Otse põhisisu juurde

Mõte: lapsed hoolivad loodusest, täiskasvanud rahast

Kas olete märganud, et lapsena hoolime me loodusest ja loomadest, kuid täiskasvanuna saavad paljudest meist need inimesed, keda nii väga ei häirigi enam loomapiinamised, looduse hävitamine ega kliimakatastroof. Millal võetakse meie seest inimlikkus ja hoolimine ning asendatakse ahnuse, omakasu, väikluse ja julmusega? Millal me vaatame maailma esmakordselt silmaklappidega, püüdes näha vaid seda, mis võiks meile kasuks tulla?

Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua.

Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada) juba kõike. Keskkooli lõpetav 18 aastane on enda arvates kõige targem inimene maailmas, kes põhimõtteliselt teab kõiki maailma asju. Mäletan seda tunnet hästi, kuna pole sellest väär(d)teadmisest suutnud tänaseni päriselt vabaneda, kuigi olen ajajooksul õppinud, et tegelikult ei tea me pooltki ja, sulgedes silmad looduse igapäevastele imedele, eitame me omaenda eksistentsi - üht paljudest suurtest müsteeriumitest meie universiumis.

Viimasel ajal on räägitud palju tehisintellektist, mis peaks kohe-kohe saabuma ja üle võtma inimeste tööd ja tegemised. Võibolla see lähebki nii, aga minu kõrvadele kõlab see kõik liialt selle 18 aastase kõiketeadva eneseülistusena. Meie planeet põleb, me ei suuda lõpetada õli tulle valamist, aga me tõsimeeli usume, et loome uue teadvuse? Kui see peaks siiski juhtuma, saab mul olema temast tõsiselt kahju, sest vaevalt suudab ta mitte olla oma loojate nägu.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 asja, mida teha majanduskriisi ajal

Planeedi globaalset kogukonda ähvardab "seninägematu" majanduskriis, mis mõjutab ühel või teisel viisil meie kõigi elukvaliteeti. Mida teha siis, kui ootamatult tekib palju vaba aega või senine töörabamine enam soovitud tulemust ei anna? Siin mõned soovitused, mis ei tooda küll välkkiiret kasumit, kuid aitavad kitsad ajad märkamatult mööda saata ja minna uuele tõusule vastu uute ideede ning värskete mõtetega ning paremas vormis kui ei kunagi varem.

Õppida uus eriala/täienda vana/viia lõpule pooleli jäänud kraadiõpe: 2-3 a. Kirjutada raamat sulle põhjalikult tuttavas valdkonnas: 1-3 a. Alustada memuaaride kirjutamist: esimene köide ca 1-2 a. Abielluda/keskenduda perele - neile kellel varem pole selleks töökõrvalt aega olnud: 3 a. ja enam. Sünnitada laps/ed ja minna emapuhkusele, mille suurus arvutatakse eelmise perioodi keskmise palga alusel: 2-4 a. Ehitada maja. Kallis? Mitte siis, kui kõik asjad ise teha. Hubane suvekodu valmib 2-4 aasta nädalavahetuste hinnaga ja müügiks eh…

"Väljasõit rohelisse", põlvkonnad, ideoloogiad ja kriisid

Ulmekirjanikest vendade Strugatskite ilmselt kõige tuntumaks tööks on ka eesti keelde jõudnud "Väljasõit rohelisse", mis on erakordselt sünge ja kurb jutustus, kasvõi juba seetõttu, et kirjeldab katastroofijärgset maailma. Võiks öelda, et stalkeri kuju on loonud kirjanik(ud), kellel pole enam mingeid illusioone ühiskonna osas, kus nad elavad. Ometi polnud see nii nende varasemates, optimistlikes töödes. Peamiselt 60' sulaperioodil ennast kuulsaks kirjutanud vennad uskusid ilmselt siiralt nõukogude süsteemi ja selle helgesse tulevikku ning püüdsid anda oma panuse. See on igati mõistetav - 60' oli väga helge ja optimistlik aeg kogu Nõukogude Liidus. Siis kui 60' teisel poolel hakati kraane taas järjest rohkem kinni keerama, inimestes midagi justkui murdus. Strugatskite loomingus tähistab seda murdumise kohta veider väike kirjutis "Tigu nõlvakul", kirjutatud 1965.

Järgneb pisut optimistlik "Inetud luiged" (66-67), kuid see optimism on juba tugeval…

Piiter, Hrenov ja klassitsistlik aken

Veebis graafikat lehitsedes sattus sõrmeda alla nähtavasti vene päritolu autor Andrei Hrenov (Miroshnitchenko),kelle tööd, eriti see, aga ka see ja see, on lummavad. Pildid on tehtud paberile kasutades tavalist pastapliiatsit. Ma arvan, et tema töid irl vaadata on üks lispõhjus, miks peaks taas Piiterisse sõtma.

Lingitud näituse teema on minu arvates linn, linnakultuur; see eriline, ainult Peterburile omane õhustik. Selles suhtes ongi Piiter eriline: mitte kusagil mujal ei võta urbanism ja technoangst nii veidraid vorme, kui siin.