Vertikaalne muutus. Klassikaline riiklik võimupüramiid on ohustatud valitsusväliste organisatsioonide, korporatsioonide ja huvigruppide kasvavast mõjust. Rahvusvaheliste suurfirmade eelarve on samas suurusjärgus keskmise suurusega riigi aastaeelarvega. Riigid ei oma enam kontrolli korporatsioonide üle, samuti nagu need on kaotanud kontrolli alqaeda taoliste poliitiliste organisatsioonide üle. Võim liigub riikidelt korporatsioonidele ja uut tüüpi kokkuleppepõhistele organisatsioonidele nagu seda on (mitte nii väga uus) ÜRO või G20.
Horisontaalne muutus. Esimest korda viimase neljasaja aasta jooksul on õhtumaine kultuur, poliitika ja väärtused teed andmas idamaade võimule. Ashdown kuulub nende hulka, kes suudavad lisaks Hiina kasvavale majanduslikule mõjule maailmas hinnata ka selle riigi siseprotsesside tähtsust. Kuid see ei muuda fakti, et Peking on kujunemas üheks maailma võimukeskuseks, olgu see siis stalinistliku või demokraatliku Hiina pealinn. Samuti on kasvamas Araabiamaade, India, Brasiili jt nn kolmanda maailma riikide tähtsus globaalses majanduses. Lääneriigid ei suuda enam üksnes omal jõul kriise lahendada, ükskõik, kas tegemist on poliitilise kriisiga (Iraak/Afganistan), majanduskriisiga või kalshnikovidega varustatud kaltsudes pätikambaga, keda uhkelt Somaalia piraatideks kutsutakse.
Muutus võimu struktuuris. Klassikalise, tööstusrevolutsiooni ajast pärit püramiidina üles ehitatud riikliku hierarhiapõhise võimujaotusega pistab üha edukamalt rinda uus, võrgustiku põhine võimumudel, mis vastab adekvaatsemalt kaasaegsele, omavahel ühendatud ja üksteisest sõltuvale, maailmapildile. Kriitiliseks küsimuseks seejuures saab riikide, rahvaste ja organisatsioonide võime teha koostööd ja võrgustuda. ÜRO on võrgustik, nagu ka Araabi Liiga, G20, OECD, IMF jne.
Olen, väikeste mööndustega, kõikide parun Ashdowni teesidega nõus. Riikide roll maailmas on vähenemas ja globaliseerumine toob kaasa uut tüüpi võimusuhted ning see kõik pole mitte kauge tulevik, vaid tänane reaalsus. Rahamaailma eliit ostab endale sobivaid seadusi nii Ühendriikides kui ka Euroopas, korporatsioonid sõidavad riiklikest huvidest üle ja üksikindiviidi vajadustele vaevalt et keegi enam tästust omistab. Võimupiiride ümbermängimine on suurte panustega mäng ning seda toetab veel globaalne põlvkondadevahetus, kus vanade ja vihaste asemele on astumas noored ja veelgi vihasemad.
Mida see tähendab meie jaoks? Ashdowni peamine sõnum on stabiilsuse kadumine ja see on meie jaoks ühteviisi hirmutav ja ka tuttav. Meie keskkond on viimase kahe aastakümne jooksul olnud kõike muud kui stabiilne. Selles suhtes sarnaneme me pigem tõusvale kolmandale maailmale kui manduvatele Lääne riikidele (kolumnist Martin Kala kirjutas sellest veenvalt Postimehe arvamusküljel). Meie probleem niisis pole kohanemine kiirete muutustega. Oleme edukalt liitunud mitmete suurte organisatsioonidega, ja kuigi just viimasel ajal oleme jäänud pisut nukralt nurka konutama, siiski võib öelda, et me oleme suhteliselt head võrgustujad. Kuid on midagi, mida meil napib ja selleks on iseseiseva algatusvõime. Paraku on see oluline, eriti kui me tahame, et liberaalsed ja demokraatlikud väärtused, mille suunas me nii püüdlikult oleme viimaste aastakümnete jooksul liikunud, ka uues maailmapildis rolli mängiksid, peame me need ise hakkama esindama. Uues maailmapildis peame me järjest rohkem ise initsiatiivi haarama ning mõnelgi juhul muutuma kaasajooksikust esijooksjaks. Arvan, et lähimas tulevikus on just see peamine õppetund meie väiksele kogukonnale.
Globaalne hegemoonia muutus on mäng suurtele panustele, milles Eesti suuruse väikeriigi huve vaevalt keegi arvesse võtab. Rahvusriigi tähtsus muutuvas võimumängus on järjest kahanev ja meie varem valitud eeskujudest on tänaseks saanud üksnes grotesksed fassaadid. Siiski annab muutuv maailmakord meile unikaalse võimaluse areneda õpipoisist meistriks ning sellisel juhul ei oma varasemad valed panused enam mitte mingit tähtsust. Eestil on võimalus haarata roll kahe suure maailma - Lääne ja Ida - vahelülina ning leida oma koht uues maailmakorralduses. Võimustruktuuride tesisenemine hierarhiast võrgustikuks, annab meile ainulaadse võimaluse võistelda selles suurriikidega, vaja on vaid rohkem algatusvõimet ja enesekindlust juhina üles astuda. See on positiivne stsenaarium. Milline on negatiivne stsenaarium meie jaoks?
0 kommentaarid:
Postitage kommentaar