H E R B A A R I U M

Minu digitaalne mina: muusika digitaliseerimine

2012-01-28T19:50:00.001+02:00

Muusikatööstus teeb aktiivset propagandat, et oma staatust säilitada, kuid neil pole edu. Ja minul muusika ostjana puudub igasugune kaastunne nende nukra olukorra suhtes. Ei ole meediatööstuses tagurlikumat ja lollakalt nina maas oma rida ajavat seltskonda kui plaadistajad. Esimene album, mis CD-formaadis poelettidele jõudis oli 52nd Street artistilt Billy Joel. See juhtus kolmkümmend aastat tagasi, enne personaalarvutite revolutsiooni, enne ipodi ja enne kõigile kättesaadavat interneti. Kui te ostate täna CD, siis on tegemist täpselt samasuguse tootega, nagu kolmkümmend aastat tagasi. Mitte mingit tootearendust ega innovatsiooni. Kolmkümmend aastat olete istunud pöidlaid keerutades oma perse otsas ja nüüd tulete tarbija kallale, et see teie tolmusest ja ammu aegunud tehnoloogiast mööda on läinud?

Kuna kõik minu muusika on plaatidel, siis üheks pidevaks mureks on plaatide rippimine. Üheksat plaati kümnest kuulan ma ainult oma pleieriga. Aegade jooksul olen kasutanud mitut erinevat formaati ja tarkavara, seejuures olen ma ära õppinud mõned lihtsad reeglid. Järgnevalt püüan need reeglid kokku võtta ja lisan ka väikse selgituse. Vaikus! Võte! Salvestame!

Väldi MP3-formaati nagu ka kõiki teisi pakitud formaate ja eelista pakkimata või kaduteta pakitud formaate, nagu FLAC või Apple Lossless. Kvaliteedivõit on maakera suurune.

Ripi alati iga uus plaat. Ainult nii hakkab süsteem tööle.

Vali muusika haldamiseks tarkava, millel on ka podcasti tugi - see annab palju juurde. Järjest rohkem on võimalik leida head kuulamist ja õnneks on Eestis podcastid levinud. Näiteks võib pea kõiki rahvusringhäälingu raadiosaateid kuulata podcastina kuulajale sobivas kohas ja ajal.

Kasuta pleierit, mis toetab kaduteta formaati. Pleier pole kõigile, aga minu moodi liikuva eluviisiga nomaadid hindavad kõrgelt võimalust võtta taskus kõikjale kaasa kümmekond oma lemmikplaati (ja mõned lemmikpodcastid).

Teine tingimus tarkvarale on võimalikult suur automaatsus. Tihti juhtub, et muusikavaliku ja podcastide uuendamine meenub alles mõned minutid enne kodust lahkumist ning sellisel juhul toimib ainult selline lahendus, mille puhul piisab pleieri ühendamisest. Kõik muu teeb juba tarkvara.

Kasuta (kvaliteetseid) kõrvaklappe, ka kodus muusikat kuulates. Unusta ära kõik nööbid; kui soovid midagi pisikest oma kõrva toppida, siis pigem kuulmekanalisse surutavad torud. Neid võib leida juba päris hea helikvaliteediga, kuigi minu kogemus on, et need ei kesta. Pleieriga kaasa tulnud klapid kingi ära (jah, isegi need valged).

Kuula helisüsteemi, enne kui sa selle ostad. Müügil on nii häid seadmeid kui ka erakordselt viletsat kraami ja hind pole alati see, mis määrab. Võta poodi kaasa pleier või mõni oma lemmikplaat. Lisaks peaks võimendi omama digitaalset sisendit või võimaldama ühendada pleierit otse võimendiga.

Tee oma heliarhiivist regulaarselt koopiaid ja jälgi, et kõik nimed ja numbrid klapiksid. Lohakile jäänud või pooleldi ebaõnnestunud rippimine võib selliseks jääda igavesti, sest uut muusikat tuleb kogu aeg peale.

Põlvkondade vahetus ja võimu piirid (Jarmuschi ainetel)

2012-01-22T22:24:00.000+02:00

Hegemoonia on vahetumas. See on põlvkonnavahetus, kus nn võitjate põlvkond on asendumas uue generatsiooniga Eestis. Samal ajal on toimumas aeglane võimuvahetus Ühendriikides, kus beebibuumi põlvkond annab teed oma järglastele. Sarnane trend on toimumas ka Euroopas, kus beebibuumi põlvkond on tänaseks vähem otseselt võimu juures, kuid omab rohkem kaudset mõju juhtivate ideoloogide ja mõtlejatena. Nii Hiinas, Põhja-Koreas kui ka mujal on partei eesotsas olevad vanakesed ükshaaval kõngemas ja andmas teed pisut vähem raugalikele vanakestele. "Araabia kevad" st. protestiliikumine Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida diktaatorlike režiimide vastu, on üks neid märke, mis tähistavad põlvkonnavahetust kolmandas maailmas. Seekordne põlvkondadevahetus on mõjutamas globaalse kogukonna elutunnet rohkem kui see on muutunud alates 20. sajandi keskpaigast. Hegemoonia on vahetumas ja see mõjutab meid ja meie tuleviku.

Pisut taustast. Beebibuumi ehk Teise Maailmasõja järgne põlvkond on üsna erakorde ning kannab oma õlul 20. sajandi vaimu. See oli põlvkond, kes osales hipiliikumises ja sisuliselt viis läbi 60' ühiskondliku revolutsiooni. Kuid juba 70' oli saanud neist mõjukas eliit, kes väga kiiresti unustas oma hipiaegsed tõekspidamised, vahetades need ametikohtade ja palganumbrite vastu. Sõjajärgne majandus arenes tohutu kiirusega ning kui see areng hakkas vaibuma, siis asus uus eliit usinalt läbi viima seda, mida me täna nimetame globaliseerumiseks. Kõhklematult viidi oma sünnimaadest välja suured tööstusettevõtted, otsides aina odavamat tööjõudu ja viletsamat kvaliteeti. Finantssektor avastas oma sõltumatuse ning hakkas läbi viima spekulatsioone, mida toetasid suurriikide valitsused, loobudes fikseeritud rahasüsteemist ja kullakattest. Väljaspool oma riiki tehti kõik selleks, et säilitada ja süvendada hegemooniat: nii Lähis-Ida kui Aafrika on kurvad näited pidevast lääneriikide (ja ka NLiidu) destabiliseerivast mõjust ja huvide eelistamisest väärtustele. Ühendriikide sõjaline ekspantsioon 20. saj. lõpul tõmbab joone alla beebibuumi põlvkonna moraalsele pankrotile.

Sajandi lõpuks oli beebibuumipõlvkond saanud vanaks. Paljud neist loobusid oma ametikohtadest ning tõmbusid tagasi kuhugi päikselisse rannapiirkonda nautima vanaduspõlve. Kuid nad pole loobunud oma varast (enamik erakätes olevast elamispinnast kuulub sellele põlvkonnale), oma võimust ega oma selleks ajaks juba ultrakonservatiivsest maailmavaatest. Ei ole paremat kinoteost illustreerimaks täna aktuaalset põlvkondade vahelist konflikti kui seda on suurepärase Jim Jarmuschi allegooriline "The Limits of Control (2009)". Film mille sisuks on kampaania hegemooni vastu, kes on kaotanud reaalsustaju. Sihtmärgiks on valge Ameeriklane, kes kuulub sõjajärgsesse nn beebibuumi põlvkonda ja kes täna justkui valitseb tervet maailma.

Tegemist on äraspidise spioonifilmiga ala Ian Fleming ja tema kõikevõitev kõlupealine kangelane James Bond. Kõik komponendid on ju olemas: relvad, paljad tütarlapsed, teemandid ja võim. Fleming kirjutas oma raamatud tärkavale Briti keskklassile, kuhjates neisse lugudesse kõike, millest päevast-päeva mammonat kummardav töörügaja meelelahutust ja lohutust leidis. Loomulikult ei saanud tärkav kesklass endale lubada Austin-Martinit (vähemalt mitte veel), kuid odava pereauto roolis võis ennast ju hetkeks unustada oma kujuteldavasse reaalsusesse. Jarmusch võtab needsamad komponendid ja lihtsalt pöörab kaleidoskoopi ning me leiame ennast uuest olukorrast, kus tööd rügavast beebibuumipõlvkonnast on saanud rikkad ja mõjuvõimsad, kes oma võimu nimel on valmis tegema ükskõik mida. Just sellist meest, kes on unustanud, et inimesena on ta võrdne teistega ning peab ennast seetõttu peaaegu et surematuks, asub jahtima filmi peategelane.

Filmi tegevus toimub Euroopas ja ka see on märk. Sarnaselt paljudele loojatele näib Jarmusch uskuvat, et Ühendriigid on jõudnud või jõudmas olukorda, mida ei saa ka parima tahtmise korral kirjeldada kui demokraatlikku ja vaba. Lisaks sellele on Euroopal veel üks eelis, mis tuleneb tema ajaloolisest ja kultuurilisest taustast. Küüniline oportunism on midagi, millega see maailmajagu on tuttav (kuna see on siin leiutatud) ja on välja arendanud oma strateegiad sellega toime tulemiseks. Just neid strateegiad kasutab peategelane oma tegevuses ning just see viib ta sihile.

Põlvkonnavahetus on niisiis toimumas. Seda näitab ühest küljest 20. saj. lõpul alanud nn. moraalne revolutsioon, mille keskmes on idee jätkusuutlikust elukeskonnast ja sotsiaalsest vastutusest. Säästva arengu idee vastandub varasemale yuppie-põlvkonna rahakesksele maailmale, kuid eriti just beebibuumipõlvkonna tegevusele, kelle rikastumine toimus nafta- ja teiste ressursside raiskava kasutamise tulemusena ning kolmanda maailma riikide arvel. Just beebibuumipõlvkond on see, kelle tegevuse tagajärgi täna likvideerima tuleb hakata. Nende pärandi hulka kuulub ebastabiilne Lähis-Ida ja Aafrika, peldikust alla lastud finantsmaailm, riikidest ja kogukonnast üle sõitvad korporatsioonid ja moraalne pankrott.

Ning kõige selle juures pole sugugi kindel, kas järeltulev põlvkond soovib võtta endale vastutust oma eelkäijate lolluste eest. Ma ei pea siin silmas üksnes oportuniste, keda leidub igas ühiskonnas (mõtleme näiteks meie poliitiliste broilerite peale, kelle ainus missioon on võim), vaid ka näiteks Occupy (http://occupywallst.org) liikumist, mis nõuab ressursside ümberjagamist, Wikileaksi või Anonymust. Occupy liikumise argumentide taga pole mitte nende telklaagrid ega propagandatöö, vaid fakt, et nemad on järeltulev põlvkond, kes võtab positsiooni ühiskonnas niikuinii. Täna on nad veel eelmise põlvkonnaga dialoogis, aga sellist vastutulelikkust ei puugi neil jätkuda kauaks. Just siin peitub üks oluline konks, mis Jarmuschile huvi pakub. Sellele viitab hegemooni monoloog filmi lõpus. Siin see on:

"Teie segane teadvus on mürgitatud saastaga.
Teie muusika, filmid, teadus.
Türased boheemlased, hallutsinogeensete narkootikumide mõju all.
Kõik see sitt on teid mürgitanud.
Ja sellel pole mitte midagi pistmist reaalse maailmaga.
Arvatavasti usud sa, et mind kõrvaldades eemaldad sa kontrolli mõne türase tehisreaalsuse üle."

Veidral kombel ei ole see jutt suunatud tema oponendile, kes, vastupidi kirjeldatule, on ülimalt keskendunud ja professionaalne (kui seda sõna võib selles kontekstis kasutada). Kes on siis see, kellega vana mees oma surmaga silmitsi seistes nii vihaselt sõneleb? Vastus on lihtne. See on ta ise, tema noorem mina. Tema isiksus avardub ja vaatab näkku iseendale oma hipiajal, naiivse ja rikkumatuna; samas rumala ja eluvõõrana. Vana mees irvitab endale näkku ja sõimab ta läbi. Sõnum on selge: ükskõik, ma ei kahetse mitte midagi. Mingit leppimist ei ole. Just siin peitubki konks. Põlvonnavahetus ei garanteeri uut moraali või eetilise printsiibi kasutamist. Tänased revolutsionäärid võivad olla tulevased gerondid ning võidelda ülla idee vastu omaaegse innuga. Mitte midagi ei muutu kui uus põlvkond ei õpi ümber hindama oma suhet maailmaga. Lõpetan veel ühe tsitaadiga filmist:

"Kalmistule peab minema see,
kes peab ennast teistest suuremaks
Seal näeb ta, mis on elu
vaid peotäis põrmu"

Wikipedia tõmbab stepsli seinast, sina peaksid ka

2012-01-18T00:48:00.000+02:00

Wikipedia, 21. saj. (seni) kõige olulisem sisulooja internetis ja abx veebiteatmik kõigile teadmishimulistele, sulgeb oma ingliskeelse osa üheks ööpäevaks täna, 18.01.2012 algusega kell 8 hommikul. Veebiblokaad on üldse esimene avalik protest, millega wikipedia on liitunud ning on suunatud USA valitsuse katse vastu piirata interneti vaba ja avalikku kättesaadavust. Mõistan, et oma teenuse välja lülitamine on wikipediale drastiline ja meeleheitlik samm. Tahan omaltpoolt öelda, et ma mõistan ja toetan seda sammu! Ka mina tajun ohtu, mis sarnased regulatsioonid nii Ühendriikides kui Euroopas endaga kaasa toovad. Kuigi olen pigem sisu looja kui tarbija, ikkagi on mulle oluline virtuaalne keskkond, kus isiku õigusi austatakse ja aktsepteeritakse. Ning just nende õiguste piiramise vastu astub ka wikipedia.

Pole oluline, et see areng isiku õiguste piiramisele toimub autoriõiguste kaitse hea ja justkui õiglase sildi all. See paneb USA ühele ja samale pulgale Hiina ja Põhja-Koreaga. Isegi proto-diktaatorlik Venemaa on selles valdkonnas demokraatlikum. Ka meil Euroopas pole midagi hõisata. Sisult sarnane eelnõu on ettevalmistatud ka Euroopa Liidule ja lähiajal loodab EU sellega liituda. Omaltpoolt soovitan ma kõigil mõtlevatel inimestel tõmmata pea välja rahvusvaheliste meediakorporatsioonide pe*sest ja allkirjastada petitsioon "ei ACTAle". Pole teada, kas sellest on abi või mitte, aga see oleks alustuseks piisav. Ja see aitaks kasvõi kaudselt kaasa võitlusele, mida wikipedia ja temasarnased virtuaalse ruumi sisuloojad peavad Suure Venna vastu.

Uuendatud.
en.wikipedia.org näitab järgmist pilti:

Google.com:

Uuendatud. Leidsin Eestikeelsest wikist Ivo Kruusamäe selgituse.

Sellise terava reaktsiooni põhjus ei ole aga ainult hirmus USA seaduseloojate ebaõnnestunud töötulemuste ees, vaid sarnaseid teemaid arutatakse väga paljudes maailma parlamentides. Nurga tagant piilub ACTA (Anti-Counterfeiting Trade Agreement), mille justkui õilis eesmärk peaks aitama kaitsta intellektuaalomandit, kuid mille sisu võimaldab rikkuda Euroopa Liidus ja ka Eestis kehtivad kodanike põhiõigusi. Ütle ACTA-le ei!
Vikipeedia eesmärk on, et kõigil maailma inimestel oleks vaba ligipääs teadmistele. Internetitsentsuur siia ei sobi.

Uuendatud. Tehnolusti pakkuv koomiks The Joy of Tech on ühinenud Wikipedia kampaaniaga. Omal kombel.

Uuendatud. Postimehe pealkiri: ingliskeelne Wikipedia puhkab päevakese. Kas Eesti ajakirjanikud on faktiliselt kõige lollim eluvorm planeedil?

Ütle, kelle kaupa sa ostad ja ma ütlen, kes sa oled

2012-01-16T15:34:00.000+02:00

Aga teate mis, seljuhul on see ju täiesti paras. Kui sina ei osta minu tooteid, siis mina ei maksa sulle palka. Ma ei maksa siis ka piisavalt makse, et riik saaks üleval pidada politseid ja päästetöötajaid. Sa elad siis getos ja sinu lastest saavad narkodiilerid ja prostituudid. Ainult vahendajatel on siis piisavalt hea elada. Miks see nii on? Sest sa ei osta Eesti kaupa ja ei anna raha tagasi oma kogukonda. See on su enda süü, lollpea.

Kahjuks ei saa enamik inimesi Eestis sellest loogikast aru. Sest meie arusaamine majandusest on pehmelt öeldes vilets. Me ei saa aru sellest, kuidas majandus toimib, kuidas luuakse väärtusi ja kuidas neid väärtusi omavahel vahetatakse. Pakun välja idee, et võiks teha ühe näitliku kursuse majandusest ja selle juutuubi üles riputada. Vaadatavuse huvides võiks selle vormistada realitishowna koos vaheklippide, intervjuudeja kõige muuga, mis formaadi juurde kuulub. Selle tegemiseks oleks vaja 10-15 inimest, kes kehastavad protsesse ja nähtusi ning räägivad oma rollist. Kursuse programm võiks olla selline:

- raha
- toode ja tootetsükkel
- majandusahel
- avatud majandusmudel
- majanduskriis ja -käitumine
- rikas mölakas vs vaene luuser (aka kuidas rikastuda ja kuidas vaesuda)
- must ja valge majandus ehk miks on hea maksta makse

Väikelinna väiksed veidrused

2012-01-11T21:32:00.001+02:00

Kolmapäevahommikusel Tartu-Tallinn lennul on viis inimest. Turvavärav läheb häiresse ja järgneb põhjalik läbiotsimine kolmel juhul, mida ma ise näen. Arvatavasti ka kahel teisel juhul. Vaesel ajal asi seegi.

Minu märgid: wanderlust

2012-01-09T01:57:00.000+02:00

Sa tead seda tunnet hästi. Selline võbin kusagil kehasopis, kesknärvisüsteemis. Vibratsioon, nagu oleks käima tõmmatud üks väike mootor. See algab mõned päevad enne reisi ja saavutab oma haripunkti reisi alguseks. See, mis edasi tuleb, on juba tehnika. Bussid, rongid ja lennukid ning sinna juurde kuuluv. Tunne ise on mõnikord ka, aga seda enam ei märka. Meie, Eestlased, nimetame seda reisiärevuseks - tõelised elunautijad, nagu me oleme. Sakslane ütleb “wanderlust”- rõõm reisimisest ja tal on õigus! See on puhas rõõm! Sama tunne, mis ajas liikvele maadeavastajad ja seiklejad. Mille võimuses on võtta inimene tema turvalisest kodust ja vedada teda läbi ohtliku maailma. See ei ole mure tuleviku pärast, mis tõi inimkonna tema sünnikohaks olnud päikselisest Aafrikast kõikjale üle meie sinise planeedi. Rõõm tegi seda, rõõm uuest seiklusest.

Kõik elustiiliajakirjad valetavad. Reisimine ei ole tore ja vahva. Reisimine on stress! See on idiootlik ja absoluutselt kasutu rutiin lennujaama turvatsoonis, kus inimesi aetakse läbi lindiga markeeritud mängulaburündi ainult selleks, et neid hiljem veelgi alandada turvakontrollis. See on taaskasutatud tehisõhk lennu- ja rongijaamade hiigelterminalides ja hiljem lennukeis. See on liiga vähe liikumist ja liiga palju inimesi su ümber. Sinu reisiseltskond on enamasti ärimehed, müügimehed, rahamehed ja muu sarnane. Võõras linnas pead sa leidma endale sobiva transpordi ja enamasti pole kohalik rahvas üritanud seda sinu jaoks lihtsamaks teha. Kohale jõudes selgub, et mölakast hotelliadministraator on reserveerinud sinu jaoks toa kohe lifti kõrval. Ta teab, et seal pole võimalik magada, aga umbes pooltel juhtudel on reisija päeva lõpuks juba nii ära vaevatud, et ei viitsi vahetust nõuda. Rääkimata sellest, et hotellid on alati viletsamad kui nende reklaamid. Enamik hotelle on urkad, kuhu mõistlik inimene keeldub isegi sisenemast, seal ööbimisest rääkimata.

Ärge tulge mulle rääkima, et reisimine on tore. Ma olen selleks liiga palju reisinud ja ma tean, mida see tähendab. Kui ma tulen tagasi pikalt ja väsitavalt reisilt, siis võtan ma vastu ostuse - ei enam! Mulle piisab sellest, et istuda kodus ja vaadata maailma läbi helendava arvutiekraani (telekat mul ju pole). Siiski pole ma oma otsuses kuigi järjekindel. Ja enne uut reisi haarab mind taas see tunne. See võbin kusagil kehasopis, nagu oleks üles keeratud vedru või käima tõmmatud väike mootor. Wanderlust - rõõm uuest seiklusest.

Positiivsest mõtlemisest, vägivallast ja ühtsest Euroopast

2011-12-25T13:03:00.001+02:00

Mulle tundub, et eriti just viimastel aastatel toimub pidev lahmimine Euroopa Liidu aadressil, mis kritiseerib selle toimimist, struktuuri ja tegevust. Kui me jätame kõrvale originaalitsejad, kelle jaoks euroskeptitsism on omaenda väike egotripp, siis ülejäänud pessimistide hääles kõlab peamiselt pettumus. Me lootsime ju nii palju! Ja välja tuli ikka bürokraatlik ja tehnokraatlik üli-riik, mis on sama võimetu omama inimlikku mõõdet nagu paljud üli-riigid enne ja pärast seda. See kõik on küll õige, aga ometi teeme me nende hinnangutega Euroopa ühistegevusele kõvasti liiga. Iga asja tuleb hinnata tema kontekstis. Euroopa ühistegevuse kontekst on sellele eelnenud Teine Maailmasõda, kuid veelgi enam Esimene Maailmasõda, milles rahvad ja riigid vaimustuse ja ülekeeva entusiasmiga tormasid üksteist hävitama.

Teisele Maailmasõjale eelnenud sajandi jooksul oli Euroopas toimunud kümmekond ulatuslikku sõda ja üle kolmekümne väiksema sõja (ning lugematu arv kohalike konflikte). Keskajal (kui minna ajaloos veelgi tagasi) valitses Euroopas olukord, mida tänapäeval võiks nimetada pidevaks lahingutegevuseks. Eristatakse küll erinevaid sõdasid nagu Saja-aastane Sõda või Kolmekümne-aastane Sõda (mis on minu põlvkonnale nii tuntud tänu Dumas' kolmele musketärile, kes olid esimeste käsitulirelvade "musketite" kandjad lahinguväljal - innovatsioon, mis muutus sõja välimust, kuid avaldas vähe mõju laipade koguarvule) jne. Oma panuse andis ka kristlik kirik, mis kahtlematta võib kanda kõige verejanulisema religiooni tiitlit inimkonna ajaloos ning mis pidas kokku üheksa õnnistatud püha sõda ning lisaks väiksemaid sõjakesi (mille jalgu jäid ka Balti hõimud ja Soome-Ugrilased). Keskajale eelnes Roomlaste pidev ekspansioon Euroopasse, millele eelnes omakorda hõimude ja külade omavaheine pidev rivaalitsemine. Euroopa ajalugu on sõna otseses mõttes kirjutatud verega (ja tihti mitte sõjameeste verega, vaid tavaliste tsiviilelanike verega, kes jäid "sõjale jalgu").

Täna elame me kõige vägivallatumal ajal meie tsivilisatsiooni ajaloos, väidab Harvardi ülikooli professor Steven Pinker ja Euroopa Liit on selle kohta hea näide. Sellist kahtekümmet viit riiki ja enam kui kahtesada keelt rääkivat rahavast hõlmavat rahuaega pole Euroopas varem olnud. Juhtiv roll selles on arvatavasti Euroopa ühistegevusel ja eelkõige ühistel eetilistel väärtustel, millel see ühistegevus põhineb. Just see aspekt Euroopa Liidust kipub meil ununema kui me nii vaimukalt hambaid teritame lollide eurodirektiivide või elust võõrdunud ametnike arvel. Ometi pole me mitte kunagi varem elanud nii hästi ja turvaliselt nagu täna. Isegi see vabadus - võimude pihta teravmeelitseda või neid lihtlabaselt mõnitada - on sellesamase protsessi tulemus. Mõtelge ennast sada aastat tagasi kirjutamas blogi/ajalehte kehtiva võimu vastu - karistus oleks vältimatu. Tõsi on, et ka täna on varanduslik eristumine ja mitte kõik inimesed ei ela ühteviisi hästi. Majanduskriisi aegadel on see eriti selgelt tuntav. Kuid elukvaliteet ei koosne ainult rahast.

Täna on oma vanaduspäevi nautimas põlvkond, kes pole oma elu jooksul sõda näinud. Kesk-Euroopas on see rikas ja mõjuvõimas põlvkond, Eestis võibolla vähem. See põlvkond on teinud läbi suure arenguhüppe industriaalühiskonnast post-industriaalsesse infoühiskonda. Odaval naftal põhinevast rasketööstusriigist väiketööstuse ja teenuste põhisesse säästva majanduse mudelisse. Kõike seda on kaasa teinud ka Euroopa ühendus, ükskõik millist nime see on kandnud. Erinevalt beebibuumi põlvkonnast ei saa Euroopa Liit minna väljateenitud pensionile, vaid peab nüüd hakkama omal ajal loodud ja ühe inimpõlve edukalt toiminud majandusmudelit reformima ja ümber tegema. Lisaks sellele ootab Euroopat ees mitu seni lahendamata küsimust, mis puudutab inimeste põhilisi väärtusi. Näiteks väikerahvaste enesemääramisõigust puudutav (Hispaania-Baski konflikt, Põhja-Iirimaa külmutatud konflikt) ja suurte ning väikeste rahvaste vastuolu lahendamine laiemalt. Lahendamata on Euroopa energiasõltuvuse probleem ja ressursside raiskav kasutamine. Jne.

