Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2008 postitused

Kas Suur Vend vajab valvekaameraid?

Vesteldes ühe USA-st pärit kolleegiga ühiskonnas toimuva järelvalve teemadel (Eesti põhiseaduskomisjoni otsus järelvalvekaameras tuvastatud sõidukiomaniku mittekaristamise kohta ja USA parlamendi otsus RFID põhise ebaseadusliku jälitustegevuse karistatavuse osas va ette nähtud erandid) tabasin ennast mõttelt, et tegelikult on kogu see Suure Venna ideoloogia õhtumaiselt absurdne. Sest on ilmselge, et totalitaarne võim ei vaja kohtus vettpidavat tõendusmaterjali. Stalinism õpetas meile, et totalitaarne riik võib süüdi mõista ja karistada miljoneid inimesi ilma igasuguste süütõenditeta ja kui sm Juht seda soovitas, siis võttis süüalune ka oma süü jalamaid omaks. Sõnaga: tõeliselt totalitaarne režiim tegelikult ei vaja valvekaameraid ja salamikrofone oma repressioonide elluviimiseks. Vastupidi: kontrollimehhanismi ja järelvalve kasv oli märgiks impeeriumi sisemisest nõrkustest, nagu näitas NLiidus ja ka Ida-Saksamaal toimuv. On selge, et jälgimiskaamerad vähendavad isikuvabadust ning iga

Märtsilumi Tartus 25.03.2008

Küüni tn kell 15:36 Kaubamaja kell 15:40 Raekoja plats kell 20:52 Ülikooli tn kell 23:30 Raekoja plats kell 23:35

Automaatse kiiruskontrolli rakendamine taas nullis

Seekord lasi paadi põhja põhiseaduskomisjon, kes ütles, et kuriteo sooritanud sõiduki omanikku karistada ikka ei saa. Mis on eriti loll jutt, sest esiteks kogu ülejäänud ja oluliselt demokraatlikum maailm saab seda väga vabalt (automaatkontroll toimib enamikes EL-du riikides). Ja teiseks on see puhas demagoogia, mille taha liikluskuritegusid kaitsvad õigusasjatundjad juba pikalt on pugenud, plokkides ka teise väga vajaliku määruse, nimelt võimaldades sõiduk raske ja korduva rikkumise korral võõrandada. Õnneks on siseministeerium juba sõidukite võõrandamisega alustanud, samuti karistatakse autoomanike väärparkimise või parkimiskorra eiramise korral, peagi loodetavasti rakendub ka automaatkontroll (omavalitsused on huvi selle vastu üles näidanud, üheks probleemiks on praegu uue süsteemi ülesehitamine ja selle rahastamine). See vist on meie ühiskonna eripära, et meile meeldib üheksa korda rääkida, miks ja kuidas asja ikka ei saa ära teha ja kui võimatu see on ja kui siis keegi selle as

Köögi tippmark

Sõjanduse ajaloost on teada traagilis-naljakas seik, kuidas sõnumitooja jooksis ühe hooga maha enam kui nelikümmend kilomeetrit, et viia Athenasse, mis oli toonase maailma üks hegemooniatest, sõnum otsustavalt võidetud lahingust. Traagiline oli, et sõdur olles oma sõnumi edastanud, suri pingutusest ja ülekoormusest. Sellist eneseohverdust on raske mõista, kuivõrd tegemist polnud ohuolukorraga, lahing hoopiski võideti ja oht oli selleks korraks möödas, seega oleks võinud valida ka mõistlikuma tempo. Hiljem võeti see jooksudistants sportmängude nimistusse, seda kutsutakse maratoniks ja selle pikkuseks on 42,195 km. See lugu on üheks näiteks spordi ja sõjanduse seostest, rääkides spordi ebainimlikkusest ja julmusest, kuid ka infolevi tähtsusest ja kommunikatsioonist. Küüniliselt väljendudes võiks öelda, et tegemist on ühe võimalusega loo edastamiseks ja kaasaegses postmodernislikus maailmas on üksnes mõistetav, et loo jutustamine muutus (läbi jutuvestja ennastsalgava akti) looks endaks,

Moeuudised

Juhuslikult meenus see koht Strugatskite raamatust, kus stalker Red mõtiskleb selle üle, kellel on hea ja kellel on halb. Et kui kohalikul konstaablil on hea, siis on stalkeril halb ja kui Kõõkskõril on hea (oli selline tegelane), siis on kõikidel teistel halb. Sest mida on vaja selleks, et Kõõkskõril oleks hea? Ühte räpast pommi, mis muudaks kõik ümbritseva hävitavaks süldiks. Selline tasakaal on mõnes mõttes loomulik ja on olemas ühel või teisel kujul igas ühiskonnas. Miks sellest siis üldse rääkida? Eesti, nagu enamik teisi Ida-Euroopa riike, on viimase aastakümne jooksul väga edukalt vältinud raskete ja keeruliste valikute tegemist. Võimulolijad ei salli muutusi, sest see rikuks nende status-quo , kontrakultuur ei oma piisavalt oskusi, vahendeid ja kasvõi julgust, et oma tahet peale suruda. Nii on lahendamatta paljud olulised probleemid alates energiamajandusest ja lõpetades alkoholipoliitikaga. Kellel on Eestis hea? Mõnel kaaskodanikele sülitaval debiilikust põmmpeal? Küllap vist

Tort! - blogijad tasuta peole!

Kui lisad peo flayeri ja alloleva lingi oma blogisse ning saadad hiljemalt reedel 7. märtsil selle kohta teavituse tonis at insener punkt komm, siis saad peole tasuta sisse! Täpsem info: http://eluontort.blogspot.com

Võõras demokraatia

Nädalavahetus rokib raadiosaadetega. Keskpäevatunnis arvab Kilk ja Olukorrast Riigis saates Samost, et allkirjade kogumise kampaaniad on mõttetud, rumalad ja pole "tulemusele optimeeritud". Mulle meeldis Kilgi arutlus, et tuumajaama vastane kampaania on mõttetu, sest pole mõtet protestida asja vastu mida veel pole ja vabadusristi vastu protest on mõttetu, sest see on otsustatud asi ("kus te varem olite?!"). Samosti loogika on ligilähedaselt sama. See peab oleme küllaltki spetsiifiline ajahetk, millal on just see õige hetk protestida, tänavale tulla või allkirju koguda, kas pole? Üks tark mees on öelnud, et demokraatia pole täiuslikem valitsemisviis, aga see on parim, mis meil on. Ei pea ka mina allkirjade kogumist näiteks tuumajaama asjus kõige mõistlikumaks variandiks (parem oleks mõned tuumajaamast sonivad poliitikud mõneks ajaks ravile saata). Aga. Rahvas avaldab oma arvamust siis kui ta seda soovib. Õpi see ära ja arvesta sellega. Sest nii hakkabki olema. Mit

Projekt 19.20.21

19 linna, milles elab 20 milj inimest 21. sajandil Superlinnasid käsitlevat projekti vahendab TreeHugger