Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2009 postitused

Laia tn. silla valgustuse värviproov

Mõned kiired klõpsud kahjuks ei anna edasi LED-valgustite intevsiivset sära.

Digitaalne mina: noor astronoom

Üks tehnolusti eripäraseid jooni on ülepakutud vaimustus üha uute ja uute nipsasjade suhtes, millest enamik on kasutu rämps ja mõeldud asendama toodet, mis äsja-äsja välja tuli ning igati hästi töötab. Mitu ipodi või mobiiltelefonimudelit turule mahub? Samas on valdkondi, kus tehnika justkui aastaid juba paigal seisab ning mis pole meedia- ja digitehnoloogia arengust võitnud mitte muhvigi. Pole lihtsalt piisavalt seksikas, et mõni patsiga poiss selle käsile võtaks. Üks sellistest on klassikaline astronoomia ja sellele teemale on pühendatud tänane "digitaalne mina". Niisiis, noore astronoomi varustusse võiks kuuluda:

Polaris DS-2114ATS-TC - 4,5" reflektorteleskoop firmalt Meade, sisse ehitatud taevaatlase, elektroonse juhtimise ja jälgimisega ning võimaldab juhtida ka otse arvutist; Celestron SkyMaster Giant 15x70 - võimas taevabinokkel, mis aitab lihtsate vaatluste juures;Celestron SkyScout Personal Planetarium - kaasaskantav interaktiivne taeva-atlas, mõeldud küll pigem…

Ajakirjandusest, juhtidest, uuest meediast ja vigadest

Diskussioonis ajakirjanduse kvaliteedi ja selle languse (nn odavnemise) üle on veel üks mõõde, mida viisakusest üldiselt ei mainita. Selle nimi on kretinism ehk lihtsalt rumalus. Seekord mitte professionaalne kretinism, sest see pole kuidagi seotud ajakirjanduse kui ametivaldkonnaga. Kui püüda leida mingit ühisosa, siis võiks rääkida juhtimise kvaliteedist laiemalt, sest probleem on juhtimisotsustes ja nende kvaliteedis.

Olen läbi oma karjääri olnud mitmetel (ca kümnekonnal või pisut enamal) juhtimiskoolitusel ja saanud selgeks lihtsa tõsiasja, et juhiks sünnitakse. Valgustusajast on lääne kultuuriruumis liikvel müüt nn valgustatud monarhist, targast juhist, kes oma teadmiste põhjal juhib inimesi lillelise tuleviku - Arkaadia suunas. Tegelikkus on reeglina vastupidine. Ma ei taha öelda, et juhid on rumalad - tihti see nii ei ole. Kuid kindlasti puudub neil see kõikenägev, kõikemõistev jumalik teadmine, mida alluvad neile omistavad. Mõnikord teevad nad valesid, isegi läbinisti lolle ots…

Pole nii rikas, et osta odavat asja

Sellereedene Postimees annab tubli panuse diskussiooni ajakirjanduse odavnemise teemal müües oma esilehe reklaampinnaks.

Ajakirjandusest, odavusest ja internetistrateegiast

Põhimõtteliselt ei saa nõustuda kontseptsiooniga, mille järgi meie ajakirjanduse odavnemise taga on nurjunud püüd minna kaasa internetiajastuga. Minu esimene ja peamine argument selles osas on, et odavnemine algas juba varem. 90' lõpuks olid päevalehtedest kadunud sisukad kultuurikirjutised (mida küll püüti asendada spetsiaalsete nn kultuurilisadega), analüüsidest kadus teravus, tekkinud oli eriline kaitstute rühm - mõjukad inimesed, kelle tegevusse polnud kasulik väga sügavale tungida (vähemalt mitte selle palga eest).

Majanduskasv aitas kindlasti ajakirjanduse sülekoerastumisele kaasa. Sisu asendus kopeeritud uudistega (igas ajalehes/portaalis täpselt samad uudised), analüüs meelelahutusega. Nö. puutumatute ("isakeste" nagu Tolk neid nimetas) ring laienes, hõlmates lõpuks kogu võimuladviku. Vähegi eelteadmist eeldavad valdkonnad nagu teadusloome või energeetika enam uudistekünnist ei ületa. Kui, siis vaid nii küündimatus vormis nagu kohalike lehtede "augu-erid"…

Igal jaagul on oma mihklipäev ehk parim PR trikk on surra

Artist, keda varem teati kui veidriku ja süüdistati seitsmes surmapatus (eriti nendes kõige hullemates), on peale oma surma muutunud süüta inglikeseks. Palju õnne, see on parim PR trikk läbi aegade. Isiklikult ma seda vaimustust ei jaga. Mihkel on nii puhas tehisprodukt, et isegi need neli lauset, mis ma olen temast siia praegu kirjutanud, on sulaselge interneti raiskamine. Geenius, popmuusika kuningas? Ärge tehke nalja.