Lisaks sellele kerkib kindlasti üles suuri probleeme, mida me täna ei oska isegi ette näha ja mis võivad saada komistuskiviks Euroopa ühistegevusele. Siiski ei muuda ei praegune kriis ega ka kõik tulevad lihtsat fakti, et Euroopa Liit on olnud oma olemuselt maksimaalselt edukas. Ja on seda ka täna, tagades turvalisuse ja stabiilsuse kogukonnale, mis enne liidu sõlmimist on olnud kõike muud kui turvaline ja stabiilne.

Kriisist, kolmandast maailmasõjast ja õnnetuse hüüdmisest tulles

2011-12-16T14:48:00.000+02:00

Millal algas Teine Maailmasõda? Tüüpiline vale vastus on, et 1. septembril 1939. Seda võib küll lugeda sõja alguseks Saksa ja Poola vahel, aga Maailmasõjaks muutub see konflikt millalgi 1941. a. paiku, kui aastaid varem alanud sõda Aasias ja sõda Euroopas liituvad, sõtta astuvad NLiit ja USA ning sõjategevus eskaleerub suurimaks globaalseks konfliktiks inimkonna ajaloos. Tegelikult ei uskunud enamus Euroopat natsi-režiimi ja Hitleri ohtlikust ning Poola kampaania ei huvitanud septembris 1939 eriti kedagi (muidugi peale Poolakate endi). Moraal? Olles ajalooliste protsesside sees, ei suuda me alati hinnata ühe või teise sündmuse tähtsust. See tähtsus selgub hiljem, milles mängivad oma rolli nii saatus, juhus kui ka ajaloolaste koolkondade omavahelised kokkulepped. Järgmine küsimus. Millal algas kolmas maailmasõda?

Üheks Teise Maailmasõja põhjuseks peetakse Suurt Depressiooni - majanduskriisi, mis laastas maailma 1930' algupoolel. Suured majanduskriisid leidsid aset veel 1970', 1990' ja vähe on neid, kes ei teaks, et ka praegu elatakse suurimas kriisis alates Suurest Depressioonist (võibolla isegi sellest suuremas). Tegelikult on iga kriisi ajal räägitud ühte ja seda sama: see on suurim kriis inimkonna ajaloos. Ja rääkijateks on need majandusteadlased (?), kes muul ajal eriti feimi ei kogu. Ning ajakirjandus korraldab iga päev vaimseid matuseid olemasolevale majandussüsteemile. Asi on läinud nii kaugele, et kui rääkida täna lehte lugeva ja telekat vaatava tavalise meediatarbijaga, siis on ta surmkindel, et Euroliit kukub kokku hommepäev ja raha kaotab oma kehtivuse. Ja kui sa räägid talle, et EUR on endiselt oma tavapäraselt tugeval positsioonil teiste rahasüsteemide (USD, GB jne) suhtes, siis teeb ta suured silmad ning tõenäoliselt ei usu sind. Telekas ju näitas ja lehes ju kirjutas... Ma ei väida, et lähiajal ei või juhtuda eurosüsteemiga mida kohutavat. Aga täna me ei tea seda, sest protsess käib ja meil ei ole selle hinnangu andmiseks piisavalt ajaloolist distantsi. Ning persest on ajakirjandus, mis oma tiraaži huvides terroriseerib kogukonda permanentse kriisihoiatusega.

Globaalne kriis muidugi käib, kuigi sellel pole mingit pistmist käparlike pankuritega, kes on endal püksid täis teinud ja nõuavad, et keegi teine vahetaks nüüd nende mähkmeid. Tegemist on kütuste kriisiga, mille põhjuseid on mitmeid (näiteks käimas olev sõda Iraagis ja Afganistaanis), kuid tagajärg on üks: kütuste hinnad on vabatõusus (vastandina vabalangemisele?). Globaalseid kütusekriise on 20. saj. olnud kolm: 1973, 1979/80 ja 1990.a. ning kõikidel kordadel on nafta hind maailmaturul tõusnud rohkem kui 100%. Alates 2003.a. on barreli hind maailmaturul tõusnud $30 kuni $147 (2008.a. juulis) ja stabiliseerunud vahemikus $60...$80 aastal 2009. Tänaseks on barreli hind tõusnud taas $140 ligidusse. Kriis kestab ja olukord on suhteliselt normaaliseerunud. Siit koorub teine tõde, mida paanikakülvajad ei taha arvestada. Kriisid (nagu ka sõjad) on oma veidral ja äraspidisel kombel inimkonna reaalsus.

Kriisi toimumisel ei pea rääkima maailma lõpust ja lemmingutena kaljult all hüppama. Vastupidi, igasugune paanikafaktor tuleb ära unustada ja tegeleda pragmaatiliselt sellega, mida nupukad lingvistid on nimetanud kriisi juhtimiseks. Igasugune paanika hoopis võimendab kriisi tagajärgi, kutsudes esile seda, mida paanikatekitajad kuulutavad. Isetäituvad ennustused. Õnnetus ei hüüa tulles, aga seda idiooti, kes igal võimalusel "õnnetus on tulems" karjub, ei maksa lihtsalt kuulata.

Euroopa Liit on vaese mehe NSVL

2011-12-10T23:58:00.001+02:00

Viimase aastakümne (n)ostalgia pealetungi peamine probleem on, et mišaga maikade ja ENSV kirjaga Marati dresside kõral unustatakse viidata nõukogude süsteemi kõige olulisemale komponendile. Selleks oluliseks komponendiks, mida peene maitsega dändid millegipärast meenutada ei soovi, on hirm. Totalitarism on ikka ja alati hirmu ühiskond. NSVLiit oli riik, kus režiimile sobimatu inimene võis igal hetkel kaduda. Kõik teadsid seda ning see hoidis üleval juhtidele sobivat hirmutaset. KGB ei peksnud tavaliselt sõrmi sahtlivahele. Neil piisas kutse saatmisest. Minemast keelduda ei saanud. Aga kas tagasi ka lastakse?

See, mida CCCP särgiga hipsterid täna NSVLiiduks peavad on tegelikult Euroopa Liit. Ehk siis selline nunnu variant režiimist, mis tegelikkuses oli kõike muud kui nunnu. Kui repressiivsüsteem kõrvale jätta, siis võiks NSVLi ja ELi vahele paralleele tõmmata küll. Viisaastak ja seitsme aastane finantsperiood. Plaanimajandus ja projektipõhine elu. Nomenklatuur ja tänased euroametnikud. Kantseleikeel siis ja kantseleikeel täna. Majanduspoliitika, mille eesmärk on USAst mööda minna. Parteipleenumid ja Europarlament. Moskva korraldused ja Brüsseli direktiivid. Kommunismi ehitamine ja püüdlemine säästva arengu suunas. Sarnasusi leiab küll ja veel.

On veel midagi olulist, mis eristab nõukogude tegelikkust trendiinimeste ettekujutusest. Selleks oli kõikjal laiutav lollus ja labasus. Nõukogude liit oli keskpärasuse režiim, mis oli ühtviisi sallimatu intellektuallide kui moemeeste vastu. Needsamad trendiinimesed, kes täna ENSV vaimus nostalgitsevad, lõpetaks päris ENSVs ilmselt pogris. See on ka peamine põhjus, miks mulle (n)ostalgia peale ei lähe. Küll aga sobib mulle hästi EL.

Kümme ametit, mida ma mitte kunagi ei pea: ukselt-uksele raamatumüüja

2011-12-07T12:58:00.001+02:00

Kus käivad ukselt-uksele raamatumüüjad värsket järelkasvu hankimas? Tartus on selleks kohaks Wilde tervisekohvik. Kas raamatumüüjad on tõesti erakordselt tervisliku eluviisiga? Või on see osa nende hoolikalt kultiveeritud isikumüüdist? Kindlasti avaldab see noortele tudengitele muljet.

Edasijõudnud ukselt-uksele raamatumüüja välimääraja: mees kannab rangelt smart-casuali, mis rõhutab tema sõltumatut, kuid samas professionaalset hoiakut. Jutt on sorav, mõnikord täis amerikanisme. Nagu heale müügimehele kohane, suudavad nad mõtelda ja kõneleda üheaegselt, aga seda on natuke näha (kui oskad selliseid detaile vaadata). Hea soeng, väljapeetud riietus, hästi istuv särk või seda asendab natuke vabameelsem sviiter. Mitte kunagi bleiser ega pintsak!

Naine on kohustuslik blond ja rangelt kaasaegne. Ei mingit vintage ega ninarõngaid. Kohustuslikud rämpssõnad "vaata" ja "nagu", kuid üldiselt on sotsiaalselt võimekad. Riietus maitsetu, aga selline maitsetus, nagu tihti kontorites sekretäride, müüginaiste või esmatasandi juhtide puhul on levinud. Kõige halvemad vestluskaaslased, keda võib ette kujutada.

Ajakirjaniku tõehetk: liiklusõnnetus võib juhtuda igaühega

2011-11-14T00:12:00.001+02:00

Nils Niitra püüab tõsta Eesti ajakirjanduse keskmist taset mõttega, et jalakäijale otsa sõitmine "võib juhtuda igaühega" (PM 12.11.2011). Respektist osalejate vastu ei soovi siinkohal konkreetset õnnetust kommenteerida, aga ajakirjaniku loogika jääb küll pisut ebaselgeks. Kas jalakäijat ramminud autojuht pole süüdi neil juhtudel, kui teeb seda kogemata? Sellisel juhul võib eeldada, et ajakirjaniku isiklikus väikses maailmas sõidavad ringi võikad liiklusmaniakid, kes sõidavad inimestest üle MEELEGA? Elu nagu arvutimängus GTA, kus punkte kogutakse alla aetud inimeste ja sodiks sõidetud masinate eest. Ainult et elu ei ole mäng ja õnnetused juhtuvadki kogemata. Mõte, et keegi võiks karistusest seetõttu pääseda, on lihtsalt loll.

Teemast välja. Samas lehes on spordiajakirjanike ühispöördumine, kus väidetakse, et enne reedest Eesti-Iirimaa jalgpallimängu "hingas kogu riik jalgpallirütmis". Auväärsed ajakirjanikud võiksid siinkohal pisut hoogu maha võtta ja jalga puhata. See, et meedia ise seda mulli kõigest jõust puhus, ei tähenda veel, et keegi peale nende endi (ja tavaliste jalgpallihaigete) seda eriti tõsiselt võttis. Seesinatne meedia ennast mängu promomisega küll tagasi ei hoidnud ning tänu sellele sai mäng kindlasti ka mõningast lisaauditooriumi. Selliseid põmmpäiseid kampaaniad vaadates on mul alati natuke kahju ajast ja energiast, mis mingi mõttetu asja haibi peale kulutatakse. Meil on päris palju tõsiseid probleeme, mida meedia võiks üleriigilise kampaania korras jalgpalli asemel kommunikeerida. Näiteks seda, et autojuhid tulevikus vähem jalakäijaid ohustaksid, kasvõi kogemata.

Teemasse tagasi. GTA V on tulemas ja esimene treiler on väljas.

Viis vähem lolli võistlust, millele Eestlased ja Iirlased võiksid kaasa elada

2011-11-11T20:38:00.001+02:00

1. Kinnisvararalli. Sajaliikmeline meeskond haarab sülle ühe maja, mis on seisnud ehitusbuumist saadik kusagil põllul tühjana, ning tassib selle kuhugi, kus on olemas vajalik sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur ning ka mingi vajadus elamispinna järele. Misjärel maja müüakse ühe eurise alghinnaga oksjonil. Võidab see meeskond, kes skoorib suurima hinna. Raha antakse pidulikult üle Rootsi pangale. Stiilipunkte lisab kui ostjaks on noor pere.

2. Eesti (Iirimaa) otsib idiooti. Reaaliti, mille keskmeks on kuulsusejänused noored ajamas kõige haigemat iba, mida telesaates eales kuuldud. Eesti poolt võiksid saatejuhtideks olla dünaamiline duo Reikop/Välba. Võidab see, kes käitub kõige lollimalt. Lõppfinaalis kohtub Eesti debiilik Iirimaa ajukääbikuga, mida kantakse üle lives. Mitte segamini ajada Eurovisiooniga!

3. Tööpuuduse likvideerimine läbi elukestva õppe ja töökümbluse. Pikk nimi, aga sisukas mäng. Osalevad kõik mõtetute sotsiaalkampaaniate tegijad mõlemast riigist. Mängu sisuks on võtta kari töötuid pässe, pesta, kammida, anda selga ülikond ja kätte portfell ning saata mõne ministri, pankuri või tippametniku asemel tööle. Võit saabub siis kui mitte keegi vahetust ei avasta. Lisapunkte saab see meeskond, mille patrooniks hakkab riigi president. Nagu kõik mõistavad, on selles mängus oluline just kiirus.

4. Ostupalavik. Moodustatakse kaks meeskonda, millede ülesandeks on ühe tööpäevaga genereerida võimalikult suur hulk sularaha. SMS-laenud, lühiajaline krediit, krediitkaardid, mustad laenud, kehaosade müümine ja kõik muu on lubatud. Kogutud raha kulutatakse brändinimedega rämpsu peale. Võidab see, kes ostab kõige mõttetumat sitta.

5. Võidulaulmine. Eestlased ja Iirlased rivistatakse vastastiku üles ja kohtunik avab võistluse vilega. Lauldakse vaheldumisi. Võidab see, kes ellu jääb.

Kreeka on tõeline rehepapp

2011-11-09T17:44:00.000+02:00

Arvan, et põhjus, miks Kreeka täna eestlasi sedavõrd ärritab, on selles, et me saame väga hästi aru, mida see kaval Lõuna-Euroopa riik teeb. Me teame seda, sest see on olnud meie igapäevane leivanumber. Ilmselt pole hea toon seda välja öelda, aga me kõik teame, et Kreeka teeb ülejäänud Euroopale täna rehepappi. Ja seda nii osavalt, et annab ka kõige oskajamale Eesti rehepapile silmad ette. Mitte ei tõmba matti teiste jalgade alt, vaid vehib selle sisse ja lisaks matiga ka kõik selle kulla, mis Vanapagan oma jõukuse näitamiseks on matile kuhjanud. See on lausa eestluse arhetüüp. Ainult et nüüd tehakse seda meile ja meie oleme need, kes kulda matile tassivad. See on traagiline, sest mitte kunagi enam ei või me pea uhkelt kuklas ülejäänud Euroopa üle muiata. Me teame, et olgu me nii osavad rehepapid kui tahes, kusagil lõunas on üks rahvas, kes, kui tahab, rehepapitab meid nii, et meie enda rehepapitamine tundub lihtsa taskuvargusena. Meil jääb üle vaid kadestada ja vanduda nupukaid Kreeklasi. Kas see pole täpselt see roll, mis tavaliselt jäi Vanapaganale?Lugesin viimasest GEOst, et kui meie planeet mingil põhjusel peaks homme sesima jääma, siis mattub kogu tänane mandri Euroopa ookeani alla. Kuivaks jääb lõunapoolne osa Hispaaniast ja Itaaliast. Ainukese Euroopa riigina jääb vee peale Kreeka. Kreeka on riik, mida isegi geoloogiline katastroof ei suuda murda, IMFist, Merkelist ja Sarkozyst rääkimata. Kui see ei ole TASE, siis mis see on?

Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi

2011-10-30T20:13:00.000+02:00

Kõikidest liiklusõnnetustest, mis juhtub Eestis jalakäijate ja ratturitega, on pooltel juhtudel süüdi viimased. See on üks võimalus asju vaadata. Teine võimalus on öelda, et pooltel juhtudel ei suutnud autojuhid õnnetust ära hoida. Seda nimetatakse "nõrgema õiguse" põhimõtteks. Miks see oluline on? Kui nõrgemal on alati õigus, siis vastutab õnnetuse toimumise eest alati autojuht kui tugevam pool. See on ainus võimalus muuta autojuht maksimaalselt hoolivaks mitte ainult teiste autojuhtide vaid ka jalgratturite ja jalakäijate suhtes. Seega iga inimese suhtes, kes sulgeb enda järel koduukse ja astub tänavale. Liiklus muutuks ohutumaks ja väheneks õnnetuste arv, milles üks osaline on jalakäija või rattur, olenemata sellest, kas nad on õnnetuse põhjustajad või mitte. Paraneks meie elukeskkond ja tänavad muutuksid ohutumaks. Paraku ei võitle täna mitte keegi selle eest, et "nõrgema õiguse" põhimõtet Eestis lähiajal rakendatakse. Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi.

Tartu-Tallinn maantee on sada aastat vana. Siin-seal on ka maantee oma sängi muutnud, tulnud asustusel lähemale või läinud kaugemale. Mäletan oma lapsepõlvest, et elades maantee läheduses, polnud võimalik seda lähedust aimata. Liiklus polnud piisavalt tihe, et metsast või põllumaadest läbi kosta. Täna kostab maanteelt pidev müra, mis sarnaneb raudteelt kostva lärmiga, mida põhjustab justkui lõpmatu rong. Inimesed, kes elavad maanteest ca 200...300 m kaugusel st nägemisulatuses, väidavad üldiselt, et nad ei kuule midagi, elades ometi pidevas müraväljas. Pidev müra põhjustab stressi ja närvisüsteemi häireid. Maanteed ümbritseb asustus ning mitmel korra läbib see külasid ja linnu. Kõikide nende inimeste tervist kahjustab kordades kasvanud liiklushulk ja sellest tekkiv pidev müra. Maantee tihe kasutamine vähendab nende inimeste elukvaliteeti ning mitte keegi seda neile ei kompenseeri. Inimeste elukeskkond ei ole mitte kellegi asi.

Skype ütles mõni aasta tagasi, et palga poolest võiksid nad endale üle osta Nokia tippinseneri, ainult, et see inimene ei tuleks meile tööle. Mitte, et talle ei meeldiks meie kroonid. Meie elukeskkond on see, mis talle ei meeldiks. Uuringud näitavad, et kui inimene tuleb Soomest Eestisse, siis tunneb ta ennast tänaval neli korda rohkem ohustatuna kui kodus. Meie vilets vaimne ja füüsiline elukeskkond on põhjus, miks paljud inimesed, eriti just noored (nn kolmas Eesti), väldivad Tallinnat või elu eestis üldse. Ja nii see jätkub, sest elukeskkond pole teema. Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi.

Ebaõnnestunud revolutsioon ja toores demokraatia

2011-10-26T13:55:00.000+03:00

Wall Streeti okupeerijate ja nende järgijate globaalne liikumine on tekitanud vastakaid arvamusi, millest minu jaoks on üllatavaim kahjurõõm ning süüdistused demokraatia raamidest väljumises. Ma ei soovi valida selles vaidluses poolt, kuid häirima jääb ühe osapoole ebaproportsionaalne kajastatus meedias ja seejuures just rahvaliikumise kritiseerijate argumentide totruseni küündiv ignorantsus. Mina, vastupidi, ei arva, et pigem tänavafestivali meenutavad meeleavaldused väljuvad demokraatia piiridest, nagu kirjutab Postimehe vahendusel Anne Applebaum. Nad väljuvad institutsionaalse demokraatia paradaigmast (kui sedagi), aga demokraatia ise on natuke keerulisem instrument kui mugav nupule vajutamisega piirduv rahvaesindus.

Vastupidi, demokraatia ei pruugi olla valmis pakendatud toode, nii nagu ameerikalik tarbimiskultuur näikse seda meile pakkuvat. Teledebatid, viisakad ja heades ülikondades meedianäod, keda mõlemal tiival turvamas PR spetsialistid. Kõik see toetab ideed, et poliitika on täna delegeeritud inimestelt mingisugustele üli-inimestele, kes juhivad riiki ja sedasinast rahvast. Ja et rahvas ise ei pea enam oma tuleviku pärast muretsema, vaid võib täie rinnaga pühenduda muule. Aga kui meid meie endi asemel valitseb poliitiline eliit, kas me räägime endiselt demokraatiast, või on see juba midagi muud?

Institutsionaalse ja kanaliseeritud demokraatia jüngrid unustavad ära, et kaasaegne demokraatia sündis rahvahulkadest tänaval ja loosungeid röökivast rahurikkujast seebikastil Hyde Parkis. See on toores demokraatia, ilma vahemeeste ega lobistideta ja, kus inimesed julgevad asjadest rääkida otse ja ilma ilustamata. Kõik suured muudatused, mis on vorminud lääne ühiskonda avatuse ja demokraatia suunas, on viidud läbi meeleavalduste abil ja tagurliku eliidi (ehk institutsioneeritud demokraatia) jõulisest vastupanust hoolimata. Vaadake tsiviilõiguste võitluse ajalugu Ühendriikides. Martin Luther King naeraks Anne Applebaumile täna avalikult näkku. Kahjuks on mr. King surnud ning vahel tundub, et ameeriklaste tahtmine võidelda õiglasema ühiskonnast eest koos temaga. Täna usuvad inimesed, et neist ei sõltu midagi. Vaadates, kuidas poliitika tegemine inimestelt eemale on nihkunud, on see ju väga mõistetav.

Kõigist õhtumaa riikidest on just meil kõige värskemalt meeles, mida võib korda saata toores demokraatia, sest me võlgneme sellele oma vabaduse. Kõik see, mis toimub New Yorkis, Londonis ja mujal, sarnaneb oma iseloomulult Balti Keti ja öölaulupidudega. Sellest ehk ka minu austus nende ürituste suhtes. Alati võib küsida, kui efektiivsed sellised "kriitilise massi" tüüpi üritused on. Väita aga, et need töötavad vastu demokraatiale, on piinlik lollus. Mis puudutab aga efektiivsust, siis personaalselt eelistan ma läbikukkunud revolutsioone õnnestunutele. On näiteks muljetavaldav kui mitmed 1960' aastate Euroopas läbikukkunud vasakpoolse revolutsiooni poolt tõstetud teemad on tänaseks arenenud kaasaegse riigi lahutamatuks osaks. Inimõiguste, sõnavabaduse ja soolise võrdõiguslikkuse teemad näiteks. Käimas oleva rahandusinstitutsioonide vastase globaalse protestilaine mõju selgub alles tulevikus ja täna selle tulemuslikkuse puudumise üle kahjurõõmu tunda on pisut vara.

Tartusse lennukiga või rongiga?

2011-10-19T17:26:00.000+03:00

Tuleb hinnata kõrgelt Tartu püüdu ennast ühendada maailmaga, arendades selle tarbeks omaenda väikest lennujaama. Mitmetest tagasilöökidest hoolimata on see algatus ellu viidud ja täna toimimas. Kahjuks saab valida vaid ühe sihtpunkti vahel ja selleks on Tallinn, kuhu toimub üks lend päevas. Loodetavasti ajapikku asi siiski paraneb ja ühenduste arv kasvab (Flybe alustab novembrist reise Helsingisse). Kriitikud küll väidavad, et tegelikult on Tartul juba täna kaks täiesti töökorras lennujaama: Riia ja Tallinn. See väide kahjuks tõele ei vasta, sest toimiv vahepealne lüli puudub. Riiga saab vaid kaks korda päevas bussiga, mille graafik kümnel juhul kahetestkümnest ei ühti lennugraafikuga. Tallinnasse lähevad bussid regulaarselt, aga tagasisõiduks peab Ülemistelt esmalt sõitma kesklinna, mis võtab raha ja aega, eriti tipptunnil.

Toimiv ühendus oleks võimalik, kui kumbki lennujaam oleks ühendatud kiire rongiühendusega. Selle asemel on Tartu valinud hoopis õhusilla, mis on põhimõtteliselt vale otsus, sõltumata ei reaalsetest lennuühendustest ega teenusepakkujate hulgast. Miks on lennuühenduse eelistamine rongiühendusele lühikestel (vähem kui 1000 km) distantsidel vale? Selle illustreerimiseks tegin planeerimismaatriksi, mille abil hinnata mõjusid kolmes kaasaegse integreeritud planeerimise kategoorias. Tulemus on järgmine (klõpsa, et näha täisversiooni):

Selles võrdluses jääb lennuühendus kõikides kategooriates kindlalt kaotajaks ning rongiühenduse poolt räägib selle sotsiaalne ligipääsetavus (erinevate ühiskonnagruppide poolt), madalam keskonnamõju ja odavam ülalpidamiskulu reisikilomeetri kohta (ehk reaalselt tehtud reiside kohta).

Miks siis ikkagi on tehtud panus lennuühendusele? Üks põhjus võib olla, et otsuse tegijatel polnud lauapeal korrektset planeerimismaatriksit, mis oleks näidanud ühe või teise liigi reaalseid eeliseid. Sellisel juhul tehti otsus lähtudes võibolla mitte piisavast informatsioonist. Omamoodi veider on kuulda arvamusliidrite puhtalt emotsioonidest lähtuvaid soovitusi suuremahuliste taristuarenduste kohta ala Tallinn-Tartu maantee laiendamine kui järgmine suur regionaalpoliitiline samm (Anvar Samost, Olukorrast Riigis). Kuidas täpsemalt peaks autokasutajate (ühe kolmandiku elanikest) huvides langetatud investeerimisotsused meie kogukonda tervikuna arendama, jääb seejuures selgusetuks. Lugesin vastukaaluks Päevalehest Hannes Lutsu kriitilist hinnangut uuele teelõigule Kose ja Mäo vahel ja olen selle kriitikaga nõus. Tsiteerin:

Kuid neljarajaline uus maantee Kose ja Mäo vahel on kõike muud kui sotsiaalselt vajalik, selle roll on soodustada autokeskse transpordisüsteemi arengut, mis lähtub visioonist, et juba 20 aasta pärast sõidaks uuel teel kaks korda rohkem autosid kui praegu. Lubage siinkohal küsida: kas transpordipoliitika on tõesti vaid vooluga kaasaminek arengusse sekkumata? 20 000 autot Kose ja Mäo vahel ööpäevas ei ole paratamatus, vaid vildaka transpordipoliitika perspektiiv. Liikluse kasvades suureneb kõnealuses koridoris oluliselt saaste ja müra, süveneb barjääriefekt ja riigi sõltuvus naftast.

Võiksin ka sellele investeeringule koostada maatriksi, aga vaevalt see otsustajat huvitab. Arvan, et üheks oluliseks põhjuseks probleemidele meie taristu arendamisel, on suur lõhe ekspertide, kogukonna ja otsustajate vahel. Toimib omalaadne vaikiv ühiskondlik kokkulepe, mille puhul otsustajad ei küsi ekspertidelt nõu, eksperdid ei kritiseeri tehtud lollusi ja kogukond ei nõua otsustajatelt aru tehtud vigade pärast.

Lennuliikluse arendamine iseenesest ei ole vale ja kindlasti väärib Tartu selle eest tunnustust. Lennuliiklusele panustamine Eesti linnadevahelises transpordis on viga, mille pikas perspektiivis maksab kinni kohalik kogukond. Nendel vähestel kordadel kui olen lennanud Tartust ja nendel paljudel kordadel kui olen sõitnud Tartust rongiga, olen mõelnud, et miks küll viisteist lennureisijat naudivad ilusat uut ootasaali, kuid sadakond rongireisijat külmetab lagastatud perroonil?

Lisatud 22.10.2011: Kivirähk kirjutab inimeste usust neljarealise tee imeväärsesse mõjusse meie eludele:

On ammu teada tõsiasi, et Eestis leidub palju inimesi, kelle arvates saaksid kõik meie väikese kodumaa probleemid hoobilt lahendatud, kui ainult õnnestuks valmis ehitada neljarajaline tee Tallinnast Tartusse.

Kiire rongiühendus, Pärnu tõus ja Tartu langus

2011-09-26T22:02:00.000+03:00

Raudteejaam Karlstrupi lennujaamas Kopenhaagenis

Mandarin tapetakse tuhande miili kauguselt ainsa sõrmeliigutusega. Maailm toimib keerulise seoste sasipuntrana, milles põhjus ja tagajärg ühendavad omavahel erinevaid kohti, ideid, asju ja inimesi. Põhjus ja tagajärg pole alati silmnähtavad, sest tihti on olulised hoopis põhjuste põhjused ja tagajärgede tagajärjed ning need ei pruugi meile silma hakata enne, kui me teame nende tähtsust. Kiire rongiühenduse viimine Kesk-Euroopasse läbi Pärnu on just üks neid põhjuste põhjuseid. See otsus määrab ära kahe väikelinna tuleviku 21. sajandil: Pärnu on määratud tõusma ja Tartu jääma samasuguseks uniseks provintsilinnaks nagu see on täna. Nimetu täpp Euroopa kaardil. Nimetame selle Tartu languseks, aga vahet tegelikult pole.

Nagu igal ennustusel, nii ka sellel on oma tingimused, mille täitmisest sõltub lõpptulemus. Kiirühendus Euroopa keskustega annab Pärnule võimaluse, kuid selle realiseerumine sõltub Pärnu tegevusest. Nii nagu Tallinn pole täna suutnud laevaturismi realiseerida linna hüvanguks, ei pruugi see õnnestuda ka Pärnul. Jah, turistid peavad üleval vanalinna restorane, kuid ainult turistidele orienteeritud toidukoht kaotab stabiilse käibe kohaliku igapäevase kliendi näol. Aga kes sööb su pippuripihvi siis kui turismihooaeg on läbi? Ida-Euroopale nii omaselt pole Tallinn taibanud turismi tõelist kasu, mis ei väljendu selles kui palju valget viina või merevaigust rämpsu turist tarbib. Tähtis pole see, mida turist siit kaasa viib, vaid see, mida ta siia toob. Oluline on, kes täpselt siia tuleb ja miks ta siia tuleb. Nendele küsimustele õigesti vastamine tagab edu ja rahanumbrid, mida omavalitsus pole näinud isegi oma märjemates unenägudes.

Kuid see kõik ei kehti Tartu kohta. Kui Pärnu edu seisab selle taga, kui edukalt see linn hammustab katki turismipähkli, siis Tartu kidumist vaevalt et miski suudab takistada. Õigupoolest ongi Tartu suurustel väikelinnadel globaalses linnadevahelises konkurentsis kaks valikut. Ainus viis eduks on pakkuda metropolidele midagi, mida neil pole - kvaliteetset ja puhast elukeskkonda. Hea näide selle kohta on Kopenhaagen ja Malmö. Esimene pakub häid võimalusi karjääriks ja eneseteostuseks, teine on hubane väikelinn, kus inimestel meeldib elada. Või koolis käija vms. Sellise koostöömudeli tekkimiseks on üks oluline eeldus. Mis see võiks olla? Õigus, see on kiire rongiühendus. Ja mis on teine valik?

Kui ühendus Varssaviga on valmis 2020 a., siis sajandi keskpaigaks on elanike arv Pärnus Tartuga võrdne või sellest suurem. Sajandi lõpuks ületab see Tartu elanike arvu tunduvalt, jäädes alla Tallinnale, kuid võibolla mitte enam oluliselt, sest teljel Tallinn, Pärnu, Riia, Varssavi hakkab toimuma midagi, mille analoogiaks võiks tuua vedeliku liikumise omavahel ühendatud anumates. Sellises ajahorisondis muutuvad oluliseks teemaga seotud võimalused, näiteks Pärnu sadamalinnana ja seda nii reisisadama kui väikelaevade või jahisadamana. Oluline on ka Pärnut ümbritseva transpordivõrgu väljaarendamine ning panustamine linnadevahelisse logistikavõrku. Jne.

Kas Tartust võiks kahju olla? Pisut. Samas pole nagu kedagi süüdistada ka. Linn on olnud aastaid ükskõikne kiire rongiühenduse suhtes ning raudteed nähakse pigem segava tegurina, linnaruumi lõhkujana (sama kehtib muide ka jõe suhtes, mis on ainus ajalooline põhjus selle linna olemasoluks). Loodetavasti suudetakse tekitada kiire rongiühendus Tallinnaga (tänane on enam-vähem sada aastat ajast maha jäänud), mis paraku kinnitab Tartu veelgi Tallinna satelliidiks. Esimene peatus peaks olema lennujaama sees (all) ja viimane sadamas. Pisiasjad, mis loevad. Mandarin tapetakse...

Täiendatud 19.10.2011: Euroopa Liidu transpordi põhivõrgu nimekirjas on neli projekti Eestist, vahendavad ERR-i raadiouudised. "Üks on see Rail Baltic. Kiire Rail Baltic või Rail Baltic 2. Teine on Rail Balticu see osa, mis on ka praegu prioriteetsete projektide hulgas, ehk siis ühendus Tallinn-Tartu-Koidula piiripunkt. Peale selle nö võtmeelementidena on selles plaanis sees Tallinna lennujaam ja Tallinna sadam. Tallinna lennujaam kui lennujaam, mis tulevikus peaks saama ühendused ka raudteega ja Tallinna sadam, kui üks niisugustest sadamatest, mis etendab olulist rolli Euroopa mereteede projektis, mis on ka üks selle transpordivõrgustiku osa," ütles transpordivolinik Siim Kallas.

Minu märgid: jalgratas

2011-09-24T15:36:00.000+03:00

Ei ole paremat liiklusvahendit kui see 19. sajandi leiutis, mis hoiab ennast tasakaalus samal põhimõttel nagu taevakehad universumis ning liigub edasi, kandes lihaste energiat üle pöördejõuks. Jalgrattaga sõitmine on puhas rõõm ja mul on kahju neist, kes seda nautida ei suuda. Jalgratta töökindlus tuleneb tema lihtsast konstruktsioonist ning sellest arusaamine ei käi üle jõu ka tehnikavõõrale inimesele. Taskukohane, vähenõudlik, lihtsalt õpitav ning käepäraselt hooldatav - see kõik muudab jalgratta maailma parimaks liiklusvahendiks.

Sisepõlemismootor ja automobiil on Euroopa linnades uustulnuk ning need linnad pole ehitatud autodele. Hobutransport andis aegamööda teed autodele ja sellega kaasnes müra, saaste ja oht inimeste elule. Jalgratas sobib vanas armsas Euroopas paremini asendama hobuveokit, mille kiirus isegi maanteel ei ületanud 15-20 kilomeetrit tunnis. Üksainus sajand autostunud ühiskonda on sundinud unustama linna tõelist peremeest - inimest. Jalgratas seevastu annab linnaliiklusele tagasi inimliku dimensiooni. Jalgrattaõnnetused on harva ohtlikumad kui marraskil küünarnukk või halvimal juhul murtud jäse.

Amsterdamis elav ning üle maailma jalgrattateid projekteeriv kergliiklusekspert Pascal usub, et tulevikus on autode kasutamine linnades keelatud ning neid asendavad edukalt jalgrattad. Ma ei tea, kas see saab olema just nii, kuid kindlasti aitab jalgratas lahendada neid põhimõttelisi probleeme, mis linnastunud ühiskonnal ees seisavad. Olen püüdnud ka oma tegevusega jalgrataste kasutamist koduses Tartus muuta mugavamaks ja ohutumaks, kuid ma ei oska öelda kui palju sellest abi on olnud. Kui mitte muud, siis on see mind viinud kokku mitmete toredate inimestega.

Meie vanemale põlvkonnale tähendab jalgratas paraku vaesust ja eluga mitte toime tulemist. Samas on just see põlvkond kannatamas autostumise otseste tagajärge käes: ülekaalulisus ja vähesest liikumisest tulenevad terviseprobleemid näiteks. Noored on pisut avarama mõttemaailmaga, kuid vaesele ühiskonnale omaselt kestab noorus Eestis vaid mõned üksikud aastad. Meie kolmekümneaastased mõtlevad ja räägivad juba nagu pensionärid ning vähesed suudavad säilitada paindlikkuse, erksuse ja elurõõmu.

Jalgratas tähistab Eestis seda uut mõtteviisi eriti nooremapoolsete inimeste hulgas, mis vastandab ennast normiks kujunenud ahnusele, keskpärasusele ja isekusele. On tõsi, et igapäevaseid jalgrattureid on meie linnades veel vähe, kuid selle eest on need tihti kõige põnevam seltskond: tudengid, teadlased, kunstnikud, kirjanikud, muusikud, näitlejad, diskorid jne. Jalgrattakultuur on nagu iga teinegi kultuur sõltumas kogukonna kultuursusest või siis kultuuritusest. Seejuures pole tegemist kõrgkultuuriga, vaid on kättesaadav kõigile, kes seda soovivad. Oma koht on siin isegi pühapäevaratturitel st. neil, kes harrastavad rattasõitu oma autos (jalgratas on auto peal raamis) ja tund aega ka rattal. Eks ta pisut veider ole, aga asi seegi.

Minu märgid

2011-09-24T11:37:00.000+03:00

Kirjutan mõnest olulisest sümbolist, mis minu jaoks märgistavad seda aega ja kohta, mis mulle on antud. Nendeks on:
Jalgratas
Wanderlust

Avalik teenus otse oma õuele: LAVKA 2.0

2011-09-03T20:03:00.001+03:00

LAVKA 2.0 mõttekaardina

Tuntud Iiri humoristil Dylan Moranil on soovitus kõigile neile, kes igatsevad kaasaegsest ülelinnastunud ja inimvaenulikust keskkonnast tagasipöörduda looduse rüppe ehk siis maale: ärge minge! See pole see, millest te unistate! See on palju vaiksem ja igavam kui te arvate! Seal pole nurgapealseid kohvipoode ega kellegagi rääkida... Mis kõik on tõsi, kuigi ma ei nõustu hr. Morani lõppjäreldusega. Just see, et midagi ei toimu, võib olla väärtus omaette. Eriti kui linnas olles, vastupidi, koguaeg midagi toimub. Sõnaga - kui linnas olla pidevalt kontaktis vähemalt miljoni inimesega, siis on päris tore vahelduseks maal metsavahel kõndida ja leida näiteks käbi. Lisaks on olemas suur hulk neid inimesi, kes ei väärtusta linnakeskonda üldse ja kes tunnevad ennast maal igati hästi. Aga mõned probleemid on.

Maal olemisel on omad plussid. Kui rääkida elukvaliteedist, siis maal on see kindlasti kõrgem kui linnas (vähemalt Eestis on see nii). Vähemalt, mis puudutab konkreetselt elukeskonna kvaliteeti: selle puhtust ja tervislikkust. Halvem asi on toodete ja teenuste kätesaadavusega, mis muudab elu keerulisemaks ja auto-põhiseks. Paljudes külades pole näiteks oma poodi, arstist või postkontorist rääkimata. Nõuka-ajal lahendas selle probleemi lavka - liikuv kaubapunkt, mis müüs eluks vajaliku kraami. See polegi nii paha mõte ja võiks oma asja ära ajada ka tänapäeval. Muidugi on inimeste vajadused vahepeal kasvanud, kuid kasvanud on ka tehnilised võimalused nende vajaduste rahuldamiseks. Aeg on küps luua uus kogukonnaülene teenus LAVKA 2.0.

Püüan seda uut teenust kirjeldada üheainsa lausega. LAVKA 2.0 on nõudepõhine, mitmekülgne ja paindlik tugiteenus haja-asustusega piirkondades, mis peab rahuldama selle piirkonna kõik põhivajadused. Seejuures:
- nõudepõhine tähendab seda, et piirkonna inimestel on õigus nõuda lavkat oma õuele; samuti mõistlikuse piires nõuda/paluda mõnda konkreetset toodet või teenust;
- mitmekülgne tähendab seda, et lavkas on mitu teenust koos. Nendeks teenusteks võib olla: esmatarbekaubad (sh apteegikaubad), internetipunkt, perearst (ühel päeval nädalas ja siis kui nõutakse), kohaliku omavalitsuse ametnik (nt. sotsiaaltöötaja, ehitusnõunik vms ühel päeval nädalas või siis kui nõutakse), postipunkt (sh. pakkide kojukanne ja vastuvõtmine), raamatukogu, sularaha-automaat, valimiskast (kui on valimised) ja kohalik kuulutuste sein, kus inimesed saavad teada anda oma ostu-müügisoovidest ("Tõruvere külas ostan kaks kotti ilusat kollast kartulat, kojutoomisega", "Ära anda valge-mustakirju kassipoeg, emane (vist)");
- paindlik tähendab seda, et teenuseid saab vastavalt vajadusel lisada või muuta. Näiteks nendes külades, kus on pood olemas, pole eraettevõtja suhtes aus hakata temaga konkureerima avaliku teenuse raames. Teenuste valikut saab ka laiendada nõudeteenustega, mis võivad olla nii ühekordsed kui ka pidevad. Ühekordse nõudeteenuse näiteks võib olla digiretseptiravim, mille inimene tellib täna ja saab kätte homme. Pidev nõudeteenus on näiteks raamatukogu, mille puhul täna antud tellimus tuuakse kohale järgmise ringiga. Samamoodi võib tellida toidupakke, mis komplekteeritakse ja tuuakse kohale järgmise ringiga;
- toidukaupadest müüakse Eestis ja soovitavalt kogukonna enda poolt toodetut (va. tavalised erandid nagu sool, suhkur jne);
- alkoholi ja tubakatooteid lavka ei müü.

Reaalselt on LAVKA 2.0 üks keskmise suurusega väikebuss, sisult pisut sarnane matka-bussidele. Sellel on tavaliselt üks meeskonnaliige (juht/teenindaja) ja vajadusel sõidab sellega kaasa nõutud arst või ametnik. Bussil on kiire internetiühendus, mille abil edastatakse inimeste soovid keskusse või hangitakse riigi infosüsteemidest vajaliku teavet. Bussi tagumise osa moodustab teenindusruum, kus aetakse asju ja tehakse kaupa. Igapäevaselt sõidab see mööda kindlaks määratud marsruuti, kuid nõude puhul kaldub sellest kõrvale. Ühe lavka teeninduspiirkond peaks asuma ca 20...30 km raadiuses, mis teeb ca 150 km marsruudi. Selle vahemaa peaks katma vähem kui 6 tunniga.

Sellise teenuse tööle seadmine on lihtsamast lihtsam. Selles pole midagi keerulist ega isegi originaalset, paljudes riikides see ühel või teisel viisil toimib. Mina kasutasin inspiratsiooni saamiseks lahendust, mis toimib täna Portugalis. Kohalikud omavalitsused peaksid nõu ja jõu kokku panema ning tekitama toimiva võrgustiku, mis katab kogu Eesti pindala. Alustada võib kümnekonna pilootpiirkonnaga, aga oluline on ka massieffekt, alles mille puhul realiseerub teenus täielikult. Ja kes teab, ühel kenal päeval võib selguda, et klassikalist vallamaja enam vaja polegi ning kõik avalikud teenused teeb ära LAVKA 2.0.

Verbaalne ekstremism ja märatsevad psühhopaadid

2011-08-27T13:41:00.000+03:00

Juhtus nii, et oma hädisest keskpärasusest lolliks läinud püssimees lasi õhku killukese Norra alati pisut unisest pealinnast, ja seejärel demonstreeris oma ideoloogilist platvormi, hukates 69 kaitsetut last. Seejärel sööstis ajakirjandus raisakotkana kajastama kõike, mida see õnnetu idioot oli eelnevalt kirja pannud oma näoraamatus, mõnes ekstremistlikus veebifoorumis, vildikaga oma isiklikul peldiku seinal või veel jumal-teab-kus. Kõik omandas tagantjärgi justkui erilise tähenduse ning meeleolukamaid lõike tsiteeriti blogides ja veebifoorumites. Ekstremismi vastased said neid siis kommenteerida (loe: sõimata) ja avaldajad lehvitada valuliku grimassiga sõnavabaduse lippu punase gooti kirjaga "inimestel on õigus teada". Sõnaga: käis kõva möll.

Kliimaks saabus teatavasti siis, kui leiti üles psühhopaadi poolt sahtlisse kirjutatud ulmenovell, mida mõned ajakirjanikud kohe manifestiks tembeldasid. Ma pole kindel, et kasutaksin just seda terminit. Lisaks olen ma väga erineval arvamusel kogu selle sõnavahu tähtsusest. Ma tahan olla siin lõpuni täpne: kõik need eelnevad "sõnavõtud" on absoluutselt tähtsusetud. Verbaalne ekstremism ehk äärmuslike ideede avalik kuulutamine on vaimne ventiil, mis aitab halvas mõttes ebastandardsetel isiksustel ühiskonnaga rahumeelselt koos eksisteerida. Selliste avalduste puhul on oluline sooritus ehk sõnavõtt ise, mis toimib justkui vaimne ventiil, kanaliseerides võimaliku ekstreemse käitumise ohutuks internetimölaks.

Tänu sellele muutub mõttelagedaks ka hala teemal, et miks selliste avaldustega esinevat kodanikku varasemalt ei isoleeritud. Põhjus on, et (pool)avalik verbaalne ekstremism on oma olemuselt koostöö akt, aktiivne kompromiss teda ümbritseva ühiskonnaga. Kõik need idioodid, kes delfis juute ahju saadavad või mingites foorumites räägivad oma veidi viltu läinud fantaasiatest - neil on seda väga vaja. Selleks, et pärast minna tagasi oma igapäevase elu, mõnitava ülemuse ja näägutava abikaasa juurde. Muide, lisaks on neil tihti vaja ka valesti mõistetud märtri oreooli ning seetõttu on oluline, et nende sõnavõtt šokeeriks paljusid ja tekitaks avaliku pahameeletormi. Verbaalne ekstremism on peamiselt ohutu, aga tingimuseks on, et seda väga tõsiselt ei võetaks. Ärge mõistke mind valesti: kõiki konkreetseid rünnakud ühiskonna vastu peab võtma tõsiselt, isegi kui tegemist on pelgalt sõnadega. Siiski ei maksa kõiki neid salanatse ja kapis istuvaid paranoikusid palju kuulata. Sest mittemidagi olulist neil öelda ei ole.

Tundub, et ühiskonnale on vaja, et oleks olemas natsifoorumid, delfi peldikusein ja teised äärmuslike ideede kuulutamise kohad. Ekslik on arvata, et need on ekstremistliku käitumise kasvulavad, tihti pigem vastupidi. Paljudel juhtudel aitavad sellised foorumid leida rahumeelse väljundi vaimust vaevatud ja oma viltu läinud eluga hätta jäävatele inimestele. Paraku ei paku selline "teraapia" kõikidele just ühesugust abi. Kuid kui keegi nendest mikro-kogukondadest tasakaalu kaotab ning amokki jookseb, siis mitte tänu verbaalsele ekstremismile ja vaid sellest hoolimata.

Kolm tõsiasja oma riigi kohta, mida sulle koolis ei õpetata

2011-08-24T13:57:00.000+03:00

Me oleme loonud sellise riigi, nagu oleme osanud. See on unistajate ja romantikute riik, kuna riikluse ideed kandsid algselt kirjanikud ja poeedid. Aga see on ka karjeristide ja ahnete mölakate riik, kuna raha ja sotsiaalne staatus on vaese keskklassi (ehk siis enamike eestlaste) märg unenägu. See on idealistide riik ja see on kapitalistide riik. Meie riik on segu kõigest sellest ja veel paljust muust, alates lapspoliitikutest, kes ülikoolist läksid riiki juhtima, kuni "võitjate põlvkonnani", kes varastasid lagunevast ühisomandist kõike, millele näpud taha hakkasid. Tõsiasi seejuures on, et meil pole mitte kedagi teist süüdistada, ei Moskvat ega Brüsselit. Kõik, mis meie riigis on head, oleme me ise teinud. Ja kõik, mis on ebainimlik ja halb - ka see on meie enda tehtud. Iga valitsust kiruv tugitooli-opositsionäär ja köögi-revolutsionäär võiks seda meeles pidada. Meie riik on meie enda nägu.

Esimene ilmutus vabadusest saabus mulle ja usutavasti paljudele mu eakaaslastele r-kioski laadses putkas värvilist "välismaa" pudipadi imetledes. Samasugune halvav imetlus haaras aastakümneks tervet meie ühiskonda. Kõik välismaine oli hea ja kodumaine oli halb. Ja milleks üldse midagi Eestis toota kui kõik selle sai ilusas värvilises pakendis kätte välismaalt? Kaotasime üksteise järel kõik suuremad tööstusettevõtted ning mis mingi ime läbi ellu jäi, sai erastatud. Uskusime, et isegi kui midagi siin toota, siis peavad vähemalt ettevõtted kuuluma välismaalastele. Alles kümnendi lõpu majandustõus avas eestlaste silmad kodumaise kapitali ja selle võimu osas. Tõsiasi on, et riiki peab üleval selle majandus ja kodumaist majandust peab üleval kodumaine tarbimine. Mida rohkem annab kodanik raha teda ümbritsevale kogukonnale, seda rikkamas kogukonnas ta elab. Iga sente lugev kavalpea, kes leiab, et Leedu piim või Poola juurvili on odavam, ütleb oma ostukäitumisega, et oma riiki tal vaja pole. Ükskõik kui palju ta sinna juurde ka sinimustvalget lehvitaks.

Iga rahvamuusik (või niisama kitra kammiv asjaarmastaja) teab kui tüütu see on. "Kas sa juulikuu lund oskad?" "Käime katuseid mööda?" Ei, ei oska. Sest nendel lugudel pole midagi tegemist minuga ja te küsite naid ainult seetõttu, et need on raadiost sada korda läbi kedratud hitikesed. Ja isegi kui ma mängin, siis selgub, et kaasa laulda te ikkagi ei oska. Sest te ei tea sõnu. See on iga peo piinlik moment kui peale kuut "Õllepruulija" salmi valitseb mõtlik vaikus. Eestlane ei ole laulurahvas, vähemalt mitte enamus meist ja mitte meie uues Eesti riigis. Me ei laula samal põhjusel nagu me ei räägi oma muistendeid või loomislugu - me ei tea neid laule ja lugusid. Kogu oma eestlusest hoolimata ei vaevu me teadma ja tundma oma kultuuri. Jätame mineviku kõrvale. Mitu Eesti autorite raamatut sa oled viimasel ajal läbi lugenud? Kas Hargla kirjeldab sinu arvates kõrg-keskaega paremini kui Kross? Aga paremini kui Eco? Kes on sinu viimaste aastate lemmikluuletaja? Mida sina arvad Helena Tulve kõlamuusikast või eelistad sa Eva Mitreikina laule Indrek Hirve luuletustele? Või tuksled sa hoopis Leslie da Bassi rütmis? Millal sa käisid viimati teatris? Millal sa viimati lugesid või nägid laval/ekraanil midagi sellist, mis sind igapäevasest akvaariumist välja tõstis ja õhku ahmides kuivale jättis? Tõsiasi on, et olemine Eesti kultuuri sees on üks osa eestlaseks olemisest. Mitte kõik Eestimaal elavad inimesed ei ole seda mitte.

Nõuanded varastatud ratta (endisele) omanikule

2011-08-15T13:15:00.002+03:00

Okei, su armas kaherattaline sõber on läinud. Kusagil hiinalinna garaažis viilivad pätid sellelt rattanumbri ja siis läheb sõit kaubikuga üle piiri. Tänu šengenile on see lihtsamast lihtsam. Ratas on läinud, minu kaastunne, aga mis edasi?

Alguses otsustad, et enam uut ratast ei osta. Ei soovi oma viga korrata. Aga see läheb üle, sest tegelikult on ratturid väikest viisi sõltuvuses jalgrattasõidust. Siis otsustad, et ostad kõige odavama krüsa, sest kes seda ikka varastada soovib. Ka see pole õige. Varastatakse nii uusi kui vanu. Ja pealegi, kasutatud ratast ostes on alati oht, et ka see on varastatud ja sa maksad pättidele topelt. Niisiis laenad rahad kokku ja lähed poodi.

Õigetest lukkudest on aegajalt kirjutatud foorumites ja meedias. Seda juttu on kõik kuulnud ja siin üle rääkima ei hakka. Vt näiteks:
http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011_01_01_archive.html
http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011/03/kuidas-lasta-oma-ratas-ara-varastada.html
http://www.velo.clubbers.ee/viewtopic.php?t=25172

Uut ratast ostes (või ka kasutatud mudelit) on võimalus valida jalgratta külge ehitatud raamilukk. Suurematest tootjatest pakub seda näiteks Helkama.

Foto: www.helkamavelox.fi

See on hea asi! Kohe nii hea, et selle võiks muuta kohustuslikuks kõigile Eestis müüdavatele ratastele (raamilukku müüakse ka eraldi). Helkama pakub lisavarustusena selle juurde veel tugevdatud ketti, mida saab kasutada koos raamilukuga. See on ka hea, aga selle juurde peaks käima veel teine lukk. Minul oli aastaid selleks trosslukk, aga viimasel ajal kasutan u-lukku. Sest trosslukk hammustati läbi, kui seda kasutas üks teine ratas (moraal: trossluku on välja mõelnud rattavargad, et meelitada lolle rattaomanike seda usaldama).

Teemast välja: kas teate kui raske on osta poest korralikku u-lukku? Või mõnda teist head lukku, mille juures oleks luku turvaomadused lahti seletatud. Miks see oluline on? Olen võtnud ise maha odava u-luku paari haamrilöögiga ja sellist jama enam osta ei soovi. Oma paremad lukud olen ostnud reisidel, aga ka Amazon tuleb siin appi. Näiteks Kryptonite Evolution Series 4 Standard ütleb:

Tough cycle lock for moderate to high crime areas, 14 mm case-hardened Kryptonium steel shackle with drill resistant flat key locking mechanism and an ovalised reinforced barrel. Gold Sold Secure standard.

Ehk siis mitte üksi u-aas pole hammustuskindel, vaid ka luku kere, mehhanism ja aasa hoidvad lukustuspoldid on eritugevdusega. See pole muide veel kõige tugevam u-lukk Kryptonite nimeliselt tootjalt (või mõnelt teiselt nt Oxford jne), aga see on see info, mida ma tahan poes lukku ostes näha! Ja Eesti poodides ma pole näinud mitte ainsatki sarnast kirjeldust!

Nüüd on sul uus ratas, millel on raamilukk, tugevdatud lukustuskett ja korralik u-lukk ja see on kombinatsioon mis toimib! Muide, u-lukk toimib ka hea kaitsevahendina, kui varas peaks üritama omanikult jõuga ratas ära võtta. Siiski jälgi endiselt kuidas ja kuhu sa oma uue sõbra lukku jätad. Üks soovitus on: ära ürita oma ratast peita; pigem vali hoidmiseks rahvarohked ja võimalusel turvalised (videovalve vms) kohad.

Inspireeritud faktist, et kilulinnas varastatakse suvel 150 kuni 170 ratast kuus.

Lisatud: ma pole mitte kunagi juhtunud nägema Kryptonite lukku, millel oleks toruvõti ja mida saaks avada pastakaga, nagu Jalgrattajuttude blogisse postitatud videol näha võib. Mul on kaks selle firma lukku ja mõlemad lukustatakse lapiku võtmega. Muide, videos näidatud u-lukul on veel üks puudus - see lukustub vaid ühelt poolt. Just nende detailide pärast on oluline, et luku tootja kirjeldaks põhjalikult, mida on tehtud selleks, et lukk täidaks oma funktsiooni. Ja rattapoe müüja peaks olema võimeline seda infot vahendama. Täna see nii veel kahjuks ei ole ja see on ka üks põhjus, miks pahaaimamatud rattaostjad lisavad 500 eurisele rattale poes 5 eurise trossluku.

Internet on valge, aga peaks olema must

2011-08-14T14:48:00.000+03:00

Microsoft panustab miljardeid dollareid arendamaks uut otsingumootorit nimega Bing. Tööle on palgatud oma eriala tippspetsialistid, kes pühendunult räägivad meedias uue põlvkonna nutikatest otsingutest. Uus otsing aimab inimese soove ja teab tema vajadusi ning pakub õigeid vastuseid otse lennult. Loomulikult tõukab see troonilt Google'i ja Bingist saab otsingute kroonitud kuningas.

Tegelikult see nii ei lähe. Üsna kindlasti ootab Bingi sama saatus nagu MS varasemaid katsetusi, Live Searchi, MSN Searchi. Need on teel ajaloo prügikasti. Google edu ei põhine otsingu keerukusel vaid, vastupidi, lihtsusel. Inimest, kes aastaid tagasi esmakordselt Yahoo (või mõne teise otsinguhiiglase) reklaamidest ja jama täis ekraanist tüdinenult Google akna avasi, tabas ilmutus. Tühi ja valge ekraan, mille keskel on üksainus otsinguriba, tähendas seda, et tulevik on kohal. Google näitas tulevikuinternetti ja see on valge.

Tänaseks on see tõeks saanud. On kirjutamata reegel, et sisu pakkuvad veebilehed on valged. Youtube, Flickr, Facebook on vaid mõned tuntumad näited. Ükskõik, kas tegemist on veebiportaali või elektroonilise ajalehega - valge on uus must. Mis siis sellest?

Valge ekraan on suurepinnaline valgusallikas. Mida suurem ekraan, seda rohkem valgust. Valguskiirgus on omakorda seotud ekraani poolt tarbitava energia kogusega. Arvuti tarbib paratamatult energiat, kuid valge internet on tekitanud olukorra, kus ekraanil ei tarbi energiat mitte edastatav informatsioon, vaid selle puudumine. Keeruline? Mõelge mustale kirjale valgel ekraanil. Peamiselt tarbib energiat valge pind tähtede ümber.

Valge internet on valgusreostus meie igapäevases elukeskonnas ja elektrienergia asjatu raiskamine. Internet peaks olema must.

Endised, kohanejad ja uskujad

2011-07-31T22:10:00.000+03:00

Võssotskil on üks niisugune laul - "Serjoška Fomina". See on sõjalaul, räägib see loo mehest, kellest sõtta minemata (professorist isa päästab ta mobilisatsioonist), saab N. Liidu kangelane. Kohaneja siis. Teine mees läheb rindele vabatahtlikuna, saab haavata ja arvab, et ta on verd valanud kodumaa eest. Uskuja. Loomulikult tema mingit aumärki ei saa.

Sõjaväelase peres sündinud Vladimir Võssotski ise rindel ei käinud. Mõni aeg peale seda kui Nõukogude väed Afganistaani tungisid, lahkus poeet, näitleja ja laulik elavate hulgast. Oma Moskva korteris surres oli ta 42 aastane, mitmekordses narko- ja alkosõltuvuses, kaks korda lahutatud, elanud koos prantsuse näitlejatariga ja nii kuulus kui üldse Venemaal olla saab. Kuulsus tähendas privileege, sõite piiritaha, sidemeid nomenklatuuris ja õigust oma loomingut esitada. Võssotski sündis enne teist maailmasõda, kuid kuulub oma vaimult siiski sõjajärgsesse perioodi. Nende hulka, keda täna kutsutakse pisut halvustavalt "endised". Oli ta siis kohaneja? Või oli ta pigem uskuja? Või hoopis varjatud dissident, kes "rusikas taskus" oma lauludega režiimi lammutas (millegipärast ei tule sõna "õõnestama" tema puhul mõttesse)?

Just sõjajärgne põlvkond iseloomustab Nõukogude ühiskonda kõige paremini ja nemad olid ka need, kes elasid igapäevaselt nõukogude argipäeva. Seisid järjekorras, ostsid tutvuste kaudu tualettpaberit ja püksiriiet, lasid ennast väikeametnikel mõnitada, lugesid raamatuid ridade vahelt, kolisid ühiskorterist paneelelamurajooni, paljundasid keelatud kirjandust käsikirjaliselt, armastasid estraadimuusikat ja telekat vaadata ning unistasid isiklikust autost. See oli pragmaatiline põlvkond, palju küünilisem kui need, kes sündinud kahe sõja vahelisel perioodil (nn esimene nõukogude põlvkond). Võib-olla purunesid ka nende unistused 68. aasta kevadel, aga rohkem tekitas toona elevust naiste uus komme kanda seelikut, mis ei katnud ära isegi põlvi. Selle põlvkonna üle on lihtne tagantjärgi kohut mõista, kuid pisut keerulisem on mõista valikut halva ja veel halvema vahel, mida nad ikka ja jälle langetama pidid. Kuid vististi kõige raskem on täna mõista hirmu, mis seda põlvkonda saatis. Neid, kes kasvasid üles Stalini ajal.

Võssotski, geenius nagu ta oli, suutis laulda kõigest ja kõigile. Tema helikeel oli peamiselt mažoorne, kuid tema laulud võisid olla lõbusad ja vähem lõbusad. Olid tihti ka kurvad, isegi kibedad, ja väga ausad. Seetõttu pole "Serjožka" nutulaul inimeset, keda süsteem tüssas (ja iga päev üha uuesti tüssab - tööl, kodus, puhkusel, poesabas - ikka ja jälle). Pigem on see selline lühike lugu, mida sulle väikses seltskonnas keegi silmast silma räägib. Justkui vaikimisi vihjates, et selles loos paistavad välja suure masinavärgi traagelniidid, mida see masinavärk, hoolimata oma peaaegu et kõikvõimsusest, inimese eest siiski varjata ei suuda. Selline lugu, mille järel on paus ja siis öeldakse "Võtame".

Doom-põlvkond, ajakirjandus ja hullunud psühhopaadid

2011-07-24T17:58:00.001+03:00

Terminalis võtab maad vaikus. Neli automaatrelvadega ja kuulivestiga meest on suunanud oma kuulipildujate torud rahvamassile, hingavad aeglaselt sisse ja vajutavad päästikule. Vaikust asendab tulirelvade kurdistav tärin ja süütute ohvrite karjed. Meeleheitlikult üritavad inimesed terroristidest eemale pääseda, kuid kuulirahe niidab neid kümnete kaupa, sandistades kehasid ja kuhjates laipu. Aeglaselt jalutavad neli timukat läbi terminali, hävitades kõik elava, mis jääb nende teele. Siin-seal püüavad korrakaitsjad vägivallatsemisse sekkuda, kuid nad on võimetud lahinguvarustuses ja -kogemustega ründajaile tõsist vastupanu osutama. Häving on totaalne.

Ei, see pole päris. Tegemist on missiooniga arvutimängust Modern Warefare 2, virtuaalse vägivallaga oma kõige räigemas vormis. Isegi nii räiges, et mängijale pakutakse erakordset võimalust see missioon vahele jätta ning tapatalgus osalemisest hoiduda. Õõvastavaks teeb ekraanil toimuva selle realistlikus ja detailitruudus, mis (teatud piirini) püüab mõjuda mängijale võimalikult autentselt. Kahemõõtmelised pikslikogud, mis veel mõni aasta tagasi markeerisid kujuteldavat vaenlast, on tänaseks muutunud äravahetamiseni sanrasteks reaalsete inimestega reaalses maailmas. Virtuaalse vägivalla autentne ja pisiasjadeni lihvitud kujutamine tuleneb arvutimängude pidevast konkurentsist teise mängurite vabale ajaressursile pretendeeriva formaadiga. Ma räägin muidugi ajakirjandusest, mille agenda täna näib olevat teha igast tragöödiast meediasündmus, mida maksimaalselt müüa. Tundub, et kui meediatarbija ei tunne peale toimunud terroriakti suus veremaitset ja ei pühi tahtmatult oma prille sinna pritsinud ajukelmest, siis ei pea kaasaegne meediatööstus oma tööd kordaläinuks.

