Kas olete märganud, et lapsena hoolime me loodusest ja loomadest, kuid täiskasvanuna saavad paljudest meist need inimesed, keda nii väga ei häirigi enam loomapiinamised, looduse hävitamine ega kliimakatastroof. Millal võetakse meie seest inimlikkus ja hoolimine ning asendatakse ahnuse, omakasu, väikluse ja julmusega? Millal me vaatame maailma esmakordselt silmaklappidega, püüdes näha vaid seda, mis võiks meile kasuks tulla?
Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua.
Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada) juba kõike. Keskkooli lõpetav 18 aastane on enda arvates kõige targem inimene maailmas, kes põhimõtteliselt teab kõiki maailma asju. Mäletan seda tunnet hästi, kuna pole sellest väär(d)teadmisest suutnud tänaseni päriselt vabaneda, kuigi olen ajajooksul õppinud, et tegelikult ei tea me pooltki ja, sulgedes silmad looduse igapäevastele imedele, eitame me omaenda eksistentsi - üht paljudest suurtest müsteeriumitest meie universiumis.
Viimasel ajal on räägitud palju tehisintellektist, mis peaks kohe-kohe saabuma ja üle võtma inimeste tööd ja tegemised. Võibolla see lähebki nii, aga minu kõrvadele kõlab see kõik liialt selle 18 aastase kõiketeadva eneseülistusena. Meie planeet põleb, me ei suuda lõpetada õli tulle valamist, aga me tõsimeeli usume, et loome uue teadvuse? Kui see peaks siiski juhtuma, saab mul olema temast tõsiselt kahju, sest vaevalt suudab ta mitte olla oma loojate nägu.
Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua.
Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada) juba kõike. Keskkooli lõpetav 18 aastane on enda arvates kõige targem inimene maailmas, kes põhimõtteliselt teab kõiki maailma asju. Mäletan seda tunnet hästi, kuna pole sellest väär(d)teadmisest suutnud tänaseni päriselt vabaneda, kuigi olen ajajooksul õppinud, et tegelikult ei tea me pooltki ja, sulgedes silmad looduse igapäevastele imedele, eitame me omaenda eksistentsi - üht paljudest suurtest müsteeriumitest meie universiumis.
Viimasel ajal on räägitud palju tehisintellektist, mis peaks kohe-kohe saabuma ja üle võtma inimeste tööd ja tegemised. Võibolla see lähebki nii, aga minu kõrvadele kõlab see kõik liialt selle 18 aastase kõiketeadva eneseülistusena. Meie planeet põleb, me ei suuda lõpetada õli tulle valamist, aga me tõsimeeli usume, et loome uue teadvuse? Kui see peaks siiski juhtuma, saab mul olema temast tõsiselt kahju, sest vaevalt suudab ta mitte olla oma loojate nägu.
Kommentaarid