Põlvkondade vahetus ja võimu piirid (Jarmuschi ainetel)

Hegemoonia on vahetumas. See on põlvkonnavahetus, kus nn võitjate põlvkond on asendumas uue generatsiooniga Eestis. Samal ajal on toimumas aeglane võimuvahetus Ühendriikides, kus beebibuumi põlvkond annab teed oma järglastele. Sarnane trend on toimumas ka Euroopas, kus beebibuumi põlvkond on tänaseks vähem otseselt võimu juures, kuid omab rohkem kaudset mõju juhtivate ideoloogide ja mõtlejatena. Nii Hiinas, Põhja-Koreas kui ka mujal on partei eesotsas olevad vanakesed ükshaaval kõngemas ja andmas teed pisut vähem raugalikele vanakestele. "Araabia kevad" st. protestiliikumine Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida diktaatorlike režiimide vastu, on üks neid märke, mis tähistavad põlvkonnavahetust kolmandas maailmas. Seekordne põlvkondadevahetus on mõjutamas globaalse kogukonna elutunnet rohkem kui see on muutunud alates 20. sajandi keskpaigast. Hegemoonia on vahetumas ja see mõjutab meid ja meie tuleviku.

Pisut taustast. Beebibuumi ehk Teise Maailmasõja järgne põlvkond on üsna erakorde ning kannab oma õlul 20. sajandi vaimu. See oli põlvkond, kes osales hipiliikumises ja sisuliselt viis läbi 60' ühiskondliku revolutsiooni. Kuid juba 70' oli saanud neist mõjukas eliit, kes väga kiiresti unustas oma hipiaegsed tõekspidamised, vahetades need ametikohtade ja palganumbrite vastu. Sõjajärgne majandus arenes tohutu kiirusega ning kui see areng hakkas vaibuma, siis asus uus eliit usinalt läbi viima seda, mida me täna nimetame globaliseerumiseks. Kõhklematult viidi oma sünnimaadest välja suured tööstusettevõtted, otsides aina odavamat tööjõudu ja viletsamat kvaliteeti. Finantssektor avastas oma sõltumatuse ning hakkas läbi viima spekulatsioone, mida toetasid suurriikide valitsused, loobudes fikseeritud rahasüsteemist ja kullakattest. Väljaspool oma riiki tehti kõik selleks, et säilitada ja süvendada hegemooniat: nii Lähis-Ida kui Aafrika on kurvad näited pidevast lääneriikide (ja ka NLiidu) destabiliseerivast mõjust ja huvide eelistamisest väärtustele. Ühendriikide sõjaline ekspantsioon 20. saj. lõpul tõmbab joone alla beebibuumi põlvkonna moraalsele pankrotile.

Sajandi lõpuks oli beebibuumipõlvkond saanud vanaks. Paljud neist loobusid oma ametikohtadest ning tõmbusid tagasi kuhugi päikselisse rannapiirkonda nautima vanaduspõlve. Kuid nad pole loobunud oma varast (enamik erakätes olevast elamispinnast kuulub sellele põlvkonnale), oma võimust ega oma selleks ajaks juba ultrakonservatiivsest maailmavaatest. Ei ole paremat kinoteost illustreerimaks täna aktuaalset põlvkondade vahelist konflikti kui seda on suurepärase Jim Jarmuschi allegooriline "The Limits of Control (2009)".  Film mille sisuks on kampaania hegemooni vastu, kes on kaotanud reaalsustaju. Sihtmärgiks on valge Ameeriklane, kes kuulub sõjajärgsesse nn beebibuumi põlvkonda ja kes täna justkui valitseb tervet maailma.

Tegemist on äraspidise spioonifilmiga ala Ian Fleming ja tema kõikevõitev kõlupealine kangelane James Bond. Kõik komponendid on ju olemas: relvad, paljad tütarlapsed, teemandid ja võim. Fleming kirjutas oma raamatud tärkavale Briti keskklassile, kuhjates neisse lugudesse kõike, millest päevast-päeva mammonat kummardav töörügaja meelelahutust ja lohutust leidis. Loomulikult ei saanud tärkav kesklass endale lubada Austin-Martinit (vähemalt mitte veel), kuid odava pereauto roolis võis ennast ju hetkeks unustada oma kujuteldavasse reaalsusesse. Jarmusch võtab needsamad komponendid ja lihtsalt pöörab kaleidoskoopi ning me leiame ennast uuest olukorrast, kus tööd rügavast beebibuumipõlvkonnast on saanud rikkad ja mõjuvõimsad, kes oma võimu nimel on valmis tegema ükskõik mida. Just sellist meest, kes on unustanud, et inimesena on ta võrdne teistega ning peab ennast seetõttu peaaegu et surematuks, asub jahtima filmi peategelane.

Filmi tegevus toimub Euroopas ja ka see on märk. Sarnaselt paljudele loojatele näib Jarmusch uskuvat, et Ühendriigid on jõudnud või jõudmas olukorda, mida ei saa ka parima tahtmise korral kirjeldada kui demokraatlikku ja vaba. Lisaks sellele on Euroopal veel üks eelis, mis tuleneb tema ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Küüniline oportunism on midagi, millega see maailmajagu on tuttav (kuna see on siin leiutatud) ja on välja arendanud oma strateegiad sellega toime tulemiseks. Just neid strateegiad kasutab peategelane oma tegevuses ning just see viib ta sihile.

Põlvkonnavahetus on niisiis toimumas. Seda näitab ühest küljest 20. saj. lõpul alanud nn. moraalne revolutsioon, mille keskmes on idee jätkusuutlikust elukeskonnast ja sotsiaalsest vastutusest. Säästva arengu idee vastandub varasemale yuppie-põlvkonna rahakesksele maailmale, kuid eriti just beebibuumipõlvkonna tegevusele, kelle rikastumine toimus nafta- ja teiste ressursside raiskava kasutamise tulemusena ning kolmanda maailma riikide arvel. Just beebibuumipõlvkond on see, kelle tegevuse tagajärgi täna likvideerima tuleb hakata. Nende pärandi hulka kuulub ebastabiilne Lähis-Ida ja Aafrika, peldikust alla lastud finantsmaailm, riikidest ja kogukonnast üle sõitvad korporatsioonid ja moraalne pankrott.

Ning kõige selle juures pole sugugi kindel, kas järeltulev põlvkond soovib võtta endale vastutust oma eelkäijate lolluste eest. Ma ei pea siin silmas üksnes oportuniste, keda leidub igas ühiskonnas (mõtleme näiteks meie poliitiliste broilerite peale, kelle ainus missioon on võim), vaid ka näiteks Occupy (http://occupywallst.org) liikumist, mis nõuab ressursside ümberjagamist, Wikileaksi või Anonymust. Occupy liikumise argumentide taga pole mitte nende telklaagrid ega propagandatöö, vaid fakt, et nemad on järeltulev põlvkond, kes võtab positsiooni ühiskonnas niikuinii. Täna on nad veel eelmise põlvkonnaga dialoogis, aga sellist vastutulelikkust ei puugi neil jätkuda kauaks. Just siin peitub üks oluline konks, mis Jarmuschile huvi pakub. Sellele viitab hegemooni monoloog filmi lõpus. Siin see on:

"Teie segane teadvus on mürgitatud saastaga.
Teie muusika, filmid, teadus.
Türased boheemlased, hallutsinogeensete narkootikumide mõju all.
Kõik see sitt on teid mürgitanud.
Ja sellel pole mitte midagi pistmist reaalse maailmaga.
Arvatavasti usud sa, et mind kõrvaldades eemaldad sa kontrolli mõne türase tehisreaalsuse üle."

Veidral kombel ei ole see jutt suunatud tema oponendile, kes, vastupidi kirjeldatule, on ülimalt keskendunud ja professionaalne (kui seda sõna võib selles kontekstis kasutada). Kes on siis see, kellega vana mees oma surmaga silmitsi seistes nii vihaselt sõneleb? Vastus on lihtne. See on ta ise, tema noorem mina. Tema isiksus avardub ja vaatab näkku iseendale oma hipiajal, naiivse ja rikkumatuna; samas rumala ja eluvõõrana. Vana mees irvitab endale näkku ja sõimab ta läbi. Sõnum on selge: ükskõik, ma ei kahetse mitte midagi. Mingit leppimist ei ole. Just siin peitubki konks. Põlvonnavahetus ei garanteeri uut moraali või eetilise printsiibi kasutamist. Tänased revolutsionäärid võivad olla tulevased gerondid ning võidelda ülla idee vastu omaaegse innuga. Mitte midagi ei muutu kui uus põlvkond ei õpi ümber hindama oma suhet maailmaga. Lõpetan veel ühe tsitaadiga filmist:

"Kalmistule peab minema see,
kes peab ennast teistest suuremaks
Seal näeb ta, mis on elu
vaid peotäis põrmu"