaste Aasiast alguse saanud netbook'ide maaniale. Dell Inspiron Mini on 9" ekraaniga kvaliteetne ja kerge väikearvuti, pisut liialt väikeste klahvidega, et pikalt tööd teha, kuid samas täiesti piisav, et kasutada seda veebi- ja suhtlusvahendina. Paraku. Enam kui kaheksa tuhat näitav hinnasilt jätab selle toreda asja kasutult poeriiulile tolmama. Millest selline hind? Ei oska öelda. Teistes Euroopa riikides jääb see nelja ja nelja ja poole

Dell ja lollid kasutajad

Olen aastaid soovitanud Delli kui kvaliteetset sülearvutitootjat, aga üksnes tingimusel, et see soovitus kehtib Latitude ja XPS seeriate kohta. Esimene on Delli äriklass ja teine on tippkvaliteediga masin kodukasutajale ning elu on näidanud, et tihtipeale ületab viimane oma kvaliteedilt esimese. Hiljuti loetud materjal Amazoni sülearvutifoorumist (ja seda toetavad uudised mujalt) aga kõigutab seda oluliselt. "Delli ostmine kahjustab sinu karjääri ja ametialast reputatsiooni" - nii pealkirjastatud hale lugu võtab kokku pooleaastase saaga ja räägib Ühendriikide tehnilisest spetsialistist, kes soovitab oma firmal osta kalleid XPS-seeria tööjaamu ning kahetseb seda hilejem kibedalt. Põhjus? Sisuliselt olematu ja klienti mõnitav tehniline tugi Delli garantiiosakonnast, mis vastu kõiki garantiilepingu tingimusi elementaarset äriloogikat ja viisakust jätab kliendi üksinda tema murega. It's been 4 months and still all I have is a $4,000 paper weight taking up a lot of room on my

Vähem on rohkem ehk netbook ja slajane linux

Üsna hiljuti võttis üks minu tuttavatest nõuks endale arvuti osta. Sülearvuti, nagu tänapäeval tavaks ning sihikule võeti mitukümment tuhat maksev tipp-tehnoloogia tööloom, mille parameetrid ja kvaliteet vastavad ka kõige nõudlikumale maitsele. Aga minu esimene reaktsioon oli üllatus - milleks koormata ennast suure ja raske rauakolakaga kui tänapäeval on nii mitmeid põnevaid alternatiive. Loomulikult räägin ma netbook 'ide põlvkonnast - väikestest madala võimsusega kergetest masinatest, mis teevad elegantse lihtsusega ära kõik tavatarbija põhitööd - teksti, veebi-vaatlemise, kirjavahetuse ja muu kommunikatsiooni. Neist mitmetega tuleb kaasa eelinstalleeritud Windows , kuid ilmselt on ka see liigne. Esiteks on tegemist turvariskiga ja teiseks... Järgmise põlvkonna sülearvutite üks uuendusi saab olema õhuke lisaoperatsioonisüsteem, mis lubab arvuti mõne sekundiga äratada lihtsasse töökeskonda ( loomulikult linux ) ning millel on neli-viis suurt sõbralikku nuppu põhitarkvara käivita

Digitaalne mina: märkmik ja mobiiltelefon

Igapäevaselt kasutatava tehnoloogia puhul on tihti nii, et seadmed moodustavad kooslusi , mis on koos võimekamad kui need seadmed eraldi võetuna. Üheks lihtsamaks ja võimsamaks kombinatsiooniks on märkmik ja mobiiltelefon. Tegelikult on see nii loomulik ja laialt kasutatav kombo, et enamik inimesi isegi ei mõtle selle peale. See lihtsalt on nii, alates esimesest taskusse mahtuvast mobiiltelefonist on see toiminud ja tõenäoliselt jääb tööle ka tulevikus. Milles peitub mobiiltelefoni ja märkmiku koosluse võlu? Arvan, et selle võib võtta kokku aegumatu juhtimismantraga WSD ( Write the Shit Down ), mida võiks tõlkida kui 'pane see ometi kirja' ning see põhineb inimese võimel unustada. Me mäletame ühte mõtet või lubadust vaid mõnikümmend sekundit ja kui me seda oma püsimälusse üle ei kanna, siis me paratamatult unustame selle ning see kehtib nii telefoniga rääkimise ajal kui vahetult selle järel. Asjade meelde jätmiseks on mitmeid mälutehnikaid, kuid kõige elujõulisemaks on osutu

Google vs Mail 1:0

Google tasuta meiliteenus on teinud läbi mõned uuendused. Esiteks saab oma postkastis kasutada värvilisi taustu. Teiseks on Google uuendanud ka oma mobiilteenuste tuge. Alustaks viimasest. Gmail Mobile 2.0 on täiesti mõttetu saast. Selle ainus eelis telefoni meilikliendi ees wifi-võrgus on see, et kasutaja ei pea SMTP seadetega mässama. Plussiks on ka võimalus oma meilides otsinguga sorida, aga see on viletsam kui veebikliendil. Miinuseks on failide lisamise võimatus. Kamoon, minu elu esimene meilikonto aastal 96 lubas saata attachment'i ja nüüd leiavad mingid napakad tehnogeeniused, et seda pole enam vaja. Mis mõttes? Milleks ma meili üldse saadan tänapäeval? Selleks et öelda "tere"? Taas leiab kinnitust minu teooria, et mobiiliplatvorme arandavad inimesed, kellel pole õrna aimugi sellest, mida inimesed soovivad/vajavad. Et asja veel hullemaks teha, on mobile teenused google veebist sootuks kadunud. Kui varem oli telefonis sama nimekiri google teenuseid, mis arvutiski

Lumelõvi

Lumelõvi

Viis asja, mida teha lumetormi ajal ja peale suurt tuisku

Püsi kodus. Kõik need, kes iga hinna eest püüavad tööle jõuda ja möllavad lumesupis - unustage ära. Samuti need, kes meeleheitlikult püüavad taksot saada. Selle asja nimi on lumepüha ja seda tuleb nii ka võtta. Loomulikult pole töötamine keelatud. Tänapäeval on ka kodud varustatud arvutite ja internetiga ning mobiiltelefon on juba pea-aegu kõigil, seega võib katsetada taas kaugtööga. Kuuma taimetee juures võib nokitseda mõne ettekande või kirjutise kallal, teha kokkuvõtteid, arvutada ja analüüsida. Tavakeskkonnast eemaldumine annab ka teatud eelised. See on sobiv aeg mõtiskleda oma töö ja karjääri üle. Ettevõtte juht saab rahulikult mõelda oma töötajate sobivuse üle või ka enda juhikõlblikkuse üle. Samuti sobib see aeg strateegiate ja tegevuskavade väljatöötamiseks või lihtsalt arutamiseks, et mis värk selle maailmaga ikkagi on. Ajaviiteks on soovitav varuda raamatuid, pigem selliseid paksemaid. Lugemine lumetormi ajal on üks stressivabamaid tegevusi üldse. Keelatud on lugeda juhtimi

Inimnäoline post-liberalism

Stoppardi "Rock'n'Rolli" etendus pani tööle ühe väikse hammasratta, mis keerleb ja keerleb ja korrutab öökima ajavat tõde. Mida ta räägib, see väike hammasratas? Eks ikka seda, et 60' elanud inimeste naiivne usk inimnäolise sotsialismi võimalikkusse sarnaneb õõvastavlt meie tänasele usule inimnäolisse Eesti Vabariiki. Hoolimata sellest, et poliitiline eliit on korrumpeerunud kamp marionette ja kõik aated on juba korduvalt panditud ja maha müüdud - meie ikka veel usume. Hoolimata sellest kui ebaõigeid, haigeid ja värdjalike otsuseid meie kohtusüsteem vastu võtab - meie ikka usume. Hoolimata sellest kui õudne, ebamugav ja vastik meil on - meie ikka veel usume. Mida on vaja selleks, et me suudaksime näha kaugemale igapäevamullist, mida lollakad ajakirjandusväljaanded meile tegelikkuse pähe müüvad? Mida on vaja selleks, et me hakkaksime ise mõtlema ja ise otsutama?

Vaikiv ajastu on käes

Miks on olemas Eesti Ekspress? Postimees? Päevaleht? Õhtuleht? Kroonika? Cosmo? Kas keegi tõesti loeb neid? Ja Äripäeva? Pole mõttetumat asja kui meie avalik meeida. Kanal 3 ja TV2 võiksid ennast süüdata. Ja vaevalt keegi märkaks. Eesti Rahvusringhääling? Ärge ajage naerma! Eestis pole ajakirjandust. Pole enam ammu.

Vale-Obama ja ameeriklaste uus hobi

In America, The land of the free, they said, And of opportunity, In a just and a truthful way. But where the president, is never black, female or gay, and until that day, you've got nothing to say to me, to help me believe Morrissey "America is not the world" Kohtun H.-ga neljapäeva õhtul kohalikus rahvusvahelises klubis, et süüa õhtust ja lobiseda. "Meet you there," ütleb ta, aga jääb siiski pool tundi hiljaks. Ta näeb välja tõeliselt vilets. Ta oli ärkvel terve öö vastu neljapäeva, et näha Obama kõnet otseülekandes. Obama on tema president, sest on samamoodi kolmanda sektori mees nagu H. isegi. Pealegi on H. veendunud demokraatide toetaja ja juhul kui vabariiklased oleks ka need valimised võitnud, poleks ta enam kunagi USA-se tagasi läinud. Mul on raske aru saada kogu sellest hullusest, mis käesolevaid valimisi iseloomustab. Piisab kui lugeda eesti lehti: Varssavi: Obama ei loobu USA raketikaitsekavast ; Hodorkovski: Obama võit oli pööre vasakule ; Sven M

10 asja, mida teha majanduskriisi ajal

Planeedi globaalset kogukonda ähvardab "seninägematu" majanduskriis, mis mõjutab ühel või teisel viisil meie kõigi elukvaliteeti. Mida teha siis, kui ootamatult tekib palju vaba aega või senine töörabamine enam soovitud tulemust ei anna? Siin mõned soovitused, mis ei tooda küll välkkiiret kasumit, kuid aitavad kitsad ajad märkamatult mööda saata ja minna uuele tõusule vastu uute ideede ning värskete mõtetega ning paremas vormis kui ei kunagi varem. Õppida uus eriala/täienda vana/viia lõpule pooleli jäänud kraadiõpe: 2-3 a. Kirjutada raamat sulle põhjalikult tuttavas valdkonnas: 1-3 a. Alustada memuaaride kirjutamist: esimene köide ca 1-2 a. Abielluda/keskenduda perele - neile kellel varem pole selleks töökõrvalt aega olnud: 3 a. ja enam. Sünnitada laps/ed ja minna emapuhkusele, mille suurus arvutatakse eelmise perioodi keskmise palga alusel: 2-4 a. Ehitada maja. Kallis? Mitte siis, kui kõik asjad ise teha. Hubane suvekodu valmib 2-4 aasta nädalavahetuste hinnaga ja müügiks e

Erinevad kaksikud: PSP ja Mylo

Tänase päeva tegi mängukonsool PSP. Nimelt (taas)avastasin sellelt veebiraadio ja seda näppides selgus, et tegu on übertoreda asjaga. Retrostiilis autoraadiona ehitatud klient lubab manuaalselt mööda laineskaalat surfata ja endale sobivaid jaamu otsida (ette antud stiilivahemikust). Nagu poleks siin midagi digitaalset. Kuni selleni välja, et vilets signaal ei muuda heli katkendlikuks, vaid segab heli sahinaga, nagu see analoograadiote puhul oli. See masin on mul olnud varsti juba aasta, kuid suudab aegajalt ikka positiivselt üllatada. Muide, koos PSP-ga andis Sony omal ajal välja ka multimeediakonsooli mittemänguritele, mille nimeks sai Mylo . Tänaseks on see jõudnud oma teise generatsiooni ja on ka selge, et loodetud universaalset ja kasutajale meelepärast multimeedia+IM+VoIP+veebilehitseja platvormi sellest ei kujune. Miks? Siin on mitu väikest põhjust ja üks suur. Näiteks on turg tänaseks täis sarnase kontseptsiooni ja hinnatasemega seadmeid, millel on reegline veel mingi erioma

Haige Mõistuse Sündikaat ja neokonservatiivne majandusmudel

Konservatiivide uus tõus üle maailma 20/21 saj. vahetusel on tänaseks jõudnud tagajärgedeni, mille kohta USA-s kasutatakse väljendit "greater depression" (palun manage siinjuures silmade ette Ühendriikide "istuva" presidendi süüdimatu näolapp). Kuna Eestis pole ühtegi piisavalt tasemel ajakirjaniku, kes suudaks seda protsessi adekvaatselt kajastada, siis on Haige Mõistuse Syndikaadi lasud ebakompetentsete riigijuhtide suunas meie meediaruumis kõige täpsemalt sihitud - Ansip: Eesti rebis Islandist ette. Peaminister Andrus Ansip andis eile erakorralise pressikonverentsi, milles teatas, et Eesti on tänu Reformierakonna tegevusele Islandist rikkam riik.

Digitaalne mina: tarkvara TOP 10

Tarkvara on digitaaltehnoloogilise identiteedi kolmas oluline komponent (seadmete ja kasutusharjumuste kõrval) ning, sarnaselt seadmetega, leiab kasutaja endale ajapikku sobiva tarkvarakoosluse. Toon siin nimekirja kümnest parimast tarkvaralahendusest, mida olen läbi aegade kasutanud. Märkusena lisan juurde, et mitmetest nimetatud programmidest on olemas uuemad ja uhkemad versioonid, aga see ei puutu asjasse, sest minu poolt nimetatud asjad moodustavad minu jaoks mõtestatud terviku. 1. Data . EPOC 5 platvormil (Psion 5x ja Revo pihuarvutid) töötav universaalne kirjete süsteem, midagi vanakooli indeks-kaartide laadset. Sellisena saab seda kasutada lihtsateks eelvormistatud andmebaasideks (filmide või koogiretseptide jaoks). Pisut modifitseeritud kujul saab sellest tegus elektrooniline märkmik (mida võib soovi korral .txt faili eksportida). Teine modifikatsioon teeb sellest sketširaamatu või kontaktide andmebaasi jne. Kirjed võivad sisaldada teksti, numbreid, täidetavaid välju, pilte, l

Tuumaenergeetika konverents Tallinnas

TTÜ VI korpuses 9-10.10.

Teeme ise

Lifehacker kirjutab , et uus suur madalseis majanduses ärgitab inimesi ise meisterdama (heaoluühiskond kutsub sedasorti vabaajaveetmist "DIY projektid") ja asju ise tegema. Arvestades seda, millist rämpsu meie poed otsast-otsani täis on, on see tervitatav nähtus - ise tehakse enamasti asju, mida kindlasti vaja on. Enne tarbimisühiskonna saabumist oli normaalne, et pea igaüks oli omamoodi meistrimees (või naine) ja kodumajapidamine koosnes paljus ise tehtud või parandatud asjadest. Oma lapsepõlvest mäletan kui palju loomingulist pinget pakkus lapik taskulambipatarei ja väike pirn. Või siis mikromootor. Samal ajal kui "lääne" mänguasjapoed olid riiulite kaupa täis erinevaid elektroonikakomplekte, kasvas siinne tehnoloogiafriik üles katkise raadio, elektroonikaskeemi ja venekeelsete elektroonikakirjanduse keskel. Tänapäeval on vähemasti kvaliteetsed tööriistad poest vabalt saadaval, kuigi enamasti kordades kallimalt kui mujal maailmas.

Juhtimise eripära Eestis

Viimasel nädalal on palju räägitud ühest ka mulle palju huvi pakkuvast fenomenist. Kuidas on võimalik, et inimene töötab asutuse juhina kümme aastat, samal ajal selle asutuse tööd šaboteerides ja selle eesmärkidele risti vastu töötades? Minu jaoks iseloomustab see üksikjuhtum meie juhtimiskultuuri laiemalt - jah, see on mitte ainult võimalik, vaid Eesti puhul ka üsna tüüpiline. Inimlikust rumalusest, strateegilisest lühinägelikkusest või isiklike huvide eelistamisest ettevõtte/organisatsioni omadele - pole oluline millist tüüpi juhtimisvigadega on tegemist, mingit otsest vastutust (rääkimata kohalt tagandamisest) nendega ei kaasne. Ja nendel harvadel juhtudel, kui juht sule sappa saab, leiab ta endale peagi uue, veelgi vastuturikkama ameti. Sellel kõigel on kolm konkreetset põhjust. Esiteks lapsjuhtide põlvkond, kes pääses mõjule 90' keskel. Mitte üheski normaalselt toimivas riigis ei näe tippjuhtide ja suurettevõtete juhatuses nii säravaid noori nägusid nagu see siin tavaks on. I

Kääbusinimeste saaga

Kőik algas kinnisvarast. Väikesed kortereid tähendasid väikeseid mõtteid ja väikeseid plaane, mis viis väikeste tegudeni. Kőik see tekitas sotsiaalse mudeli, milles ellujäämine sõltus indiviidi väiksusest. Aju saatis signaali geenidele ja nii see kõik algas. Kakskümmend aastat hiljem oli tulemus käes. Kääbusinmeste rünnak oli alanud.

Põmmpeade eri: autoreklaam

Kuku Keskpäevatunnile järgnevas reklaamiplokis on järjest kolm autoreklaami, millest viimane juhatab sisse uudised. Esimene uudis räägib Jõgevamaal toimunud raskest liiklusõnnetusest, milles kaks sõiduautot hävitavad teineteist laupkokkupõrkes.

Põmmpeade eri: parim autojuht

Hommikused uudised ajasid naerma. Mitte et madalalaubaline trendiüritus Motoshow oleks midagi naljakat. Küll aga parima autojuhi valimine selle raames. Kes see küll olla võiks? Aga kes muu kui Tartu pime roolijoodik. See mees võidab nö lahtiste kätega.

I'm PC vs. Olen pangaröövel. Aga sina?

Minu jaoks on põnev jälgida stereotüübi kujundamist neis kampaaniates, mis mõlemad võitlevad justkui tänase stereotüübi vastu. Oma spetsiifilisel viisil - viraalne kampaania vs šokireklaam. Kas see on edukas tegevus? Arvan, et oma veidral viisil on mõlemad kampaaniad edukad. Asja konks on, et eemaldudes ühest stereotüübist jõutakse tahtmatult teise. PC kasutaja kui lõbus sell ja pahaaimamatu internetikasutaja kui potentsiaalne kurjadegija. Irooniline, aga selliste äärmuste puhul on lihtne leida ennast kujutlemas kampaaniat, täpselt vastupidist sellele, mis käib (MSi kampaania ongi antikampaania Apple'ile). Ja mõneti on need ka omavahel vastandpositsioonis. Üks PC-kampaania kandvaid sõnumeid on ülim universaalsus ja sellega seotud vabadus, mis platvormiga kaasas käib, ja ma räägin seda ilma igasuguse irooniata - personaalne arvuti on andnud meile täiesti erilise vabaduse (kuigi sellist tüüpi arvuti loojaks on ikkagi Apple). CERTi kampaania võitleb aga selle vabaduse vastu, propageer

Digitaalne mina: tere, olen PC

Tere, olen mobiiltelefon. Mulle meeldib olla inimestega kontaktis. Tere, olen ruuduline märkmik. Mulle meeldib reisida. Tere, olen mängukonsool PSP. Mulle meeldivad head lood. Tere, olen muusikapleier. Mulle meeldivad noored targutavad haritlased. Tere, olen PC...

Skype, Sony ja innovatsioon

Hr Tammkivi firmast Skype rääkis Dynamics konverentsil Skype'ist ja innovatsioonist tulistades mõnesmõttes suure kaarega üle sihtmärgi. Ah tõesti peate koosolekuid Skype'is? Aga eks see nii vist ongi - innovatsioon tähendab erinevatele inimestele erinevaid asju. Kui ma mõtles Skype'ist ja innovatsioonist, siis mõtlen ma platvormide paljususest. PC, OSX ja Linux. Isegi see välkoperatsioonisüsteem, kuhu kõige uuemad arvutid ennast sekundiga bootida lasevad. Üks elegantsemaid kliente on näiteks Sony PSP-l - puhas, ilus, kiire ja praktiline (kahjuks ei toeta praegune PSP versioon veel skype'imist mängimise ajal). Aga näiteks symbiani platvormile skype'i pole arendatud, mis jätab unarusse ühe olulise turusegmendi - eelkõige Nokia, aga ka SonyEricssoni ja Samsungi nn targad telefonid, aga sellest ma olen juba kirjutanud . Kui võrrelda Skype kõnekvaliteeti, siis jääb see PSP-l ja symbiani telefonidel (lisatarkvara abil) alla arvutihelile, mis on täna vähegi tugevama wi

Viidingust, eitusest ja tõlgendamisest

Lugesin huviga Elo Viidingu kirjutist viimases Sirbis - milline Viidingu lugeja ma siis olen? Kahjuks ei leidnudki ma enda jaoks sobivat tüüpi (ka mitte see segatüüp). Olen järelikult poeetilist tüüpi Viidingu lugeja, lähtudes sellest, et minu Viidingu elamus on ainulaadne ja kordumatu. Aga see peakski olema ju iga luuletaja eesmärk. Seega võib Elo Viidingu tõlgenduse kohta öelda, et Viiding (nagu iga teine poeet) eitab tõlgendamist.

Baltic Dynamics 2008

4-5. September

10 põhjust, miks ma peegelkaamera olen vahetanud kompaktkaamera vastu

Miks osta endale kompaktkaamera, mida esiteks Eestis ei müüda, teiseks puudub sellel nii tähtis asi, nagu "zuum" ja kolmandaks maksab see ligilähedale odava digipeegelkaamera hinna? Aga kui see kaamera on nii hea? Kaamera headust kaalutakse mitut viisi. Poed ja enamik kaameratootjaid on arvamusel, et seda saab mõõta megapikslite hulgaga ja zuumiulatusega. Mina räägin teistsugusest kvaliteedist. Enamus inimesi, kes pildistab peegelkaameraga, teeb seda põhjusel, et see annab neile teatud loomingulise vabaduse. Peegelkaamera on seadistatav iga võtte tarbeks nii, nagu fotograaf seda soovib (arvestades tehnoloogia piiranguid, loomulikult) ning oskusliku seadistuse tulemuseks on suurepärane pilt. Peegelkaameral on spetsiaalsete kangide-rataste abil alles jäetud kontroll pildi valmimise protsessi üle ja säilitatud nii pildistamise ehe kogemus. Just see kogemus määrab kvaliteedi, mida ma kaameras hindan. Mul pole vaja ilusat pilti, mille on default -seadistusega valmis treinud hea

9 asja, mille pealt kokku hoida

Eestlased on rikkad. Nii tundub poes ja tänaval ringi vaadates. Kallid riided, ilusad autod. Vähemalt me punnitame jätta seda muljet, kuigi kodus on nii mõnelgi mehel selline seis, nagu selles naljas: "Mis tähendab, et laps si**a ei söö - määri suhkrut peale ja küll ta läheb". Siiski on ka neid, kes hindavad säästlikult elamist, lähtudes põhimõttest, mis on kõige universaalsem rikkuse printsiip üldse: raha on vaja nii palju, et mitte selle peale mõelda. Kui see jutt nüüd kedagi veenis uut ja säästliku elu alustama, siis toob Mary Hunt crosswalk.com-is alustuseks 9 asja, mille eest pole mõtet täit hinda maksta , sest järelturult või hooajajärgselt allahindluselt saab ka odavamalt ja kvaliteedis kaotamata. Siin need on: Puhkemajade osakud (rohkem nagu USA teema); Lemmikloomad; Tarkvara ja (konsooli)mängud; Kontorimööbel; Spordivarustus; CD-d ja DVD-d (miksmitte ka raamatud); Autod; Mänguasjad; Väärisasjad (usaldusväärselt müüjalt). Euroopas pole hoovimüügid küll levinud, aga o

