Otse põhisisu juurde

SAPTK rahastamine ja äärmusiku kristluse kojutoomine


Vihaorganisatsiooni SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) vaenu õhutav tegevus on tekitanud Eestis paksu pahandust. Varro Vooglaiu tegevusest veelgi kahtlasem on aga selle rahastamine, mis ulatub uuriva ajakirjanduse andmetel otsapidi välja Kremlini (tegin selle kohta ka lihtsustatud skeemi). Rahasid liigutatakse läbi eraisikutest annetajate, kes on võetud organisatsiooni tegevust suunavasse nõukogusse. See skeem sarnaneb ettevõtete filiaalide loomisele ja sellisel juhul on Eestis paiknev seltskond võrreldav usinate pioneeridega, kes väljastpoolt tulnud rahadega täidavad väljastpoolt tulnud korraldusi. Ja sellejuures teevad näo, et ajavad eesti asja.

Kindel see.

Nõukogu juhtiv Paul Herzog von Oldenburg ajab Eesti Asja. Suure algustähega.

Religioonist võõrdunud eestlastel pole veel head arusaamist nähtusest, mida nimetatakse kristlikuks fundamentalismiks. See on kristliku maailmavaate nö pahupool, mille kandjad on teinud religioonist ettekäände oma hirmu, viha ja agressiooni väljaelamiseks, nagu see paraku juhtub paljudes usuvooludes (täna on tuntuim islami fundamentalism). Kristlik fundamentalism on täna kõige aktuaalsem Ameerika Ühendriikides, kuid selle jälgi võib leida kõikjal maailmas, ka näiteks Venemaal, kus õigeusklik kirik on muutunud osaks Kremli propagandamasinavärgist.

Ma pole kindel, et Varro Vooglaiu ja SAPTK tegevust võiks juba nimetada kristlikuks fundamentalismiks, kuid kui härrased jätkavad sama püüdlikult Ameerikas toodetud vihakirjanduse eestindamist, siis varsti ehk juba on lootust. See oleks esimene korralik õppetund ja meile on seda kindlasti vaja. Perekond Vooglaidude poolt imporditav äärmuslik ideoloogia ei jää kindlasti viimaseks, mida täna ja tuleviku püütakse meile maha müüa.

Kommentaarid

Anonüümne ütles …
Näen iga päevaga üha enam, milline võib välja näha kuritegeliku meedia ajupesu ohver. Kahju.
Marek ütles …
Seda ajupestud ohvrit näed sa ilmselt igal hommikul peeglisse vaadates. Pole ime, et sul juhe lõpuks kokku jookseb ja hakkad sellist anonüümset ininat levitama. Mis minusse puutub, siis kirjutasin siin blogis SAPTK skeemitamisest ja seotusest kristlike äärmusorganisatsioonidega esimest korda 2013 aasta juulis, ammu enne seda, kui meie ajakirjandus julges asjast kõva häälega rääkida. SAPTK tausta lahtihammustamine pole väga keeruline, piisab juba paaritunnisest internetiotsingust, et hakata seoseid leidma.
Tuleb vaid esitada õigeid küsimusi. Paljud eestlased ei vaevu seda tegema ja seetõttu ei näe organisatsiooni nimest kaugemale.

Kõige haigem on aga see, kui paljud meie hulgast peavad endast erinevate inimeste vihkamist normaalseks, kui see sobib nende endi väikese sitase maailmavaatega.

Populaarsed postitused sellest blogist

10 asja, mida teha majanduskriisi ajal

Planeedi globaalset kogukonda ähvardab "seninägematu" majanduskriis, mis mõjutab ühel või teisel viisil meie kõigi elukvaliteeti. Mida teha siis, kui ootamatult tekib palju vaba aega või senine töörabamine enam soovitud tulemust ei anna? Siin mõned soovitused, mis ei tooda küll välkkiiret kasumit, kuid aitavad kitsad ajad märkamatult mööda saata ja minna uuele tõusule vastu uute ideede ning värskete mõtetega ning paremas vormis kui ei kunagi varem. Õppida uus eriala/täienda vana/viia lõpule pooleli jäänud kraadiõpe: 2-3 a. Kirjutada raamat sulle põhjalikult tuttavas valdkonnas: 1-3 a. Alustada memuaaride kirjutamist: esimene köide ca 1-2 a. Abielluda/keskenduda perele - neile kellel varem pole selleks töökõrvalt aega olnud: 3 a. ja enam. Sünnitada laps/ed ja minna emapuhkusele, mille suurus arvutatakse eelmise perioodi keskmise palga alusel: 2-4 a. Ehitada maja. Kallis? Mitte siis, kui kõik asjad ise teha. Hubane suvekodu valmib 2-4 aasta nädalavahetuste hinnaga ja müügiks e

"Väljasõit rohelisse", põlvkonnad, ideoloogiad ja kriisid

Ulmekirjanikest vendade Strugatskite ilmselt kõige tuntumaks tööks on ka eesti keelde jõudnud "Väljasõit rohelisse", mis on erakordselt sünge ja kurb jutustus, kasvõi juba seetõttu, et kirjeldab katastroofijärgset maailma. Võiks öelda, et stalkeri kuju on loonud kirjanik(ud), kellel pole enam mingeid illusioone ühiskonna osas, kus nad elavad. Ometi polnud see nii nende varasemates, optimistlikes töödes. Peamiselt 60' sulaperioodil ennast kuulsaks kirjutanud vennad uskusid ilmselt siiralt nõukogude süsteemi ja selle helgesse tulevikku ning püüdsid anda oma panuse. See on igati mõistetav - 60' oli väga helge ja optimistlik aeg kogu Nõukogude Liidus. Siis kui 60' teisel poolel hakati kraane taas järjest rohkem kinni keerama, inimestes midagi justkui murdus. Strugatskite loomingus tähistab seda murdumise kohta veider väike kirjutis "Tigu nõlvakul", kirjutatud 1965. Järgneb pisut optimistlik "Inetud luiged" (66-67), kuid see optimism on juba tugeva

Mõte: lapsed hoolivad loodusest, täiskasvanud rahast

Kas olete märganud, et lapsena hoolime me loodusest ja loomadest, kuid täiskasvanuna saavad paljudest meist need inimesed, keda nii väga ei häirigi enam loomapiinamised, looduse hävitamine ega kliimakatastroof. Millal võetakse meie seest inimlikkus ja hoolimine ning asendatakse ahnuse, omakasu, väikluse ja julmusega? Millal me vaatame maailma esmakordselt silmaklappidega, püüdes näha vaid seda, mis võiks meile kasuks tulla? Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua. Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada