Minu digitaalne mina: muusika digitaliseerimine

Muusikatööstus teeb aktiivset propagandat, et oma staatust säilitada, kuid neil pole edu. Ja minul muusika ostjana puudub igasugune kaastunne nende nukra olukorra suhtes. Ei ole meediatööstuses tagurlikumat ja lollakalt nina maas oma rida ajavat seltskonda kui plaadistajad. Esimene album, mis CD-formaadis poelettidele jõudis oli 52nd Street artistilt Billy Joel. See juhtus kolmkümmend aastat tagasi, enne personaalarvutite revolutsiooni, enne ipodi ja enne kõigile kättesaadavat interneti. Kui te ostate täna CD, siis on tegemist täpselt samasuguse tootega, nagu kolmkümmend aastat tagasi. Mitte mingit tootearendust ega innovatsiooni. Kolmkümmend aastat olete istunud pöidlaid keerutades oma perse otsas ja nüüd tulete tarbija kallale, et see teie tolmusest ja ammu aegunud tehnoloogiast mööda on läinud?

Kuna kõik minu muusika on plaatidel, siis üheks pidevaks mureks on plaatide rippimine. Üheksat plaati kümnest kuulan ma ainult oma pleieriga. Aegade jooksul olen kasutanud mitut erinevat formaati ja tarkavara, seejuures olen ma ära õppinud mõned lihtsad reeglid. Järgnevalt püüan need reeglid kokku võtta ja lisan ka väikse selgituse. Vaikus! Võte! Salvestame! 

Väldi MP3-formaati nagu ka kõiki teisi pakitud formaate ja eelista pakkimata või kaduteta pakitud formaate, nagu FLAC või Apple Lossless. Kvaliteedivõit on maakera suurune. 

Ripi alati iga uus plaat. Ainult nii hakkab süsteem tööle. 

Vali muusika haldamiseks tarkava, millel on ka podcasti tugi - see annab palju juurde. Järjest rohkem on võimalik leida head kuulamist ja õnneks on Eestis podcastid levinud. Näiteks võib pea kõiki rahvusringhäälingu raadiosaateid kuulata podcastina kuulajale sobivas kohas ja ajal.

Kasuta pleierit, mis toetab kaduteta formaati. Pleier pole kõigile, aga minu moodi liikuva eluviisiga nomaadid hindavad kõrgelt võimalust võtta taskus kõikjale kaasa kümmekond oma lemmikplaati (ja mõned lemmikpodcastid).

Teine tingimus tarkvarale on võimalikult suur automaatsus. Tihti juhtub, et muusikavaliku ja podcastide uuendamine meenub alles mõned minutid enne kodust lahkumist ning sellisel juhul toimib ainult selline lahendus, mille puhul piisab pleieri ühendamisest. Kõik muu teeb juba tarkvara.

Kasuta (kvaliteetseid) kõrvaklappe, ka kodus muusikat kuulates. Unusta ära kõik nööbid; kui soovid midagi pisikest oma kõrva toppida, siis pigem kuulmekanalisse surutavad torud. Neid võib leida juba päris hea helikvaliteediga, kuigi minu kogemus on, et need ei kesta. Pleieriga kaasa tulnud klapid kingi ära (jah, isegi need valged).

Kuula helisüsteemi, enne kui sa selle ostad. Müügil on nii häid seadmeid kui ka erakordselt viletsat kraami ja hind pole alati see, mis määrab. Võta poodi kaasa pleier või mõni oma lemmikplaat. Lisaks peaks võimendi omama digitaalset sisendit või võimaldama ühendada pleierit otse võimendiga.

Tee oma heliarhiivist regulaarselt koopiaid ja jälgi, et kõik nimed ja numbrid klapiksid. Lohakile jäänud või pooleldi ebaõnnestunud rippimine võib selliseks jääda igavesti, sest uut muusikat tuleb kogu aeg peale.