Vihmane august ja PSP vaikne (r)evolutsioon

Vihmane august on mängusõpru soosinud. Väljas pole midagi teha, toas pole midagi teha - aeg teha jälle üks võrgumadin vihmasel Hollandi sillal. Või jalutada taas läbi uduse Silent Hilli, peas trendikas rekkajuhimüts (mis kuuldavasti enam trendikas ei ole) ja käes millegipärast hiigelsuur lihunikukirves. Silent Hill Origins on väga silenthillilik (enam meenustas SH 2-te), kuid jääb uutele mängudele alla oma sirgjoonelise mänguelamuse poolest. Nii veider kui see ka pole, arvestades, et tegemist on mänguseeriaga, mis on algusest peale kasutanud ebasümmetrilist ülesehitust ja nelja-viit erinevat mängulõppu. Ehk on mängija muutunud laisemaks ja taha mängu enam niimitu korda läbida? Augusti eelviimasel nädalal on Sony ametlikult teatanud uue PSP (koodnimega 3000) müügiletulekust oktoobri keskel. Väidetavalt hakkab seade maksma 199 EURi, mis meie rahas oleks 3 100 EEKi, aga tõenäoliselt on meil letihinnaks 4kEEKi ja pisut peale. Siiski jääb see asi minust ostmata, sest tegemist on üsnagi

Apple hariduskampaania: odavad mäkid ameeriklastele ja kallid mäkid eestlastele

VS. Need kvaliteetsed titaankorpuses arvutid pole siin mitte üksnes laias laastus 10 000 eek-i kallimad, vaid ka kampaania on omandanud teise suunitluse. MacBook Pro, mida pakub IM-Arvutid, on hästitasustatud profi kallis tööriist, mitte ei kuulu keskkooli või kõrgkooliõpilase õlakotti. Ei tahaks äsja alanud kampaaniat halvustada (pealegi on neil käimas veel teine , täpsemalt oma sihtrühma tabav), aga arvan, et selle kampaania käigus müüakse täpselt 0 (null) Pro klassi MacBooki. Parandage mind, kui ma eksin. Miks? Kooliõpilased ja humanitaarsema kallakuga tudengid rahulduvad tänavu sügisel Eee PC või mõne teise ca 5 000.- kr maksva netiarvutiga , millel on piisavalt muskleid kirjatööks, veebitööks ja veebisuhtlemiseks. Tehnilise närviga tudengid kiikavad K-Arvutisalongi, Photopointi ja Euronicsi ca 10 000.- kr täislastis sülarvutite pakkumisi. Õppejõud ostavad oma sülarid suurtes partiides Delli ja Lenovo kohalikelt edasimüüjatelt. Üksnes multimeedia valdkondade õppejõud saadavad A

Digitaalne mina: meediatöö

Multimeediainimesed näevad kogu maailma läbi kaamerasilma ja arvavad, et "alguses oli käsikiri". Kõige parema meelega käiksid nad ringi Sony profikaameraga, aga kahjuks ei mahu see nende õlakotti. Pealegi, Lynch tegi oma viimase filmi juba digikaameraga, õigus? Nad vaatavad läbi sadu filme, dokumentaale ja klippe kuus, millest enamik on uued, aga unejutuks pannakse ikka käima "Lost Highway". Meediainimese kotist võib leida: Märkmik-ajaplaneerija A5 (Büroodisain); Videkaameraga mobiiltelefon (Nokia N93i); 6x seadistatav auguraud planeerija lisalehtedele (Leitz vario 6); DIY lisalehed loovtööks (Storyboard); HD meediapleier (Archos 605 wifi 80GB); Kõrvaklapid (Sony).

Digitaalne mina: intellektuaal

Intellektuaalsete huvidega inimesed loevad ja kirjutavad palju. Võiks arvata, et sellise inimese parim töövahend on kaasaskantav arvuti, paraku eelistavad nad oma õlakotti koormata pigem raamatute kui laptopiga. Veel võib sellest kotist leida: Märkmiku A5 (näiteks firmalt Maine); Kaamera (Ricoh GR Digital II); Mobiiltelefon (Siemens S55); Pleier (iPod Nano).

Digitaalne mina

Digitaalne mina (DM) on kontseptsioon, mis põhineb kolmel eeldusel: Me vajame (ja seetõttu oleme nõus tarbima) digitaalset tehnikat oma igapäevases tegevuses, olgu selleks mobiiltelefon, meediapleier või arvuti – need on meie töövahendid, vahendid veetmaks vaba aega, suhtlus- ja meediatarbimiseks vajalik tehnika; See tehnika on enamjaolt kaasaskantav, moodustades osa tavalisest nodist, mida me päevast päeva endaga ringi veame; Enamus kasutajaid eelistab harjunud ja selgeksõpitud seadmeid, mis tagab ühe harjunud „komplekti” efektiivsuse ja pikaajalisuse. Kõige lihtsamalt öeldes moodustab meie digitaalse mina ehk tehnoloogilise identiteedi see komplekt seadmeid, mida me igapäevaselt kaasas kanname. Laiemalt aga kogu see tehnoloogia, millega me oleme püsivalt interaktsioonis. Selline laiem käsitlus on ka omamoodi põnev, püstitades näiteks küsimuse inimese ja masina vahekorrast üldse. Mind huvitab aga teema kitsam püstitus, ehk küsimus seadmetest meie õla- või seljakotis. Kõige lihtsam o

Rahu!

Gruusia saatkond Tartus: 'Rahu'.

Kommentaar

See asi läheb sul pe*se, Vladimir.

Nostalgia

Umbkaudu kilomeetri kaugusel mu lapsepõlve suvekodust asus külapood, kuhu sai rattaga sõita ja sealt limpsi osta. Buratiinot või kellukest, mis oli mugavas klaaspudelis. Pärast sai pudeli poodi tagasi anda, sest limpsi oli just parasjagu, et poe liivasel esisel palaval suvepäeval see ära juua. Ja igaks juhuks võis kaasas olla spetsiaalne suletav kork. Hiljem selliseid korke enam müügil pole (olen neid näinud Saksamaal, kus sellega koos müüdi heledat õlut), kellukest ja buratiinot enam ei müüdud. Selle asemel võis osta pepsit ja koolat. Pudeleid muidugi enam tagasi ei viidud. Hiljem müüdi ka vanu lemmikuid. Mõned ütlevad, et maitse pole enam see, nagu ei maitse poekali nii nagu lahtine vaadikali vanasti.

