Wall Streeti okupeerijate ja nende järgijate globaalne liikumine on tekitanud vastakaid arvamusi, millest minu jaoks on üllatavaim kahjurõõm ning süüdistused demokraatia raamidest väljumises. Ma ei soovi valida selles vaidluses poolt, kuid häirima jääb ühe osapoole ebaproportsionaalne kajastatus meedias ja seejuures just rahvaliikumise kritiseerijate argumentide totruseni küündiv ignorantsus. Mina, vastupidi, ei arva, et pigem tänavafestivali meenutavad meeleavaldused väljuvad demokraatia piiridest, nagu kirjutab Postimehe vahendusel Anne Applebaum. Nad väljuvad institutsionaalse demokraatia paradaigmast (kui sedagi), aga demokraatia ise on natuke keerulisem instrument kui mugav nupule vajutamisega piirduv rahvaesindus.
Vastupidi, demokraatia ei pruugi olla valmis pakendatud toode, nii nagu ameerikalik tarbimiskultuur näikse seda meile pakkuvat. Teledebatid, viisakad ja heades ülikondades meedianäod, keda mõlemal tiival turvamas PR spetsialistid. Kõik see toetab ideed, et poliitika on täna delegeeritud inimestelt mingisugustele üli-inimestele, kes juhivad riiki ja sedasinast rahvast. Ja et rahvas ise ei pea enam oma tuleviku pärast muretsema, vaid võib täie rinnaga pühenduda muule. Aga kui meid meie endi asemel valitseb poliitiline eliit, kas me räägime endiselt demokraatiast, või on see juba midagi muud?
Institutsionaalse ja kanaliseeritud demokraatia jüngrid unustavad ära, et kaasaegne demokraatia sündis rahvahulkadest tänaval ja loosungeid röökivast rahurikkujast seebikastil Hyde Parkis. See on toores demokraatia, ilma vahemeeste ega lobistideta ja, kus inimesed julgevad asjadest rääkida otse ja ilma ilustamata. Kõik suured muudatused, mis on vorminud lääne ühiskonda avatuse ja demokraatia suunas, on viidud läbi meeleavalduste abil ja tagurliku eliidi (ehk institutsioneeritud demokraatia) jõulisest vastupanust hoolimata. Vaadake tsiviilõiguste võitluse ajalugu Ühendriikides. Martin Luther King naeraks Anne Applebaumile täna avalikult näkku. Kahjuks on mr. King surnud ning vahel tundub, et ameeriklaste tahtmine võidelda õiglasema ühiskonnast eest koos temaga. Täna usuvad inimesed, et neist ei sõltu midagi. Vaadates, kuidas poliitika tegemine inimestelt eemale on nihkunud, on see ju väga mõistetav.
Kõigist õhtumaa riikidest on just meil kõige värskemalt meeles, mida võib korda saata toores demokraatia, sest me võlgneme sellele oma vabaduse. Kõik see, mis toimub New Yorkis, Londonis ja mujal, sarnaneb oma iseloomulult Balti Keti ja öölaulupidudega. Sellest ehk ka minu austus nende ürituste suhtes. Alati võib küsida, kui efektiivsed sellised "kriitilise massi" tüüpi üritused on. Väita aga, et need töötavad vastu demokraatiale, on piinlik lollus. Mis puudutab aga efektiivsust, siis personaalselt eelistan ma läbikukkunud revolutsioone õnnestunutele. On näiteks muljetavaldav kui mitmed 1960' aastate Euroopas läbikukkunud vasakpoolse revolutsiooni poolt tõstetud teemad on tänaseks arenenud kaasaegse riigi lahutamatuks osaks. Inimõiguste, sõnavabaduse ja soolise võrdõiguslikkuse teemad näiteks. Käimas oleva rahandusinstitutsioonide vastase globaalse protestilaine mõju selgub alles tulevikus ja täna selle tulemuslikkuse puudumise üle kahjurõõmu tunda on pisut vara.
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar