Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva august, 2008 postitused

10 põhjust, miks ma peegelkaamera olen vahetanud kompaktkaamera vastu

Miks osta endale kompaktkaamera, mida esiteks Eestis ei müüda, teiseks puudub sellel nii tähtis asi, nagu "zuum" ja kolmandaks maksab see ligilähedale odava digipeegelkaamera hinna? Aga kui see kaamera on nii hea? Kaamera headust kaalutakse mitut viisi. Poed ja enamik kaameratootjaid on arvamusel, et seda saab mõõta megapikslite hulgaga ja zuumiulatusega. Mina räägin teistsugusest kvaliteedist.

Enamus inimesi, kes pildistab peegelkaameraga, teeb seda põhjusel, et see annab neile teatud loomingulise vabaduse. Peegelkaamera on seadistatav iga võtte tarbeks nii, nagu fotograaf seda soovib (arvestades tehnoloogia piiranguid, loomulikult) ning oskusliku seadistuse tulemuseks on suurepärane pilt. Peegelkaameral on spetsiaalsete kangide-rataste abil alles jäetud kontroll pildi valmimise protsessi üle ja säilitatud nii pildistamise ehe kogemus. Just see kogemus määrab kvaliteedi, mida ma kaameras hindan. Mul pole vaja ilusat pilti, mille on default-seadistusega valmis treinud hea mas…

9 asja, mille pealt kokku hoida

Eestlased on rikkad. Nii tundub poes ja tänaval ringi vaadates. Kallid riided, ilusad autod. Vähemalt me punnitame jätta seda muljet, kuigi kodus on nii mõnelgi mehel selline seis, nagu selles naljas: "Mis tähendab, et laps si**a ei söö - määri suhkrut peale ja küll ta läheb". Siiski on ka neid, kes hindavad säästlikult elamist, lähtudes põhimõttest, mis on kõige universaalsem rikkuse printsiip üldse: raha on vaja nii palju, et mitte selle peale mõelda. Kui see jutt nüüd kedagi veenis uut ja säästliku elu alustama, siis toob Mary Hunt crosswalk.com-is alustuseks 9 asja, mille eest pole mõtet täit hinda maksta, sest järelturult või hooajajärgselt allahindluselt saab ka odavamalt ja kvaliteedis kaotamata. Siin need on:
Puhkemajade osakud (rohkem nagu USA teema);Lemmikloomad;Tarkvara ja (konsooli)mängud;Kontorimööbel;Spordivarustus;CD-d ja DVD-d (miksmitte ka raamatud);Autod;Mänguasjad;Väärisasjad (usaldusväärselt müüjalt).Euroopas pole hoovimüügid küll levinud, aga odavaid asj…

Vihmane august ja PSP vaikne (r)evolutsioon

Vihmane august on mängusõpru soosinud. Väljas pole midagi teha, toas pole midagi teha - aeg teha jälle üks võrgumadin vihmasel Hollandi sillal. Või jalutada taas läbi uduse Silent Hilli, peas trendikas rekkajuhimüts (mis kuuldavasti enam trendikas ei ole) ja käes millegipärast hiigelsuur lihunikukirves. Silent Hill Origins on väga silenthillilik (enam meenustas SH 2-te), kuid jääb uutele mängudele alla oma sirgjoonelise mänguelamuse poolest. Nii veider kui see ka pole, arvestades, et tegemist on mänguseeriaga, mis on algusest peale kasutanud ebasümmetrilist ülesehitust ja nelja-viit erinevat mängulõppu. Ehk on mängija muutunud laisemaks ja taha mängu enam niimitu korda läbida?

Augusti eelviimasel nädalal on Sony ametlikult teatanud uue PSP (koodnimega 3000) müügiletulekust oktoobri keskel. Väidetavalt hakkab seade maksma 199 EURi, mis meie rahas oleks 3 100 EEKi, aga tõenäoliselt on meil letihinnaks 4kEEKi ja pisut peale. Siiski jääb see asi minust ostmata, sest tegemist on üsnagi sam…

Apple hariduskampaania: odavad mäkid ameeriklastele ja kallid mäkid eestlastele

VS.