Mängude vihkamisesest, mängude armastamisest

Lugedes seda Steven Poole esseed EDGE'is , tabasin ennast mõttelt, et tänapäevase videomängu eeliseks formaadina on seda defineerivate tekstide (tüvitekstide, nagu härrased Juur ja Kivirähk armastavad erilise irooniaga öelda) puudumine. Hoolimata pikast ajaloost ja laialdasest levikust, on videomäng endiselt terra incognita ja sellena kerge, õhuline ning vaba määratluste/klišeede taagast. Loomulikult on püütud seda teha, kasvõi küberpungi ja matrixi ideoloogia ja selle käsitlemine. Või rühmakäitumise teooriad, mida illustreeritakse WoW ja SecondLife'i tegevustega. Mind see ei veena. Minu jaoks on videomängude maailm senimaani kaardistamata ja selle piirid tõmbamata. Pole olemas kümmet universaalset soovitust müügihitiks pürgiva videomängu kirjutajale. Pean seda defineerimatust videomängu kui formaadi tugevuseks. Keda huvitab mängude vihkamine/armastamine - lugege esseed, see on hea tekst. Nagu autor, nii ka mina eelistan kaasaskantavat konsooli statsionaarsele musklimasinale.

Skype mobiilil

Alustan täna tõdemusega, et tänapäeval ei toodeta asju enam inimestele vaid tarbijatele. Igal tootel on oma sihtgrupp ja kui inimene ei sobi korporatiivse müügistrateegiaga, siis muutub ta automaatselt irisevaks intellektuaaliks, kes teatavasti pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Näiteks on tänapäeval toodetud sõiduautod kõik ühesugused, varieerudes ca 5% ulatuses etteantud keskmisest. See 5% aga ajab igal autopedel peopesad niiskeks ja ta on valmis seda kaitsma viimase veretilgani. Mis on muidugi täiesti kasutu tegevus, sest tema arvamus ei lähe mitte kellelegi karvavõrdki korda - see on osa ühiskonna loomulikust infomürast. Kui keegi aga leiab, et vigane on etalon ise, siis jookseb keskmisel autotöösturil (või ka kasutajal) juhe kokku. Või teine näide. Mängukonsooli PSP tootja Sony üllatas 2007 aasta alguses oma kliente sellega, et lisas konsoolile Skype kliendi, võimaldades sellega teha kõiki toiminguid sarnaselt PC kliendiga - saata sõnumeid, helistada kasutajatele ja ette

USB laadija ja kümme väikest toiteplokki

Seekord alustan ma sellest, kuidas ostsin eksperimendi mõttes endale USB laadija ja kuidas see tööle ei hakanud (enne seda olin püüdnud teha seda oma kätega valmis, tuleb öelda, et samuti edutult). Mis on USB-laadija? Üllatavad vähesed teavad seda, isegi tehnopedede hulgas, kuigi tegemist peaks olema pea kohustusliku vidinaga igale giigile. Asi on iseenesest 220/+5V adapter, mille väljundiks on "emane" USB ots (või "isane" mini-USB). Teooria põhineb asjaolul, et järjest rohkem on koduelektroonikaseadmeid, mis toidavad ennast või lubavad laadida arvuti USB väljundist ning põhimõtteliselt on arvuti võimalik asendada toiteplokiga, millel on sobiv otsik. Siis oleks võimalik laadida näiteks mobiiltelefoni, pleierit, GPS-moodulit ja mängukonsooli ühe laadijaga. See oleks mugav ja ülimalt kasutajasõbralik lahendus. Ainult, et praktikas see ei tööta ja põhjused on siin väga erinevad. Näiteks mobiiltelefon ja konsool vajavad tarkvaralist ühendust ehk arvutit. Saaks ka ilma,

Folklooripealinn

Viljandi folkloorifestivaliga on nagu paljude asjadega siin elus. Nimelt on maakera sees peidus teine maakera, mis on suurem kui esimene. Kui päeval täitub folgi ala vahvate kultuurihuviliste ja muidu ilusate inimestega, siis südaööks on sellest saanud Õllesummeri laadne totaalne läbu, kus tooni annavad kohalikud põmmpead. Aga mitte ainult. Ka paljude teenelised folkarid tegelevad sellega, mida Barbi Pilvre nimetab tabavalt 'kohtumiseks oma sisemise seaga'. Mis motiveeridib seda ahvikarja aastate kaupa trügima üritusele, kuhu nad ilmselglelt ei kuulu ja kus ainus, mida nad teha saavad, on ennast täielikuks idioodiks? Ei tea. Eemaldage mul aju, siis ütlen.

Teadagi mis

Ilusad eesti inimesed.

Odavate väikearvutite teine tulemine

Palm Foleo (foto Linuxdevices.com) Eee PC (foto Asus.com) Milline on viimaste aastate kõige suurema potentsiaaliga IT toode, mis pole ilmavalgust näinud ? Selleks on elegantne, kvaliteetne ja õhuke väikearvuti Foleo , mida arendas Palm ja töö selle kallal katkestati üsna viimases faasis. Põhjuseks oli ekspertide ja kasutajate poolne kriitikatorm, hala ja hammaste kiristamine "me vajame vaid kõige võimsamat tehnoloogiat ja pole nõus tööjõudlust ohverdama elegantsile ja kasutusmugavusele". Vaid mõned kuud hiljem sai selgeks, kui rängalt tehnopeded on eksinud. Müügile ilmus väike ja üliodav neti-sülar Eee väikselt Taiwani firmalt Asus , kogu maailmal oli üllatusest piss püksis ja juba mõne kuuga oli uus trend IT seadmete maailmas sündinud. Tänaseks on Eee sülareid müüdud üle 350 000, lisaks on reele hüpanud veel teisedki väikefirmad nagu Everex, aga ka suured tegijad nagu H.P., Microsoft, Intel ja Dell. Uuest trendist annab kiirülevaate N.Y.T. Technology: Smaller PCs Caus