Kui eelnimetatu millegagi tõesti silma paistis, siis oli selleks teismeliste kui turusegmendi avastamine. Pardon, isegi mitte avastamine. Ekspluateerimine, ütleme nii. Täie rauaga.

Mis oleks kui midagi poleks juhtunud? Die Mauer ja teised lood...

Ostalgia on in. Ida-Sakslased soovivad, et Berliini müür poleks ealeski langenud ning saksa ja vene noored käivad ringi CCCP t-särkidega (võluv kombinatsioon). Sellest lähtudes oleks juba aeg mastaapse meediamullistuse tekkeks - uueks kultussarjaks, mis valmiks ameeriklaste HBO ja eestlaste meeskonna Tolk, Saan ja Maimik koostöös. Kümneosaline seriaal kannaks nime "Die Mauer" ja vaatleks ühte alternatiivset ajalugu, kus NLiit pole kunagi lagunenud ja Varssavi pakti tegevus jõuab 21.sajandisse. Kelle kuulub maailm täna?

Sarja tegevus toimub korraga Berliinis ja Tartus. Ida-Saksa ja Nõukogude luureteenistustel on ülesanne jälgida reisil viibivat Eesti teadlast koodnimega Lennart. Samal ajal plaanivad Eesti põrandaalused fundamentaalsed rahvuslased pommirünnakut Berliini eraldava müüri vastu lootes nii algatada üle-euroopalise vabadusliikumise. Äsja nädalasest joomatsüklist väljunud elektroonika-insener Rein tõmmatakse sündmustekeerisesse, milles kaasamängijateks on temast palju…

Majandusest ja riietusest

Viimaste aastate majanduskasvul on lisaks kolearhitektuurile ja hiigelautodele veel vähemalt üks nähtav tagajärg - eestlased on hakanud hästi riides käima. Kunstnahast tagi (alt kummiga) on välja vahetanud hooajatrendipoodide pakutav stiilne kraam. Reserved rokib, NewYorker on ümber defineerinud tibikultuuri ja kes meist poleks käinud lähimas H&M poes Helsingi sadamapiirkonnas. Härrasmehed sorivad asjatundliku moega Montoni tooteriuulil kaaludes hoolega müüdava Türgi ja Hiina kanga sobivust väljendamaks nende hingeseisundit ja ühiskondlikku positsiooni. Casual ja smart casual on mõisted, mis on sama hästi ära õpitud nagu omal ajal juhtimist puudutav terminoloogia.

Modellidest ja laipadest

Kaasaeja surm-kõhnu ja pigem tulnukale kui inimesele sarnanevaid modelle vaadates peab paratamatult meenutama seda, kuidas kunstnikud läbi keskaja inimekeha tundma õppisid - salaja laipu lahates ja nende juba roiskuvat korjust tähelepanelikult uurides. Mõnigi tippmodell on justkui Leonardo daVinci või Michelangelo lõikuslaualt püsti tõusnud ja otsustanud oma paljastuvad roided ja abaluud kuulsuseks, kokaiiniks ja rahaks vahetada. Arvatavasti liigub igal andunud zombie-kütil sellist elukat nähes käsi vaikselt kaheraudse suunas.

Fondidest, valetavatest telleritest ja isiklikest ämbritest

Mõned head aastad tagasi liitusin uue pensionisüsteemi esimese sambaga ja valisin SEB-s selle kõige konservatiivsema fondi. Kõik mu sõbrad ütlesid, et ma olen loll ja nemad on tegijad oma kiirekasvulistega. Ja rääkisid kui palju ma raha kaotan. See jutt läks minust mööda, sest mingeid finantsgeeniusi omateada ma ei tunne, kõik tavalised joped. Ja siis see hakkas pihta.

Iga kord kui ma mõnes pangakontoris käisin asju ajamas, rääkis tädike sama juttu. Et kuidas ma ikka oma lolli valikuga raha kaotan ja kui mõttetu inimene ma olen kui ma mõnda kiirekasvulist ei vali. Käisin kaarte uuendamas - sama jutt. Käisin arvet avamas - sama jutt. Käisin mõnda ülekannet tegemas - sama jutt. Käisin erinevates pangakontorites - igal pool sama jutt. Sellel perioodil sai minust internetipanganduse suur fänn, sest see säästis mind pidevast mõnitamisest, mis otsekontakti puhul oli vältimatu. Loomulikult oli see loll nõuanne ja ma teadsin seda, kuid lõpuks ma siiski murdusin. "Pange mulle ükskõik milli…