Need kvaliteetsed titaankorpuses arvutid pole siin mitte üksnes laias laastus 10 000 eek-i kallimad, vaid ka kampaania on omandanud teise suunitluse. MacBook Pro, mida pakub IM-Arvutid, on hästitasustatud profi kallis tööriist, mitte ei kuulu keskkooli või kõrgkooliõpilase õlakotti. Ei tahaks äsja alanud kampaaniat halvustada (pealegi on neil käimas veel teine, täpsemalt oma sihtrühma tabav), aga arvan, et selle kampaania käigus müüakse täpselt 0 (null) Pro klassi MacBooki. Parandage mind, kui ma eksin.

Miks? Kooliõpilased ja humanitaarsema kallakuga tudengid rahulduvad tänavu sügisel Eee PC või mõne teise ca 5 000.- kr maksva netiarvutiga, millel on piisavalt muskleid kirjatööks, veebitööks ja veebisuhtlemiseks. Tehnilise närviga tudengid kiikavad K-Arvutisalongi, Photopointi ja Euronicsi ca 10 000.- kr täislastis sülarvutite pakkumisi. Õppejõud ostavad oma sülarid suurtes partiides Delli ja Lenovo kohalikelt edasimüüjatelt. Üksnes multimeedia valdkondade õppejõud saadavad Apple to…

Digitaalne mina: meediatöö

Multimeediainimesed näevad kogu maailma läbi kaamerasilma ja arvavad, et "alguses oli käsikiri". Kõige parema meelega käiksid nad ringi Sony profikaameraga, aga kahjuks ei mahu see nende õlakotti. Pealegi, Lynch tegi oma viimase filmi juba digikaameraga, õigus? Nad vaatavad läbi sadu filme, dokumentaale ja klippe kuus, millest enamik on uued, aga unejutuks pannakse ikka käima "Lost Highway". Meediainimese kotist võib leida:
Märkmik-ajaplaneerija A5 (Büroodisain);Videkaameraga mobiiltelefon (Nokia N93i);6x seadistatav auguraud planeerija lisalehtedele (Leitz vario 6);DIY lisalehed loovtööks (Storyboard);HD meediapleier (Archos 605 wifi 80GB);Kõrvaklapid (Sony).

Digitaalne mina: intellektuaal

Intellektuaalsete huvidega inimesed loevad ja kirjutavad palju. Võiks arvata, et sellise inimese parim töövahend on kaasaskantav arvuti, paraku eelistavad nad oma õlakotti koormata pigem raamatute kui laptopiga. Veel võib sellest kotist leida:
Märkmiku A5 (näiteks firmalt Maine);Kaamera (Ricoh GR Digital II);Mobiiltelefon (Siemens S55);Pleier (iPod Nano).

Digitaalne mina

Digitaalne mina (DM) on kontseptsioon, mis põhineb kolmel eeldusel:
Me vajame (ja seetõttu oleme nõus tarbima) digitaalset tehnikat oma igapäevases tegevuses, olgu selleks mobiiltelefon, meediapleier või arvuti – need on meie töövahendid, vahendid veetmaks vaba aega, suhtlus- ja meediatarbimiseks vajalik tehnika;See tehnika on enamjaolt kaasaskantav, moodustades osa tavalisest nodist, mida me päevast päeva endaga ringi veame;Enamus kasutajaid eelistab harjunud ja selgeksõpitud seadmeid, mis tagab ühe harjunud „komplekti” efektiivsuse ja pikaajalisuse.Kõige lihtsamalt öeldes moodustab meie digitaalse mina ehk tehnoloogilise identiteedi see komplekt seadmeid, mida me igapäevaselt kaasas kanname. Laiemalt aga kogu see tehnoloogia, millega me oleme püsivalt interaktsioonis. Selline laiem käsitlus on ka omamoodi põnev, püstitades näiteks küsimuse inimese ja masina vahekorrast üldse. Mind huvitab aga teema kitsam püstitus, ehk küsimus seadmetest meie õla- või seljakotis.

Kõige lihtsam on asi …

Rahu!

Gruusia saatkond Tartus: 'Rahu'.

Kommentaar

See asi läheb sul pe*se, Vladimir.

Nostalgia

Umbkaudu kilomeetri kaugusel mu lapsepõlve suvekodust asus külapood, kuhu sai rattaga sõita ja sealt limpsi osta. Buratiinot või kellukest, mis oli mugavas klaaspudelis. Pärast sai pudeli poodi tagasi anda, sest limpsi oli just parasjagu, et poe liivasel esisel palaval suvepäeval see ära juua. Ja igaks juhuks võis kaasas olla spetsiaalne suletav kork. Hiljem selliseid korke enam müügil pole (olen neid näinud Saksamaal, kus sellega koos müüdi heledat õlut), kellukest ja buratiinot enam ei müüdud. Selle asemel võis osta pepsit ja koolat. Pudeleid muidugi enam tagasi ei viidud. Hiljem müüdi ka vanu lemmikuid. Mõned ütlevad, et maitse pole enam see, nagu ei maitse poekali nii nagu lahtine vaadikali vanasti.

Mängude vihkamisesest, mängude armastamisest

Lugedes seda Steven Poole esseed EDGE'is, tabasin ennast mõttelt, et tänapäevase videomängu eeliseks formaadina on seda defineerivate tekstide (tüvitekstide, nagu härrased Juur ja Kivirähk armastavad erilise irooniaga öelda) puudumine. Hoolimata pikast ajaloost ja laialdasest levikust, on videomäng endiselt terra incognita ja sellena kerge, õhuline ning vaba määratluste/klišeede taagast. Loomulikult on püütud seda teha, kasvõi küberpungi ja matrixi ideoloogia ja selle käsitlemine. Või rühmakäitumise teooriad, mida illustreeritakse WoW ja SecondLife'i tegevustega. Mind see ei veena. Minu jaoks on videomängude maailm senimaani kaardistamata ja selle piirid tõmbamata. Pole olemas kümmet universaalset soovitust müügihitiks pürgiva videomängu kirjutajale. Pean seda defineerimatust videomängu kui formaadi tugevuseks.

Keda huvitab mängude vihkamine/armastamine - lugege esseed, see on hea tekst. Nagu autor, nii ka mina eelistan kaasaskantavat konsooli statsionaarsele musklimasinale. In…

Skype mobiilil

Alustan täna tõdemusega, et tänapäeval ei toodeta asju enam inimestele vaid tarbijatele. Igal tootel on oma sihtgrupp ja kui inimene ei sobi korporatiivse müügistrateegiaga, siis muutub ta automaatselt irisevaks intellektuaaliks, kes teatavasti pole mitte kunagi mitte millegagi rahul. Näiteks on tänapäeval toodetud sõiduautod kõik ühesugused, varieerudes ca 5% ulatuses etteantud keskmisest. See 5% aga ajab igal autopedel peopesad niiskeks ja ta on valmis seda kaitsma viimase veretilgani. Mis on muidugi täiesti kasutu tegevus, sest tema arvamus ei lähe mitte kellelegi karvavõrdki korda - see on osa ühiskonna loomulikust infomürast. Kui keegi aga leiab, et vigane on etalon ise, siis jookseb keskmisel autotöösturil (või ka kasutajal) juhe kokku.

Või teine näide. MängukonsooliPSP tootja Sony üllatas 2007 aasta alguses oma kliente sellega, et lisas konsoolile Skype kliendi, võimaldades sellega teha kõiki toiminguid sarnaselt PC kliendiga - saata sõnumeid, helistada kasutajatele ja ettemaksu…