Veel PSP-st ja UMD-st

Veel PSP teemal. Sony USA nina tunnistab Engadgeti usutluses , et piraatlus on probleem ja segab oluliselt nende müügitööd. Selles jutus pole midagi sellist, mis paneks mind selle põhjuste osas ümber mõtlema. Küll aga on intervjuus üks põnev iva, mis puudutab UMD -d - Sony poolt arendatavat suletud meediaformaati. Kes ei tea, siis UMD on 900MB suurune enamasti ühepoolne laserplaat, millel eripäraks on esiteks selle miniatuursed füüsilised mõõtmed (läbimõõt on 6cm, kestas 6,4cm) ja teiseks paikneb see spetsiaalses kaitsekestas. Iva ise on aga selles, et UMD madal populaarsus tuleneb selle formaadi "ebaefektiivsest käitlemisest algusest peale". Tuleb nentida, et UMD-d kasutada filmide ja muusika müügiks, nagu seda täna tehakse, on surnult sündinud idee: elame maailmas, mis liigub järjest enam digitaalse meedia võrgumüügi suunas. Siiski on mitmeid võimalusi, milleks võiks seda pisikest ja mugavat ketast kasutada ja mida Sony võiks teha, et oma müügitööle lisaväärtust anda: - p

Mis on PSP piraatluse tegelikud põhjused

Alustan kuu aja tagusest avaldusest, millega sai maha Sony Euroopa president hr David Reeves . Nimelt arvas ta , et piraatlus on psp (tavaline ja S&L ) puhul suur probleem ja kuigi piraatmängud aitavad müüa riistvara (ehk konsooli ennast pluss lisaseadmeid), siis püüab Sony koostöös arendajatega leida uusi võimalusi piraatlusega võitlemiseks. STOPP, peatume siin, sest minu mölameeter hüppas just praegu lakke. Näide üks: mäng God of War: Chains of Olympus PSP Andrico (EST): 699EEK (44,70EUR) ; AmazonUK (UK): £21,48 (27,09EUR) ; Amazon (USA): $39,99 (25,23EUR) . Näide kaks: mäng LEGO Indiana Jones: The Original Adventures PSP Andrico (EST): 699EEK (44,70EUR) ; Amazon UK (UK): £24,48 (30,88EUR) ; Amazon (USA): $39,99 (25,23EUR) . Näide kolm: konsool PlayStation Portable Euronics (EST): 2 999EEK (191,79EUR) ; Amazon UK (UK): £129,98 (163,96EUR) ; Amazon (USA): $169,99 (107,23EUR) . Kas jätkan? Pole vist mõtet. Sony avaldused piraatlusega võitlemise osas on silmnähtavalt kahepal

Ülevaade konsoolide turu hetkeseisust BBC-lt

e3 puhul teeb BBC kiirülevaate konsoolideturust . mõned väited tekitasid küsimusi (eurooplased ei armasta rajusid mänge), psp ja dsl-ist mitte sõnagi. ometi on ps2 ja psp need kaks platvormi, mis on tegelikult kalli, suure ja kohmaka ps3 edu aluseks. ps2 on seade, mis 2000. a. müügile ilmudes rajas teed konsoolimängu populaarsusele. sony toetab ps2 tänaseni, andes välja uusi mänge (130 nimetust 2008. a.) ja kohandades oma uusi teenuseid sellega. tegemist on haruldase vastutulekuga klientidele, kuid see näitab ka kui palju oli ps2 ajast ees oma ilmumisel. tegelik põhjus ps2 elushoidmisele on psp, millele arendatud mängud leiavad ristkasutust ps2-s. ja samuti ka asjaolu, et ps2-te ostetakse, tänu oma soodsale hinnale, ennast tõestanud kvaliteedile ja asjaolule, et põhiosa tarbijaskonnast ei vaja kunagi kallist ja võimast tipptehnoloogiat.

Eesti ei kuulu Euroopa Liitu (mõnede euroopa veebipoodide arvates)

Olen seda mitmel juhul täheldanud ja järjekordne näide on http://www.gameseek.co.uk , mis on üsna heatasemeline mängude ja interaktiivse meedia pood. Jutt on siis konkreetselt postituspiirkonnast, mis on vaid EL-du liikmetele, kuid millest puudub Eesti. Küll aga on enamikel juhtudel olemas Läti. Lõunanaabrid agaramad online-poodlejad?

Uued elektrirattad

Sisaldavad taaslaadimistsüklit, mis kasutab ära pidurdamisel vabaneva energia. Tänu sellele pikeneb teekond ühe laadimistsükli jooksul 90 kilomeetrilt 125 km-ni. Rattal on neli mootori töötaset, millest sõltub pedaalimise koormus. Rattaks on Panasonic Lithium Vivi RX-10S, kuid sarnaseid süsteeme on ka teistel tootjatel. Hind on elektriratastele kohaselt soolane US$1,395. Vahendab Fareastgizmos ja Engadget

Tartu liiklusteemaline diskussioon (Tartu) Postimehes

Huvipärast tegin väikse otsingu, mis puudutab senist diskussiooni transpordi arengukava ja teema arengu üle laiemalt. Otsisin kirjutisi, mis vastaksid märksõnadele "tartu", "liiklus" ja "transport". Igaüks võib seda korrata . Otsingu tulemustel valmis mõttekaart (vt pilti), mis enamvähem näitab tasakaalu igapäevaste "juhtus" tüüpi uudiste (mille alla ma liigitan ka kogu "augueri" teema) ja sisulise diskussiooni vahel. Tumendatud artiklid tegelevad kas otseselt arengukavaga või siis diskuteerivad linna liiklusküsimusi, mis jäävad arengukava raamistiku. Kursiivis on teemad, mis vaid kaudselt haakuvad linna liiklusprobleemidega. Ei taha väita, et tegemist on absoluutse ülevaatega: esiteks on meil ka teisi ajakirjandusväljaandeid, milles võib linnatranspordi probleeme lahata ja teiseks - mul on tunne, et Postimehe otsingumootor on pisut vigane (näiteks on puudu siit seesama Ülo Veldre artikkel ). Siiski annab see laias laastus ülevaate,

Tartu transpordi arengukava kriitika

Ülo Veldre kritiseerib Tartu Postimehes Tartu linna transpordi arengukava 2009-2013 , mis praegu on avalikul väljapanekul. Veider, et just sotsid selle asja nii teravalt kritiseerida on võtnud, arvestades kui inimeste- ja väärtustekeskse dokumendi on tegemist. Ma küll ei nõustu Veldre seisukohtadega, aga minu jaoks on positiivne, et sellised sõnavõtud arendavad diskussiooni kogukonnas - on ju tegemist valdkonnaga, millel on tugev mõju kõigi linnlaste heaolule. Keda huvitavad need idiootsed " augu erid " kui samal ajal on käimas protsessid, mille mõju tunneme veel aastaid. Kahju vaid, et meie ajakirjanikud/poliitikud ei võtnud seda diskussiooni üles kaks aastat tagasi, kui arengukava ettevalmistamine algas.

