Viimase aastakümne (n)ostalgia pealetungi peamine probleem on, et mišaga maikade ja ENSV kirjaga Marati dresside kõral unustatakse viidata nõukogude süsteemi kõige olulisemale komponendile. Selleks oluliseks komponendiks, mida peene maitsega dändid millegipärast meenutada ei soovi, on hirm. Totalitarism on ikka ja alati hirmu ühiskond. NSVLiit oli riik, kus režiimile sobimatu inimene võis igal hetkel kaduda. Kõik teadsid seda ning see hoidis üleval juhtidele sobivat hirmutaset. KGB ei peksnud tavaliselt sõrmi sahtlivahele. Neil piisas kutse saatmisest. Minemast keelduda ei saanud. Aga kas tagasi ka lastakse?
See, mida CCCP särgiga hipsterid täna NSVLiiduks peavad on tegelikult Euroopa Liit. Ehk siis selline nunnu variant režiimist, mis tegelikkuses oli kõike muud kui nunnu. Kui repressiivsüsteem kõrvale jätta, siis võiks NSVLi ja ELi vahele paralleele tõmmata küll. Viisaastak ja seitsme aastane finantsperiood. Plaanimajandus ja projektipõhine elu. Nomenklatuur ja tänased euroametnikud. Kantseleikeel siis ja kantseleikeel täna. Majanduspoliitika, mille eesmärk on USAst mööda minna. Parteipleenumid ja Europarlament. Moskva korraldused ja Brüsseli direktiivid. Kommunismi ehitamine ja püüdlemine säästva arengu suunas. Sarnasusi leiab küll ja veel.
On veel midagi olulist, mis eristab nõukogude tegelikkust trendiinimeste ettekujutusest. Selleks oli kõikjal laiutav lollus ja labasus. Nõukogude liit oli keskpärasuse režiim, mis oli ühtviisi sallimatu intellektuallide kui moemeeste vastu. Needsamad trendiinimesed, kes täna ENSV vaimus nostalgitsevad, lõpetaks päris ENSVs ilmselt pogris. See on ka peamine põhjus, miks mulle (n)ostalgia peale ei lähe. Küll aga sobib mulle hästi EL.
4 kommentaarid:
Asjalik mõtisklus. Eks tegelikult oli neid probleeme NL-is veelgi, aga tõepoolest - hirmuga ei saa midagi võrrelda.
Inimesel ei olnud ju tegelikult ka kellelegi kurta oma muresid, sest "riik" ei pidanud inimest kuulama. Pigem kaitses üks ametnik teist. Ja protsesteerida nagunii ei olnud soovitav.
See erineb ikka kardinaalselt tänapäeva EL-st, kus igaüks võib plakatitega Toompeale või Brüsselisse vehkima minna, inimõiguste kohtusse pöörduda ja üldse teha peaaegu kõike, mis pähe tuleb, kui tunneb, et talle ülekohut tehakse.
NL-is, nagu sa ütlesid, oleks sellised "psüühiliste häiretega" kodanikud lihtsalt ära kadunud.
Nostalgia on muidu nii lapsepõlve mäletamise mõttes isegi kohati tore, aga iga nostalgitseja võiks siiski sisimas aru saada, et tegemist oli võika ühiskonnaga, kus rõõmu tuntigi väga tühistest asjadest.
Parimate soovidega,
Tauno
Just minu mõtted. Mälu on naljakas asi. Tagasi vaadates tundub kõik helgem ja ilusam. Aga kui hakkad päriselt meenutama siis... See mis siis meelde tuleb, on väga erinev teleseriaalist 1980.
Ma ei kujuta täpselt ette (ei loe välja), mis ajajärku täpsemalt NSVL´st pilatakse EU konteksis,
aga mu sisetunne ütleb, et tegu on tühipalja, sisutu pilamisega (see lihtsalt on moes!).
Märgiksin ära 2 asja:
1. Kui on valida mitme (kui oskad, siis ütle, mitu valikut on) halva vahel, siis valin kindlalt EU.
2. Ma võin tuua isiklikust elust ja kogemusest palju näiteid, kui palju oli parem elu ENSVL´s.
Ja ma võin tuua kordades rohkem näiteid, kui palju on elu praegu parem ENSVL´u aegadest. Väga palju!
No ega meil sisulist valikut polegi. Oleme sündinud sellel ajal ja mitte varem ega hiljem. Seega peame oma ajaga toime saama ning selles mõttes on ostalgia osaliselt tänase päeva eet põgenemine (vähemalt mõttes). Ma saan sellest aru ja võin sellega leppida, aga selle vastu ma protestin, et valitakse mida mäletada ja mida mitte. Kui juba mäletada, siis mäletada kõike. Ja kui ostalgia eputab tänapäeval miša maikadega, siis võiks sinna juurde käija pruun halvasti istuv ülikond, nõelutud sokid ja pidevalt hõõruvad viletsad kingad.
Postitage kommentaar