Tartusse lennukiga või rongiga?

Tuleb hinnata kõrgelt Tartu püüdu ennast ühendada maailmaga, arendades selle tarbeks omaenda väikest lennujaama. Mitmetest tagasilöökidest hoolimata on see algatus ellu viidud ja täna toimimas. Kahjuks saab valida vaid ühe sihtpunkti vahel ja selleks on Tallinn, kuhu toimub üks lend päevas. Loodetavasti ajapikku asi siiski paraneb ja ühenduste arv kasvab (Flybe alustab novembrist reise Helsingisse). Kriitikud küll väidavad, et tegelikult on Tartul juba täna kaks täiesti töökorras lennujaama: Riia ja Tallinn. See väide kahjuks tõele ei vasta, sest toimiv vahepealne lüli puudub. Riiga saab vaid kaks korda päevas bussiga, mille graafik kümnel juhul kahetestkümnest ei ühti lennugraafikuga. Tallinnasse lähevad bussid regulaarselt, aga tagasisõiduks peab Ülemistelt esmalt sõitma kesklinna, mis võtab raha ja aega, eriti tipptunnil.

Toimiv ühendus oleks võimalik, kui kumbki lennujaam oleks ühendatud kiire rongiühendusega. Selle asemel on Tartu valinud hoopis õhusilla, mis on põhimõtteliselt vale otsus, sõltumata ei reaalsetest lennuühendustest ega teenusepakkujate hulgast. Miks on lennuühenduse eelistamine rongiühendusele lühikestel (vähem kui 1000 km) distantsidel vale? Selle illustreerimiseks tegin planeerimismaatriksi, mille abil hinnata mõjusid kolmes kaasaegse integreeritud planeerimise kategoorias. Tulemus on järgmine (klõpsa, et näha täisversiooni):

Selles võrdluses jääb lennuühendus kõikides kategooriates kindlalt kaotajaks ning rongiühenduse poolt räägib selle sotsiaalne ligipääsetavus (erinevate ühiskonnagruppide poolt), madalam keskonnamõju ja odavam ülalpidamiskulu reisikilomeetri kohta (ehk reaalselt tehtud reiside kohta).

Miks siis ikkagi on tehtud panus lennuühendusele? Üks põhjus võib olla, et otsuse tegijatel polnud lauapeal korrektset planeerimismaatriksit, mis oleks näidanud ühe või teise liigi reaalseid eeliseid. Sellisel juhul tehti otsus lähtudes võibolla mitte piisavast informatsioonist. Omamoodi veider on kuulda arvamusliidrite puhtalt emotsioonidest lähtuvaid soovitusi suuremahuliste taristuarenduste kohta ala Tallinn-Tartu maantee laiendamine kui järgmine suur regionaalpoliitiline samm (Anvar Samost, Olukorrast Riigis). Kuidas täpsemalt peaks autokasutajate (ühe kolmandiku elanikest) huvides langetatud investeerimisotsused meie kogukonda tervikuna arendama, jääb seejuures selgusetuks. Lugesin vastukaaluks Päevalehest Hannes Lutsu kriitilist hinnangut uuele teelõigule Kose ja Mäo vahel ja olen selle kriitikaga nõus. Tsiteerin:

Kuid neljarajaline uus maantee Kose ja Mäo vahel on kõike muud kui sotsiaalselt vajalik, selle roll on soodustada autokeskse transpordisüsteemi arengut, mis lähtub visioonist, et juba 20 aasta pärast sõidaks uuel teel kaks korda rohkem autosid kui praegu. Lubage siinkohal küsida: kas transpordipoliitika on tõesti vaid vooluga kaasaminek arengusse sekkumata? 20 000 autot Kose ja Mäo vahel ööpäevas ei ole paratamatus, vaid vildaka transpordipoliitika perspektiiv. Liikluse kasvades suureneb kõnealuses koridoris oluliselt saaste ja müra, süveneb barjääriefekt ja riigi sõltuvus naftast.

Võiksin ka sellele investeeringule koostada maatriksi, aga vaevalt see otsustajat huvitab. Arvan, et üheks oluliseks põhjuseks probleemidele meie taristu arendamisel, on suur lõhe ekspertide, kogukonna ja otsustajate vahel. Toimib omalaadne vaikiv ühiskondlik kokkulepe, mille puhul otsustajad ei küsi ekspertidelt nõu, eksperdid ei kritiseeri tehtud lollusi ja kogukond ei nõua otsustajatelt aru tehtud vigade pärast.

Lennuliikluse arendamine iseenesest ei ole vale ja kindlasti väärib Tartu selle eest tunnustust. Lennuliiklusele panustamine Eesti linnadevahelises transpordis on viga, mille pikas perspektiivis maksab kinni kohalik kogukond. Nendel vähestel kordadel kui olen lennanud Tartust ja nendel paljudel kordadel kui olen sõitnud Tartust rongiga, olen mõelnud, et miks küll viisteist lennureisijat naudivad ilusat uut ootasaali, kuid sadakond rongireisijat külmetab lagastatud perroonil?

Lisatud 22.10.2011: Kivirähk kirjutab inimeste usust neljarealise tee imeväärsesse mõjusse meie eludele:

On ammu teada tõsiasi, et Eestis leidub palju inimesi, kelle arvates saaksid kõik meie väikese kodumaa probleemid hoobilt lahendatud, kui ainult õnnestuks valmis ehitada neljarajaline tee Tallinnast Tartusse.