Kaks meediakaja ajakirjandusraporti aadressil

PM korjab üles Helsingin Sanomate uudise raporti ja selle blogijaid halvustava sisu kohta . Mikko kommentaar selles on nagu tõelise punamütsikese oma, kes kardab, et kusagil siiski on olemas kuri hunt: «Siiamaani on blogisfäär olnud heade kavatsuste keskkond ja suhteliselt aus tegevus. Samas on vaid aja küsimus, kui veebipäevikud saavad kohaks, mida madalamate väärtustega inimesed kasutavad enda huvides,» väitis Mikko. Eee... mis tähendab heade kavatsuste? Kui ma sotsidest kirjutan hästi ja reformikatest halvasti, siis on mul head kavatsused, aga kui vastupidi, siis halvad? Mikko ilmselgelt ei saa aru, kuidas kodanikuühiskond toimib (ja see pole mitte üksi tema, vaid kogu meie poliitilise- ja rahaeliidi ühine probleem). The Devil's Kitchen peab otsesõnu ajakirjanduraporti blogiosa debiilsuseks, aga erinevalt PM-st avab ka asja tausta: Well, fuck me sideways; the EU wants to protect the people from those evil bloggers! And in order to protect the people from "malicious int

Internetitsensuur ja EU blogipoliitika

Kaks viimast BBC Pods and Blogs podcasti on tegelenud blogimise ja ühiskonna vaheliste suhete lahkamisega ning selle arutluse võiks võtta kokku mõttega, et täna esindab kodanikeajakirjandus demokraatlike väärtusi riikides ja ideoloogiates, millede puhul demokraatiast, inimõigustest ja ajakirjandusvabadusest ei saa juttugi olla. Ja veel: blogimist käsitletakse "võimude" poolt ohuna eelkõige selle tegevuse sotsiaalselt võrgustava/kogukonda siduva omaduse tõttu ja vähem sissekannete sisu tõttu. Ehk siis Egiptuses, Hiinas ja mitmetes teistes riikides on blogija süüdi pelgalt juba seetõttu, et ta blogib. Internetitsensuuri ABC, mis nagu selgub, on täiesti igapäevane nähtus: a) enesetsensuur - blogijad tunnetavad vaistlikult piiri (teatud teemad, valdkonnad, inimesed), mille ületamisel võib järgneda karistus (isegi kui seda alati ei järgne); b) otserünnak serverile - siseriiklik teenusepakkuja sunnitakse "ohtliku" veebilehte/blogi/videolõiku kustutama, rahvusvahelisele

Meediatehnoloogia TOP 5 uuel aastatuhandel

Meediaseadmed, mis on muutnud meie maailma 1. iBook G3 SG / G4, Apple . Sülearvutite turul oma ergonoomika, koostekvaliteedi ja pika tööeaga revolutsiooni läbi viinud seade, mille abil sai pintsaklipslase korporatiivsest mänguasjast tudengite ja kodutarbijate igapäevane meediaseade. Müügil 2001 - 2006. 2. Nokia 1100 , Nokia Kõigi aegade parim mobiiltelefon ja ülemaailmselt müüduim tarbe-elektroonika seade (enam kui 200 milj. eks, ehk rohkem kui iPodi või PlayStation2'te). Omas lisaks pikale akutööle keskkonnakindlat korpust ning LED-taskulampi. Seade, mis tegi ühte kindlat asja, aga tegi seda hästi ja selle planeedi elanikkonnale ("arenevatele turgudele") taskukohase hinnaga. Üleilmsele võrgustumisele ilmselt kõige enam kaasa aidanud seade. Müügil oli 2003 - 2007? ja ilmselt lõpetati äriklassi marketingiosakonna tungival nõudmisel. 3. iPod , Apple . Uue ajastu meediaseade, algselt mõeldud muusikafailide mängijana, hiljem lisandus pildiformaat, video ja veebiliides. K

AVIS-e autorent ei luba jalgratturitel oma kontori ees turvaliselt parkida

Kirjutab Aileen : et "me ei taha, et meie kontori ees on ratas!" ?!?! ausõna, mina ei saa aru, mis põhjustab sellist vihkamist? siis see mees ütles, et nad räägivad majahalduriga. sinna juurde ta tegi seda ameeriklaste fingers crossed liigutust. ja tegi seda veel mõlema käega. et ärgu ma kohe üldse lootkugi, et see asi veel niimoodi jääbki! Üks mõte, mis Tartu LV liiklusinimestel on, et selgitada tulevikus välja kõige jalgratturi- ja jalakäijasõbralikumad ettevõtted linnas. Et nagu AVIS-ega vist ei saaks siis arvestada. Nõme lugu igal juhul. Kas tõesti peame hakkama trahvima kontorihooneid, milles puuduvad parkimiskohad jalgratastele?

Öko-hoone kontseptsioon

Kontspetsiooni südameks on nn passiivmaja kasuliku pinnaga 10 400 m2, mis antud juhul on lahendatud 65 korteriga elamu ja ärihoonena. Passiivmaja erineb tavahoonest kõige üldisemalt oma vähendatud energiatarbega, mille kohta kehtib standard 15 kWh ruutmeetri kohta aastas. See on enam kui kümnekordne vahe tänasega (uutel hoonetel ca 150 kWh aastas ja sedagi vaid juhul kui arhitekt ja ehitajad on teinud head tööd). Käesolev hoone on aga edasiarendus passiivmaja kontseptsioonist, nimelt on see seotud passiivpäikesekütte patareidega katusel (tarbevee soojendus) ning triiphoonega, pindalaga 650 m2, mis katab poole lõunapoolsest fassaadist. Triiphoonel on kolm ülesannet: akumuleerida päikesooja hoone fassaadi ja klaasfassaadi vahele, puhverdada ventileeritavat õhumassi, mis on oluline hoone suure kubatuuri tõttu (51 300 m3) ja luua pool-looduslik filter reovee kasutamiseks. Hoonel on neli korrust pluss katusekorrus. Esimesel korrusel paiknevad äri- ja teeninduspinnad sh. kohvik-restoran, l