Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2009 postitused

Süleraalijahi eripärad EU tsoonis - ultramobiilne

Lenovo X300 hind 37 320 kr ( markit.ee ) SU9400/1,4GHz/2GB/128SSD/DVDRW/13.3"WXGA+/VistaBus/1,5kg Dell Latitude E4300 hind 33 564 kr ( shop.it.ee ) modifitseeritud mudel SP9400/2GB/128SSD/DVDRW/LED13.3"WXGA/BL EST-KBD/VistaBsc/1,5kg MacBook Air hind 37 990 kr ( mac.ee ) 1.86GHz/2GB/128GB SSD/GeForce 9400M/LED13.3"WXGA/BL US-KBD/OSX+tarkvara+iLife pakett/1,4kg Hinda vaadates tundub Macbook Air kõige kallim ja E4300 kõige odavam, aga see on näiline, kuna esimene sisaldab boonusena portsu hästiintegreeritud tarkvara (samuti on tegemist teistest võimsama masinaga ). Kui sa hoiad neid käes ja natuke väntsutad, siis tunduvad kõige kindlamad X300(!) ja Air. Kui arvestada MS süsteemi turvariske, siis jääb E4300 ja X300 (kui lisada linux) ning Air. Ekraani mahutavuse osas on eelis X300 ning DVD+ drive annab eelise E4300 ja X300-le. Kui arvestada võimalikult laia kasutusvaldkonda ja võimekust, siis sobib eraldi graafikaga Air. Nagu näha, võib igaüks valida endale sobiva mudeli

PC, läptopijaht ja madalaim ühisnimetaja

Tuli hõõgub tuha alla ning Mac vs PC vaidlused pole fännpoiste ja arvutipedede foorumites kunagi lõppenud. Siiski lööb leek hetketi välja ja globaalset tehnokogukonda haarab suur ärevus. Nii juhtus see kaks aastat tagasi Apple (ajaloo kõige nõmedama) reklaamikampaania käigus (" Get a Mac ") ja sama on aset leidmas nüüd. Nimelt peab MS vajalikuks enne uue operatsioonisüsteemi väljatulekut võita tagasi kõik need kliendid, kelle ta täielikult ja suurejooneliselt läbikukkunud Vista tõttu Apple'ile vahepeal kaotanud on. PR meestele on makstud, ideegeneraatorid käivitatud, jupiterid undavad; valgus, kaamera, võte! "PC ja Microsoft on tavatarbijale kõige sobivam platvorm," näib MS oma reklaamikampaaniaga " Laptop Hunters " ütlevat. "Tänu laiale tooteskaalale: kõige odavamast kõige kallimani - igaüks leiab endale midagi". See on väga hea reklaamikontseptsioon ja nagu enamik reklaame - läbinisti vale. Odavaimad arvutid leiab küll PC platvormilt, aga

Autoliisingust ja õnnelikest aegadest

Ostetuim uus sõiduauto 2007 oli Eestis linnamaastur CRV firmalt Honda. Loodan väga, et toonased õnnelikud dšiibiomanikud oma sõidukitest ei loobu. Las jäävad need konkreetsed masinad meile linnapildis meenutama õnnelike aegu.

Uued pangakaartid

Oliver kirjutas , kuidas tal Kalevi ujulast kogu väärtuslik kraam ära varastati. Jäin selle peale mõtlema : väga veider, aga hoolimata meie eeskujulikust pangandussüsteemist, vajame me endiselt rahakotti nagu ülejäänud (mitte nii digitaalne) maailm. Mõnikord on need isegi paksemad kui vanal heal sularaha ajal - kümned plaskaardid panevad meie taskud tõsiselt proovile. Kas poleks aeg välja tulla uue, väiksema ja vargakindlama lahendusega - ujuma minnes riputad selle pisikese kaardi ketiga kaela selmet jätta see rannale või korrupeerunud ujumisasutuse "vargakindlasse" kappi. See võiks olla nn kõik-ühes kaart, mis asendaks nii id-kaarti kui kõiki teisi, mis täna rahakotti punnitavad. Joonistasin selle kaardi võrdluseks praegu kasutusel olevaga. Muideks, ise kasutan kaarditaskuga rahaklambrit. Säästab veidigi ruumi. Lisatud 11.04.08: Oliver muideks ütles , et selline asi on olemas - Visa Mini Card. Lisaks on olemas veel võtmehoidja suurune nublu Visa Micro Tag. Lähemalt loe ht

