Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2011 postitused

Positiivsest mõtlemisest, vägivallast ja ühtsest Euroopast

Mulle tundub, et eriti just viimastel aastatel toimub pidev lahmimine Euroopa Liidu aadressil, mis kritiseerib selle toimimist, struktuuri ja tegevust. Kui me jätame kõrvale originaalitsejad, kelle jaoks euroskeptitsism on omaenda väike egotripp, siis ülejäänud pessimistide hääles kõlab peamiselt pettumus. Me lootsime ju nii palju! Ja välja tuli ikka bürokraatlik ja tehnokraatlik üli-riik, mis on sama võimetu omama inimlikku mõõdet nagu paljud üli-riigid enne ja pärast seda. See kõik on küll õige, aga ometi teeme me nende hinnangutega Euroopa ühistegevusele kõvasti liiga. Iga asja tuleb hinnata tema kontekstis. Euroopa ühistegevuse kontekst on sellele eelnenud Teine Maailmasõda, kuid veelgi enam Esimene Maailmasõda, milles rahvad ja riigid vaimustuse ja ülekeeva entusiasmiga tormasid üksteist hävitama.

Teisele Maailmasõjale eelnenud sajandi jooksul oli Euroopas toimunud kümmekond ulatuslikku sõda ja üle kolmekümne väiksema sõja (ning lugematu arv kohalike konflikte). Keskajal (kui min…

Kriisist, kolmandast maailmasõjast ja õnnetuse hüüdmisest tulles

Millal algas Teine Maailmasõda? Tüüpiline vale vastus on, et 1. septembril 1939. Seda võib küll lugeda sõja alguseks Saksa ja Poola vahel, aga Maailmasõjaks muutub see konflikt millalgi 1941. a. paiku, kui aastaid varem alanud sõda Aasias ja sõda Euroopas liituvad, sõtta astuvad NLiit ja USA ning sõjategevus eskaleerub suurimaks globaalseks konfliktiks inimkonna ajaloos.  Tegelikult ei uskunud enamus Euroopat natsi-režiimi ja Hitleri ohtlikust ning Poola kampaania ei huvitanud septembris 1939 eriti kedagi (muidugi peale Poolakate endi). Moraal? Olles ajalooliste protsesside sees, ei suuda me alati hinnata ühe või teise sündmuse tähtsust. See tähtsus selgub hiljem, milles mängivad oma rolli nii saatus, juhus kui ka ajaloolaste koolkondade omavahelised kokkulepped. Järgmine küsimus. Millal algas kolmas maailmasõda?

Üheks Teise Maailmasõja põhjuseks peetakse Suurt Depressiooni - majanduskriisi, mis laastas maailma 1930' algupoolel. Suured majanduskriisid leidsid aset veel 1970', …

Euroopa Liit on vaese mehe NSVL

Viimase aastakümne (n)ostalgia pealetungi peamine probleem on, et mišaga maikade ja ENSV kirjaga Marati dresside kõral unustatakse viidata nõukogude süsteemi kõige olulisemale komponendile. Selleks oluliseks komponendiks, mida peene maitsega dändid millegipärast meenutada ei soovi, on hirm. Totalitarism on ikka ja alati hirmu ühiskond. NSVLiit oli riik, kus režiimile sobimatu inimene võis igal hetkel kaduda. Kõik teadsid seda ning see hoidis üleval juhtidele sobivat hirmutaset. KGB ei peksnud tavaliselt sõrmi sahtlivahele. Neil piisas kutse saatmisest. Minemast keelduda ei saanud. Aga kas tagasi ka lastakse?

See, mida CCCP särgiga hipsterid täna NSVLiiduks peavad on tegelikult Euroopa Liit. Ehk siis selline nunnu variant režiimist, mis tegelikkuses oli kõike muud kui nunnu. Kui repressiivsüsteem kõrvale jätta, siis võiks NSVLi ja ELi vahele paralleele tõmmata küll. Viisaastak ja seitsme aastane finantsperiood. Plaanimajandus ja projektipõhine elu. Nomenklatuur ja tänased euroametnikud…

Kümme ametit, mida ma mitte kunagi ei pea: ukselt-uksele raamatumüüja

Kus käivad ukselt-uksele raamatumüüjad värsket järelkasvu hankimas? Tartus on selleks kohaks Wilde tervisekohvik. Kas raamatumüüjad on tõesti erakordselt tervisliku eluviisiga? Või on see osa nende hoolikalt kultiveeritud isikumüüdist? Kindlasti avaldab see noortele tudengitele muljet.

Edasijõudnud ukselt-uksele raamatumüüja välimääraja: mees kannab rangelt smart-casuali, mis rõhutab tema sõltumatut, kuid samas professionaalset hoiakut. Jutt on sorav, mõnikord täis amerikanisme. Nagu heale müügimehele kohane, suudavad nad mõtelda ja kõneleda üheaegselt, aga seda on natuke näha (kui oskad selliseid detaile vaadata). Hea soeng, väljapeetud riietus, hästi istuv särk või seda asendab natuke vabameelsem sviiter. Mitte kunagi bleiser ega pintsak!

Naine on kohustuslik blond ja rangelt kaasaegne. Ei mingit vintage ega ninarõngaid. Kohustuslikud rämpssõnad "vaata" ja "nagu", kuid üldiselt on sotsiaalselt võimekad. Riietus maitsetu, aga selline maitsetus, nagu tihti kontorit…

Ajakirjaniku tõehetk: liiklusõnnetus võib juhtuda igaühega

Nils Niitra püüab tõsta Eesti ajakirjanduse keskmist taset mõttega, et jalakäijale otsa sõitmine "võib juhtuda igaühega" (PM 12.11.2011). Respektist osalejate vastu ei soovi siinkohal konkreetset õnnetust kommenteerida, aga ajakirjaniku loogika jääb küll pisut ebaselgeks. Kas jalakäijat ramminud autojuht pole süüdi neil juhtudel, kui teeb seda kogemata? Sellisel juhul võib eeldada, et ajakirjaniku isiklikus väikses maailmas sõidavad ringi võikad liiklusmaniakid, kes sõidavad inimestest üle MEELEGA? Elu nagu arvutimängus GTA, kus punkte kogutakse alla aetud inimeste ja sodiks sõidetud masinate eest. Ainult et elu ei ole mäng ja õnnetused juhtuvadki kogemata. Mõte, et keegi võiks karistusest seetõttu pääseda, on lihtsalt loll.

 Teemast välja. Samas lehes on spordiajakirjanike ühispöördumine, kus väidetakse, et enne reedest Eesti-Iirimaa jalgpallimängu "hingas kogu riik jalgpallirütmis". Auväärsed ajakirjanikud võiksid siinkohal pisut hoogu maha võtta ja jalga puhata.…

Viis vähem lolli võistlust, millele Eestlased ja Iirlased võiksid kaasa elada

1. Kinnisvararalli. Sajaliikmeline meeskond haarab sülle ühe maja, mis on seisnud ehitusbuumist saadik kusagil põllul tühjana, ning tassib selle kuhugi, kus on olemas vajalik sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur ning ka mingi vajadus elamispinna järele. Misjärel maja müüakse ühe eurise alghinnaga oksjonil. Võidab see meeskond, kes skoorib suurima hinna. Raha antakse pidulikult üle Rootsi pangale. Stiilipunkte lisab kui ostjaks on noor pere.

2. Eesti (Iirimaa) otsib idiooti. Reaaliti, mille keskmeks on kuulsusejänused noored ajamas kõige haigemat iba, mida telesaates eales kuuldud. Eesti poolt võiksid saatejuhtideks olla dünaamiline duo Reikop/Välba. Võidab see, kes käitub kõige lollimalt. Lõppfinaalis kohtub Eesti debiilik Iirimaa ajukääbikuga, mida kantakse üle lives. Mitte segamini ajada Eurovisiooniga!

3. Tööpuuduse likvideerimine läbi elukestva õppe ja töökümbluse. Pikk nimi, aga sisukas mäng. Osalevad kõik mõtetute sotsiaalkampaaniate tegijad mõlemast riigist. Mängu sisuks on…

Kreeka on tõeline rehepapp

Arvan, et põhjus, miks Kreeka täna eestlasi sedavõrd ärritab, on selles, et me saame väga hästi aru, mida see kaval Lõuna-Euroopa riik teeb. Me teame seda, sest see on olnud meie igapäevane leivanumber. Ilmselt pole hea toon seda välja öelda, aga me kõik teame, et Kreeka teeb ülejäänud Euroopale täna rehepappi. Ja seda nii osavalt, et annab ka kõige oskajamale Eesti rehepapile silmad ette. Mitte ei tõmba matti teiste jalgade alt, vaid vehib selle sisse ja lisaks matiga ka kõik selle kulla, mis Vanapagan oma jõukuse näitamiseks on matile kuhjanud. See on lausa eestluse arhetüüp. Ainult et nüüd tehakse seda meile ja meie oleme need, kes kulda matile tassivad. See on traagiline, sest mitte kunagi enam ei või me pea uhkelt kuklas ülejäänud Euroopa üle muiata. Me teame, et olgu me nii osavad rehepapid kui tahes, kusagil lõunas on üks rahvas, kes, kui tahab, rehepapitab meid nii, et meie enda rehepapitamine tundub lihtsa taskuvargusena. Meil jääb üle vaid kadestada ja vanduda nupukaid Kree…

Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi

Kõikidest liiklusõnnetustest, mis juhtub Eestis jalakäijate ja ratturitega, on pooltel juhtudel süüdi viimased. See on üks võimalus asju vaadata. Teine võimalus on öelda, et pooltel juhtudel ei suutnud autojuhid õnnetust ära hoida. Seda nimetatakse "nõrgema õiguse" põhimõtteks. Miks see oluline on? Kui nõrgemal on alati õigus, siis vastutab õnnetuse toimumise eest alati autojuht kui tugevam pool. See on ainus võimalus muuta autojuht maksimaalselt hoolivaks mitte ainult teiste autojuhtide vaid ka jalgratturite ja jalakäijate suhtes. Seega iga inimese suhtes, kes sulgeb enda järel koduukse ja astub tänavale. Liiklus muutuks ohutumaks ja väheneks õnnetuste arv, milles üks osaline on jalakäija või rattur, olenemata sellest, kas nad on õnnetuse põhjustajad või mitte. Paraneks meie elukeskkond ja tänavad muutuksid ohutumaks. Paraku ei võitle täna mitte keegi selle eest, et "nõrgema õiguse" põhimõtet Eestis lähiajal rakendatakse. Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi.

Ebaõnnestunud revolutsioon ja toores demokraatia

Wall Streeti okupeerijate ja nende järgijate globaalne liikumine on tekitanud vastakaid arvamusi, millest minu jaoks on üllatavaim kahjurõõm ning süüdistused demokraatia raamidest väljumises. Ma ei soovi valida selles vaidluses poolt, kuid häirima jääb ühe osapoole ebaproportsionaalne kajastatus meedias ja seejuures just rahvaliikumise kritiseerijate argumentide totruseni küündiv ignorantsus. Mina, vastupidi, ei arva, et pigem tänavafestivali meenutavad meeleavaldused väljuvad demokraatia piiridest, nagu kirjutab Postimehe vahendusel Anne Applebaum. Nad väljuvad institutsionaalse demokraatia paradaigmast (kui sedagi), aga demokraatia ise on natuke keerulisem instrument kui mugav nupule vajutamisega piirduv rahvaesindus.

Vastupidi, demokraatia ei pruugi olla valmis pakendatud toode, nii nagu ameerikalik tarbimiskultuur näikse seda meile pakkuvat. Teledebatid, viisakad ja heades ülikondades meedianäod, keda mõlemal tiival turvamas PR spetsialistid. Kõik see toetab ideed, et poliitika on…

Tartusse lennukiga või rongiga?

Tuleb hinnata kõrgelt Tartu püüdu ennast ühendada maailmaga, arendades selle tarbeks omaenda väikest lennujaama. Mitmetest tagasilöökidest hoolimata on see algatus ellu viidud ja täna toimimas. Kahjuks saab valida vaid ühe sihtpunkti vahel ja selleks on Tallinn, kuhu toimub üks lend päevas. Loodetavasti ajapikku asi siiski paraneb ja ühenduste arv kasvab (Flybe alustab novembrist reise Helsingisse). Kriitikud küll väidavad, et tegelikult on Tartul juba täna kaks täiesti töökorras lennujaama: Riia ja Tallinn. See väide kahjuks tõele ei vasta, sest toimiv vahepealne lüli puudub. Riiga saab vaid kaks korda päevas bussiga, mille graafik kümnel juhul kahetestkümnest ei ühti lennugraafikuga. Tallinnasse lähevad bussid regulaarselt, aga tagasisõiduks peab Ülemistelt esmalt sõitma kesklinna, mis võtab raha ja aega, eriti tipptunnil.

Toimiv ühendus oleks võimalik, kui kumbki lennujaam oleks ühendatud kiire rongiühendusega. Selle asemel on Tartu valinud hoopis õhusilla, mis on põhimõtteliselt…

Kiire rongiühendus, Pärnu tõus ja Tartu langus

Mandarin tapetakse tuhande miili kauguselt ainsa sõrmeliigutusega. Maailm toimib keerulise seoste sasipuntrana, milles põhjus ja tagajärg ühendavad omavahel erinevaid kohti, ideid, asju ja inimesi. Põhjus ja tagajärg pole alati silmnähtavad, sest tihti on olulised hoopis põhjuste põhjused ja tagajärgede tagajärjed ning need ei pruugi meile silma hakata enne, kui me teame nende tähtsust. Kiire rongiühenduse viimine Kesk-Euroopasse läbi Pärnu on just üks neid põhjuste põhjuseid. See otsus määrab ära kahe väikelinna tuleviku 21. sajandil: Pärnu on määratud tõusma ja Tartu jääma samasuguseks uniseks provintsilinnaks nagu see on täna. Nimetu täpp Euroopa kaardil. Nimetame selle Tartu languseks, aga vahet tegelikult pole.

Nagu igal ennustusel, nii ka sellel on oma tingimused, mille täitmisest sõltub lõpptulemus. Kiirühendus Euroopa keskustega annab Pärnule võimaluse, kuid selle realiseerumine sõltub Pärnu tegevusest. Nii nagu Tallinn pole täna suutnud laevaturismi realiseerida linna hüvang…

Minu märgid: jalgratas

Ei ole paremat liiklusvahendit kui see 19. sajandi leiutis, mis hoiab ennast tasakaalus samal põhimõttel nagu taevakehad universumis ning liigub edasi, kandes lihaste energiat üle pöördejõuks. Jalgrattaga sõitmine on puhas rõõm ja mul on kahju neist, kes seda nautida ei suuda. Jalgratta töökindlus tuleneb tema lihtsast konstruktsioonist ning sellest arusaamine ei käi üle jõu ka tehnikavõõrale inimesele. Taskukohane, vähenõudlik, lihtsalt õpitav ning käepäraselt hooldatav - see kõik muudab jalgratta maailma parimaks liiklusvahendiks.

Sisepõlemismootor ja automobiil on Euroopa linnades uustulnuk ning need linnad pole ehitatud autodele. Hobutransport andis aegamööda teed autodele ja sellega kaasnes müra, saaste ja oht inimeste elule. Jalgratas sobib vanas armsas Euroopas paremini asendama hobuveokit, mille kiirus isegi maanteel ei ületanud 15-20 kilomeetrit tunnis. Üksainus sajand autostunud ühiskonda on sundinud unustama linna tõelist peremeest - inimest. Jalgratas seevastu annab linn…

Avalik teenus otse oma õuele: LAVKA 2.0

Tuntud Iiri humoristil Dylan Moranil on soovitus kõigile neile, kes igatsevad kaasaegsest ülelinnastunud ja inimvaenulikust keskkonnast tagasipöörduda looduse rüppe ehk siis maale: ärge minge! See pole see, millest te unistate! See on palju vaiksem ja igavam kui te arvate! Seal pole nurgapealseid kohvipoode ega kellegagi rääkida... Mis kõik on tõsi, kuigi ma ei nõustu hr. Morani lõppjäreldusega. Just see, et midagi ei toimu, võib olla väärtus omaette. Eriti kui linnas olles, vastupidi, koguaeg midagi toimub. Sõnaga - kui linnas olla pidevalt kontaktis vähemalt miljoni inimesega, siis on päris tore vahelduseks maal metsavahel kõndida ja leida näiteks käbi. Lisaks on olemas suur hulk neid inimesi, kes ei väärtusta linnakeskonda üldse ja kes tunnevad ennast maal igati hästi. Aga mõned probleemid on.

Maal olemisel on omad plussid. Kui rääkida elukvaliteedist, siis maal on see kindlasti kõrgem kui linnas (vähemalt Eestis on see nii). Vähemalt, mis puudutab konkreetselt elukeskonna kvalite…

Verbaalne ekstremism ja märatsevad psühhopaadid

Juhtus nii, et oma hädisest keskpärasusest lolliks läinud püssimees lasi õhku killukese Norra alati pisut unisest pealinnast, ja seejärel demonstreeris oma ideoloogilist platvormi, hukates 69 kaitsetut last. Seejärel sööstis ajakirjandus raisakotkana kajastama kõike, mida see õnnetu idioot oli eelnevalt kirja pannud oma näoraamatus, mõnes ekstremistlikus veebifoorumis, vildikaga oma isiklikul peldiku seinal või veel jumal-teab-kus. Kõik omandas tagantjärgi justkui erilise tähenduse ning meeleolukamaid lõike tsiteeriti blogides ja veebifoorumites. Ekstremismi vastased said neid siis kommenteerida (loe: sõimata) ja avaldajad lehvitada valuliku grimassiga sõnavabaduse lippu punase gooti kirjaga "inimestel on õigus teada". Sõnaga: käis kõva möll.

Kliimaks saabus teatavasti siis, kui leiti üles psühhopaadi poolt sahtlisse kirjutatud ulmenovell, mida mõned ajakirjanikud kohe manifestiks tembeldasid. Ma pole kindel, et kasutaksin just seda terminit. Lisaks olen ma väga erineval arv…

Kolm tõsiasja oma riigi kohta, mida sulle koolis ei õpetata

Me oleme loonud sellise riigi, nagu oleme osanud. See on unistajate ja romantikute riik, kuna  riikluse ideed kandsid algselt kirjanikud ja poeedid. Aga see on ka karjeristide ja ahnete mölakate riik, kuna raha ja sotsiaalne staatus on vaese keskklassi (ehk siis enamike eestlaste) märg unenägu. See on idealistide riik ja see on kapitalistide riik. Meie riik on segu kõigest sellest ja veel paljust muust, alates lapspoliitikutest, kes ülikoolist läksid riiki juhtima, kuni "võitjate põlvkonnani", kes varastasid lagunevast ühisomandist kõike, millele näpud taha hakkasid. Tõsiasi seejuures on, et meil pole mitte kedagi teist süüdistada, ei Moskvat ega Brüsselit. Kõik, mis meie riigis on head, oleme me ise teinud. Ja kõik, mis on ebainimlik ja halb - ka see on meie enda tehtud. Iga valitsust kiruv tugitooli-opositsionäär ja köögi-revolutsionäär võiks seda meeles pidada. Meie riik on meie enda nägu.

Esimene ilmutus vabadusest saabus mulle ja usutavasti paljudele mu eakaaslastele r-…

Nõuanded varastatud ratta (endisele) omanikule

Okei, su armas kaherattaline sõber on läinud. Kusagil hiinalinna garaažis viilivad pätid sellelt rattanumbri ja siis läheb sõit kaubikuga üle piiri. Tänu šengenile on see lihtsamast lihtsam. Ratas on läinud, minu kaastunne, aga mis edasi?

Alguses otsustad, et enam uut ratast ei osta. Ei soovi oma viga korrata. Aga see läheb üle, sest tegelikult on ratturid väikest viisi sõltuvuses jalgrattasõidust. Siis otsustad, et ostad kõige odavama krüsa, sest kes seda ikka varastada soovib. Ka see pole õige. Varastatakse nii uusi kui vanu. Ja pealegi, kasutatud ratast ostes on alati oht, et ka see on varastatud ja sa maksad pättidele topelt. Niisiis laenad rahad kokku ja lähed poodi.

Õigetest lukkudest on aegajalt kirjutatud foorumites ja meedias. Seda juttu on kõik kuulnud ja siin üle rääkima ei hakka. Vt näiteks:
http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011_01_01_archive.html
http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011/03/kuidas-lasta-oma-ratas-ara-varastada.html
http://www.velo.clubbers.ee/viewtopic.…

Internet on valge, aga peaks olema must

Microsoft panustab miljardeid dollareid arendamaks uut otsingumootorit nimega Bing. Tööle on palgatud oma eriala tippspetsialistid, kes pühendunult räägivad meedias uue põlvkonna nutikatest otsingutest. Uus otsing aimab inimese soove ja teab tema vajadusi ning pakub õigeid vastuseid otse lennult. Loomulikult tõukab see troonilt Google'i ja Bingist saab otsingute kroonitud kuningas.

Tegelikult see nii ei lähe. Üsna kindlasti ootab Bingi sama saatus nagu MS varasemaid katsetusi, Live Searchi, MSN Searchi. Need on teel ajaloo prügikasti. Google edu ei põhine otsingu keerukusel vaid, vastupidi, lihtsusel. Inimest, kes aastaid tagasi esmakordselt Yahoo (või mõne teise otsinguhiiglase) reklaamidest ja jama täis ekraanist tüdinenult Google akna avasi, tabas ilmutus. Tühi ja valge ekraan, mille keskel on üksainus otsinguriba, tähendas seda, et tulevik on kohal. Google näitas tulevikuinternetti ja see on valge.

Tänaseks on see tõeks saanud. On kirjutamata reegel, et sisu pakkuvad veebileh…

Endised, kohanejad ja uskujad

Võssotskil on üks niisugune laul - "Serjoška Fomina". See on sõjalaul, räägib see loo mehest, kellest sõtta minemata (professorist isa päästab ta mobilisatsioonist), saab N. Liidu kangelane. Kohaneja siis. Teine mees läheb rindele vabatahtlikuna, saab haavata ja arvab, et ta on verd valanud kodumaa eest. Uskuja. Loomulikult tema mingit aumärki ei saa.

Sõjaväelase peres sündinud Vladimir Võssotski ise rindel ei käinud. Mõni aeg peale seda kui Nõukogude väed Afganistaani tungisid, lahkus poeet, näitleja ja laulik elavate hulgast. Oma Moskva korteris surres oli ta 42 aastane, mitmekordses narko- ja alkosõltuvuses, kaks korda lahutatud, elanud koos prantsuse näitlejatariga ja nii kuulus kui üldse Venemaal olla saab. Kuulsus tähendas privileege, sõite piiritaha, sidemeid nomenklatuuris ja õigust oma loomingut esitada. Võssotski sündis enne teist maailmasõda, kuid kuulub oma vaimult siiski sõjajärgsesse perioodi. Nende hulka, keda täna kutsutakse pisut halvustavalt "endised&q…

Doom-põlvkond, ajakirjandus ja hullunud psühhopaadid

Terminalis võtab maad vaikus. Neli automaatrelvadega ja kuulivestiga meest on suunanud oma kuulipildujate torud rahvamassile, hingavad aeglaselt sisse ja vajutavad päästikule. Vaikust asendab tulirelvade kurdistav tärin ja süütute ohvrite karjed. Meeleheitlikult üritavad inimesed terroristidest eemale pääseda, kuid kuulirahe niidab neid kümnete kaupa, sandistades kehasid ja kuhjates laipu. Aeglaselt jalutavad neli timukat läbi terminali, hävitades kõik elava, mis jääb nende teele. Siin-seal püüavad korrakaitsjad vägivallatsemisse sekkuda, kuid nad on võimetud lahinguvarustuses ja -kogemustega ründajaile tõsist vastupanu osutama. Häving on totaalne.

Ei, see pole päris. Tegemist on missiooniga arvutimängust Modern Warefare 2, virtuaalse vägivallaga oma kõige räigemas vormis. Isegi nii räiges, et mängijale pakutakse erakordset võimalust see missioon vahele jätta ning tapatalgus osalemisest hoiduda. Õõvastavaks teeb ekraanil toimuva selle realistlikus ja detailitruudus, mis (teatud piirin…

Harimatud mehed ja kool kui hea teleshow

Legendaarses briti küsimuste-vastuste seriaalis QI kõlas küsimus: "Miks on selles teleshows nõnda vähe naisi?". Tõepoolest, lisaks saatejuhile Stephen Fray'le ja püsikülalisele Allan Daivisele on QI's üles astunud terve briti kaasaegse komöödia tulevärk alates Bill Baileyst kuni Rory McGrathini, kuid väga vähe naisi. Sellest hoolimata on QI erakordselt hea telematerjal, milline on tänapäeval pigem erand kui reegel. Jah, see on taibukusele keskenduv formaat, kuid kooli mängimisega pole küll siin tegemist. Pigem vastupidi. QI õpetab, sest see on huvitav, vaimukas ja tore; vastupidiselt koolile.

Koolist erinevaks teevad selle saate kehtestatud reeglid. Huvitav vastus annab rohkem punkte kui õige ja igav vastus. Igav vastus annab rohkem miinuseid kui vale vastus. Nüüd kujutlege, et nii toimiks mõni kool. Ennekuulmatu! Küsimused, aga on valitud nii, et igavaid õigeid vastuseid pole. Suur osa küsimustest muide käib nende samade koolis pähe raiutud (pool)tõdede kohta, mis ti…

Tuhkatriinulugu fotograafiaturul: Ricoh ostab Pentaxi

Ricoh GRX, ulmeline k-moodul ja FA31mm F1.8.
Pildid Ricoh ja Pentax.

Kaks minu isiklikku lemmikut kaameramaailmast on saamas üheks. Optikatootja Hoya müüs Pentaxi kontoritarvete ja koopiamasinate tootjale Ricohile, mis on muuseas väärikas ja kõrgelt hinnatud väikekaamerate tootja. Tavaline tuhkatriinulugu: usin ja heade kaamerate (ja objektiivide!) tootja Pentax, kes digiturul on jäänud oma suuremate õdede Nikoni ja Canoni varju, on leidnud endale väärika ja rahaka kosilase. Headus võidab ja paha saab paraja palga ning peagi näeme Pentaxit digiturul tõusmas tuhast. Aga see kõik on mitu korda kuuldud lugu.

Põnev on hoopis see turg ise, mida Ricoh endale noolib. Osalt on see tänane profikaamerate turg, aga mitte selles mõttes nagu seda on defineerinud enda jaoks näiteks Canon. Pigem võib ennast ohustatuna tunda Hasselblad või Phase. Jutt on digimaailma vallutamatust olümposest, meediumformaadist. Mõni aasta tagasi vallutas selle tipu Leica, kuid tegi seda neile omasel, pisut arrogantsel mo…

Fotokaameratest, pildistajatest ja funktsioonidest

Kui palju funktsioone on liiga palju?
Pilt: www.pentax.com

Mõne päeva eest juhtusin fotopoes pealtkuulma dialoogi müüja ja kliendi vahel. Klient otsis kaamerat, millel oleks "võimalikult palju funktsioone". Müüja soovitas s-tähega algavat tootjat, sest sellel olevat kõik funktsioonid hästi kasutajasõbralikud ja lihtsalt käsitletavad. Mina kuulasin vestlust ja imestasin, et mis on need funktsioonid, mida härrasmees fotokaameralt vajab? Mina vajan vaid ühte - et kaamera teeks pilti ja teeks seda hästi.

Kaamera ise ei tohi pildistamisele ette jääda ja seda segama hakata. Kuid just sellist kaamerat on kõige raskem leida. Selleks, et teha pilti kaasaegse kaameraga, tuleb järjest rohkem aega veeta menüüdes ringisobramise ja eelhäälestmisega. Kummalisel kombel ei tee tehnoloogia arenemine pildistamist enam lihtsamaks, vaid muudab selle järjest keerulisemaks. Kaasaegse kaamera kasutusjuhend on ca 400 taskuformaadis lehekülge! Iroonia aga on selles, et kõik need kümned lisafunktsioonid …

Meediakommentaar: lollid Lõuna-Eurooplased ja kõiketeadvad arvamusliidrid

Ei ole kohalik arvamusliider saanud ammu nii korralikku egolaksu nagu viimastel nädalatel Euroopa majandusprobleeme lahates. Kõikidele, kes võtavad suu täis Portugali või Iirimaa kallal ilkuda nende pankrotis majanduse tõttu, soovitan pisut jalga puhata ja natuke olukorda analüüsida. Need aga, kes käimasoleva kriisi tõttu on hakanud Eestit pidama juba üheks stabiilse majandusega põhjamaa riigiks, kes lollide Lõuna-Eurooplaste eelarveaugud ebaõiglaselt kinni plekkima peavad, võiksid midagi jahedat endale ümber pea mässida. Sest see on juba väga suur liialdus.
Reaalsus on see, et me pääsesime ikka väga napilt. Ja seda mitte nüüd lõugu laiutavate rääkivate peade tõttu, vaid tänu eesti maksumaksjale, kes tahtis ja suutis palgatõusu mitte ainult peatada, vaid ka langusse keerata, võttes kriisi põhiraskuse enda õlgadele. EL-du üks suurimaid tööpuuduse numbreid on vaid üks viis, kuidas Eesti maksumaksja seda koormat ikka veel kannab.
Hiljuti külastasin Iirimaad, mis on täpselt nagu Eesti, kes …

Humoorikad kommentaarid ja suu, mis pole seinapragu

On olemas sõnumeid ja tegusid mille üle on kerge nalja teha. Näiteks on kamaluga nalja heidetud Eesti elektriautode projekti üle, mis tegelikult on esimene oluline ja riikliku ulatusega tehniline uuendus meie energeetikas peale Iru elektrijaama rajamist 1980 aastal. Teine selline näide on tervislik toit, nii nagu sellest räägib Evelin Ilves. Juba muigad? Asjata.

Jättes kõrvale Evelini naiivsevõitu tooni, on tema sõnum oluline. Sa oled see, mida Sa sööd. See on tõsi tänapäeval üha rohkem. Me elame ajal, mil' igal ajahetkel püüab keegi meile midagi maha müüa või tarbima suunata. Enamik sellest on ebavajalik ja palju on ka seda, mis on otseselt või kaudselt ohtlik meie tervisele. Aina rohkem peab tegema valikuid.

Ka mina ei osta papimaitselisi laevakonteineris järelküpsenud Hispaania tomateid. Osaliselt sellepärast, et need pole söödavad ühelegi inimesele, kellel on maitsemeel olemas. Aga osaliselt ka sellepärast, et ma tean, milliseid tomateid hispaanlased ise söövad. Arvad, et kasvõ…

Minu ema kassid ja valimised

Valge toakass pole kindel, et ta üldse viitsib valima minna.

Minu emal on neli kassi. Nemad Eesti Vabariigis riigijuhte valida ei saa. Nad pole kodanikud ja pealegi ei oska nad kirjutada. Isegi mitte niipalju, et teha rist või linnuke, kuhu vaja. Aga oleks ju põnev ette kujutada, et ka nemad panevad pühapäeval endale lipsud ette ja lähevad sabaga vongeldes valima! Enne veel teevad endale ilusti toaletti ja siluvad kasukat. Olen kindel, et nad leiaksid igaüks oma lemmiku. Näiteks must toakass valiks kindlasti reformi. Ta on kohe selline hakkaja ja ei salli niisama vahtimist. Valge toakass on jälle flegmaatik ja tema kaldub valima pigem keski. Esiteks sellepärast, et kesk on mu emale sümpaatne (kuigi viimasel ajal ta neid alati ei vali) ja valge toakass on ema eriline hoolealune. Teiseks aga sellepärast, et valgele toakassile ei meeldi musta toakassi pidev vehklemine ja agarus. Ta vaatab, kuidas must toakass erilise osavusega ja kelluke kaelarihma küljes vaikselt tilisemas, lendleb mööda…

Ilusad uued lennukid ja valesti ehitatud lennujaam

Lennuk, kus ka kuningas peab jala käima.
Loe ka: Kaur Kender: nende valimiste põhiküsimus

Filmid, mis muudavad vaataja rumalamaks

Siit ja siit.

Who is Savisalt?