Nupud

Sain endale mõnusa sodimismärkmiku valgete(!) ruudukujuliste (!) lehtedega(!). Tegin sellise pildi.

Digitaalne mina: ajakirjanik

Ajakirjanike on mitut sorti. On neid, kes veedavad oma elu arhiivis, tegemata ainsatki intervjuud "päris" inimestega. On neid, kes käivad ringi ja suhtlevad inimestega, pannes kildhaaval kokku reaalsuse mitmevärvilist mosaiiki, aga kirjutavad äärmiselt harva. Lõpuks on ka olemas stressis igapäevaajakirjanik, kes treib nupukesi ja keda tema subjekt absoluutselt ei huvita. Ning lisaks neile on olemas veel üks liik ajakirjanike - inimesed, kes viibivad sündmuspaigal. Need on väga liikuvad, "välitööde" profid, kelle elustiil paljuski sarnaneb " ellujääjale " (seetõttu mitmed detailid ka korduvad). Nad on haruldased, originaalsed ja geniaalsed - üks näide selle kohta. 2003. aastal liitub Rolling Stone'i ajakirjanik Evan Wright Iraagi missioonil oleva USA merejalaväelaste üksusega ja liigub nendega kaasa kuni Bagdadini. Hiljem kirjutab ta nähtu põhjal artikliseeria " The Killer Elite " ning seejärel ka raamatu " Generation Kill ", mille

Tapjate põlvkonnast, Iraagist ja sõja põhjustest

HBO TV-seriaal "Generation Kill" põhineb Wrighti samanimelisel autobiograafilisel teosel. See räägib USA teisest invasioonist Iraaki ja kõigest sellest, mille pärast "Koalitsioon küll võitis sõja, kuid kaotas rahu". Juhtimisprobleemid, olemasoleva juhtkonna suutmatus kohaneda uut tüüpi sõjaga, suutmatus säilitada suhteid kohaliku elanikkonnaga, suutmatus tagada korda ja turvalisust tavalistele iraaklastele (või lihtsalt piisavalt puhast vett). Tõsi, hoolimata HBO ilmselgest autentsuse taotlemisest, ei kuule seal sõna "oil". Sõduritel on hoopis teine teooria sõja põhjuste koha (mittepiisav seks).

Kriisist, Thacherist ja teatrisse minemisest

" Olen üks kümnest " laulis briti töötutest linnanoortest koosnev bänd UB40 1981. aastal, just selline oli töötuse protsent Britannias. Uusliberaalsed majandusreformid, mis Thatcher läbi viis (ja mille eest inglased teda siiamaani südamest vihkavad) üksnes valas õli tulle - nii nagu tänases Eestis, nii uskusid ka britid, et majandust saab juhtida ja keerasid sellega muidugi kõik veelgi rohkem nässu. " One in ten " on protestilaul sellise juhtimise vastu, mis keskendub numbritele ja "mõõdikutele" unustades ära kogukonna tervikuna. Liigagi kergesti võib juhtuda, et numbrite järgi on kõik okei, aga kuskil tänavanurgal kerjab keegi endale söögiraha, äärelinnad slummistuvad ja inimestele hakkab see kogu see värk millegipärast vastu. Thatcher ei uskunud ühiskonda, mis on tema puhul mõistetav. Seoste, sõltuvuste ja tingimuste keerulised, haprad ja mõnikord ka täiesti nähtamatud ahelad on tema ajastu sotsiaalteadlastele sama mõistetamatu kabala, nagu see on meie a