Ometi on ajakirjanike suhe ühiskonnas aset leidvasse äärmuslikku vägivalda mitmepalgeline ja veiderdav. Iga kord kui korda saadetakse midagi õudustäratavat, ükskõik, kas tegemist on araabia suitsiidirünnakuga või koolitulistamisega Ühendriikides, ikka teeb meedia lõpuks lolli näo pähe ja küsib, et kes siis nüüd süüdi on? Ja kellele siis näpuga näidatakse: range koolisüsteem või leebe koolisüsteem, Islam kui religioon või kristlus kui religioon, liiga ranged seadused või liiga leebed seadused, poliitikud või relvakauplejad, internet ja nii edasi ja edasi. Ja otse loomulikult vägivaldsed arvutimängud, mis nupumeestest ajakirjanike arvates kasvatavad korralikest lastest pumppüssiga märatsevaid hullumeelseid (doom-põlvkond my ass). Loomulikult ei vaevu ükski tubli ajakirjanik ennast videomängude maailmaga kurssi viima või mängukultuuri süübima. See on ka ebavajalik, sest me kõik teame, kes tänase meediatarbija kutsika kombel ninapidi hüper-realistliku vägivallamaailma surub. See on ajakirjandus ise.

Kui terrorist ei teaks, et viis minutit peale nupule vajutamist teavad temast kõik riigid ja kõik rahvad, kes on piisavalt arenenud, et vaadata televiisorit või lugeda ajalehti, siis jääks pommivöö nurka tolmu koguma. Kui omaenese naba imetlemisest lolliks läinud teismeline ei teaks, et tema vinniline näolapp ilmub järgmisel päeval iga verest, higist ja pasaraist elatuva ajalehe esikaanel, siis jääks issi poolautomaat rahulikult relvakappi kommuniste ootama. Võibolla on tänane hullunud psühhopaat millalgi mänginud ka videomänge. Võibolla on ta üks neid, kes ei jäta massimõrva pakkuvat missiooni MW2-s vahele, vaid, vastupidi, naudib seda. Aga päris relva päris maailmas ei haara ta mitte videomängude mõjul, vaid lootusest kuulsusele ja surematusele, mida talle pakub kaasaegne ajakirjandus.

Lisatud: lähemalt videomängude mõjust Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni kirjutistest teema ühe parima eksperdi poolt vt. Violent Video Games May Increase Aggression in Some But Not Others, Says New Research.

Harimatud mehed ja kool kui hea teleshow

2011-07-06T23:17:00.005+03:00

Legendaarses briti küsimuste-vastuste seriaalis QI kõlas küsimus: "Miks on selles teleshows nõnda vähe naisi?". Tõepoolest, lisaks saatejuhile Stephen Fray'le ja püsikülalisele Allan Daivisele on QI's üles astunud terve briti kaasaegse komöödia tulevärk alates Bill Baileyst kuni Rory McGrathini, kuid väga vähe naisi. Sellest hoolimata on QI erakordselt hea telematerjal, milline on tänapäeval pigem erand kui reegel. Jah, see on taibukusele keskenduv formaat, kuid kooli mängimisega pole küll siin tegemist. Pigem vastupidi. QI õpetab, sest see on huvitav, vaimukas ja tore; vastupidiselt koolile.

Koolist erinevaks teevad selle saate kehtestatud reeglid. Huvitav vastus annab rohkem punkte kui õige ja igav vastus. Igav vastus annab rohkem miinuseid kui vale vastus. Nüüd kujutlege, et nii toimiks mõni kool. Ennekuulmatu! Küsimused, aga on valitud nii, et igavaid õigeid vastuseid pole. Suur osa küsimustest muide käib nende samade koolis pähe raiutud (pool)tõdede kohta, mis tihti on kaheldavad või absoluutselt valed. Kes leiutas aurumootori? Mitu meelt on inimesel? Mitu kuud on planeedil Maa? Mõtelge enne kui vastate. Lisaks on QI nagu need haruldased õpetajad kooliajast, kes suutsid õpetatava aine muuta huvitavaks ja millegi teadmise erakordselt rahuldustpakkuvaks.

Sir Ken Robinson viskas oma loengus "Kas koolid hävitavad loomingulisuse?" õhku sellise küsimuse: mis oleks saanud Shakespearist siis, kui hilisem näitekirjanik oleks noorena saanud kaasaegse koolihariduse? Tõepoolest, milline krunniga kirjandusõpetaja aktsepteerib Globusele omast stiliseeritud ja maneerlikku kirjastiili? Miks on andekaid inimesi üldse keeruline aktsepteerida? Andekad inimesed on tihti ka keerulised ja "rasked" indiviidid, kuid, kas üks põhjus siin pole mitte selles, et koolis olles olid nad pidevas konfliktis formaliseeritud haridussüsteemiga, mille ainus eesmärk on toota elus hakkama saavat keskklassi? Kas haridussüsteemi tasalülitav vaimne terror on ikka ja alati vajalik?

Miks saavad tüdrukud koolis paremini hakkama kui poisid? Iga noor mees peab koolis väikest viisi sissisõda süsteemi vastu. Põhjus, miks hästi õppivaid kaaslasi põlatakse, pole mitte vihas teadmiste ja tarkuste vastu. See on mässaja põlgus kollaboristi vastu. Tüdrukud on selles süsteemis selgelt reeturid ja kaasajooksikud. Tulemus on see, et naised on hariduses edukamad kui mehed. See on ju hea asi, eksju? Aga kui selle hinnaks on kompromissid oma tegelike võimete ja vajadustega? Millegipärast eelistan ma sellisel juhul jääda lolliks.

Ülo Vooglaid kirjeldab oma loengus üht karikatuuri, mis ilmus nõukogude huumorilehes Krokodill. Pildil on suur kast, kuhu lendavad sisse igatsugu eksootilised ja põnevad linnud: papagoid, flamingod, kotkad jne. Kasti teisest otsast tulevad välja aga kitkutud kanad, kõigil ühtemoodi kolm sulge tagumikus. Kastil ilutseb suurte tähtedega kiri Kool. See on üks võimalus. Teine võimalus on see, mida meile näitab hea telešhow QI: ulakas, aga intellektuaalselt arendav ning rahuldust pakkuv. Aga vaevalt kunagi kool selliseks muutub. Kitkutud kanadega on palju lihtsam. Milline riik on statistiliselt (per capita) nr.1 banaanieksportija Euroopa Liidus?

Tuhkatriinulugu fotograafiaturul: Ricoh ostab Pentaxi

2011-07-02T14:52:00.015+03:00

Ricoh GRX, ulmeline k-moodul ja FA31mm F1.8.

Pildid Ricoh ja Pentax.

Kaks minu isiklikku lemmikut kaameramaailmast on saamas üheks. Optikatootja Hoya müüs Pentaxi kontoritarvete ja koopiamasinate tootjale Ricohile, mis on muuseas väärikas ja kõrgelt hinnatud väikekaamerate tootja. Tavaline tuhkatriinulugu: usin ja heade kaamerate (ja objektiivide!) tootja Pentax, kes digiturul on jäänud oma suuremate õdede Nikoni ja Canoni varju, on leidnud endale väärika ja rahaka kosilase. Headus võidab ja paha saab paraja palga ning peagi näeme Pentaxit digiturul tõusmas tuhast. Aga see kõik on mitu korda kuuldud lugu.

Põnev on hoopis see turg ise, mida Ricoh endale noolib. Osalt on see tänane profikaamerate turg, aga mitte selles mõttes nagu seda on defineerinud enda jaoks näiteks Canon. Pigem võib ennast ohustatuna tunda Hasselblad või Phase. Jutt on digimaailma vallutamatust olümposest, meediumformaadist. Mõni aasta tagasi vallutas selle tipu Leica, kuid tegi seda neile omasel, pisut arrogantsel moel. Leica S2 on elegantne, aristokraatlik, ilus ja väga kallis. Käesolevast aastat kuulub vallutajate hulka ka Pentax ning 645D, vastupidi, on töökas, funktsionaalne, üllatavalt kvaliteetse pildiga ja mis oluline - odavaim keskformaat turul. Tõeline prole lõhnastatud dändide maailmas, kus kaamera tavatseb maksta rohkem kui keskmine auto (ja ma ei pea siin silmas mingit ökonoomset väike-autot). Ajalugu tundvad fotohuvilised muidugi teavad, et filmiajastul oli Pentax keskformaadis tegija, üks suurtest. Nüüd on ta tagasi. Vahepealsed aastad pole teda hellitanud, võibolla saabus ta seltskonda narmendavas särgis ja kulunud pintsakus. Aga ta on tagasi ja see on ainus, mis loeb, ning ülbe enesekindlusega sirutab ta käe piruka järele.

Mis kära see on siis selle keskformaadi ümber? Et seda mõista, tuleb meenutada, et läbi 20. sajandi valitses keskformaat tervet fotograafiamaailma. Kuid kaameraturu muutusega muutus ka toode. Digifotograafia sünonüümiks sai snäpshot - kiire klõps, mis jäädvustas suitsiiditerroristi sekund enne laengu õhkimist või poliitiku ilme sekund peale valimistulemuste avalikustamist. Domineerivaks sai pressifoto. Isegi perekonnafoto kaldus žanriliselt portreefotost millekski pressifoto sarnaseks - oma lähedasi ja sõpru ei pildistata enam neile ainuomases keskkonnas nende olemust avaval hetkel ja ilmega, vaid kümnes eri tähtsusega situatsioonis ikka ja jälle. Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis sada pilti ütlevad ju veelgi rohkem, on ju nii? Ei ole. Tihti on nii, et iga järgnev pilt vähendab eelmise väärtust, mitte ei tõsta seda. Kui iga pilt peab rääkima meile mingit lugu siis kui põnev on kuulata sama lugu sada korda järjest?

Tänaseks on klõpsiv stiil tõestanud oma sobivust reportaažideks, näiteks spordi või konfliktide illustreerimisel. Kuid siin on videosalvestuse kiire areng viimase viie aasta jooksul hammustamas ära suurt tükki uudisteturust. Samuti söövad seda turgu integreeritud kaamerad: arvutid, mobiiltelefonid, muusikamängijad jne. Snäpshot on ennast ammendanud ja digifotograafia otsib tulevikuks endale uut identiteeti.

Pentax arvab, et suundi on kaks. Esiteks digitaalse keskformaadi levik ja selle võimaluste kasutamine vastukaaluks klõpsija robustsele mina-olen-siin-mentaliteedile. Väärtused, mida keskformaat pakub, on esteetilised: läbi komponeeritud kaadrid, palju detaili ja värvi, erakordne paindlikkus digitaalses pimikus ehk järeltöötluses. Üldistades võib öelda, et seal kus snäpshot libiseb pinnapealselt üle, läheb keskformaat süvitsi, kasutades ainest põhjalikumalt.

Teine suund, ja siin on nendega samas paadis veel suur hulk kaameratootjaid, alates Sonyst ja lõpetades Leicaga, on vahetatavate objektiividega väikesed kaamerad olgu siis APS-C või veelgi pisema sensoriga.Siin plaanib Ricoh napsata suurt tükki tulevikuturust otse "suurte" hammaste vahelt. Kuid nende lähenemine on kõige isepäisem: moodulkaamera GXR , millel vahetub koos objektiiviga ka sensor. Tänaseks (GXR alustas müüki 2009) on turule toodud neli moodulit: 28mm F2.5, 50mm F2.5 Macro, 24-72mm F2.5-4.4 VC, 28-300mm F3.5-5.6 VC. Esimesed kaks on APS-C mõõtu sensoriga fikseeritud objektiiviga moodulid, mis peaksid ahvatlema nõudlikku kasutajat.Aga ilmselgelt ei ahvatle. Selle, mis GRX võidab disainis, heas sensoris/AI-s ja kasutajamugavuses, kaotab ta optikas. Maksimaalne ava 1:2.5 on ka Ricohi enda standardite järgi liiga väike, et seda tõsiselt võtta (Ricoh GRD3 pakub maksimaalset ava 1:1.9 , mis on kaks (?) astet suurem). Niisiis on Ricohi probleem optikas. Hiljuti teatas firma, et valmimas on uus moodul, millel on objektiivi asemel Leica-M tüüpi kinnitus, mis võimaldab moodulis kasutada Leica objektiive (näiteks Noctilux 50mm F1.0 või Summilux 50mm F1.4). See on hea reklaam kaamerale, aga vaevalt, et seda tõsiselt plaanitakse. Leica M objektiivid on samas hinnaklassis Leica M kaameratega ja GXR omaniku rahakoti haardeulatusest ohutult väljas. Küll aga võib see moodul toetada Pentaxi K-bajonetti, kuna Pentax toodab mitmeid peegelkaamerate turul erakordselt häid fikseeritud objektiive (FA 31mm F1.8, FA 50mm F1.4 jne).

Niisiis võime lähiajal loodetavasti näha moodulkaamera GXR uut tulemist, mille optika on saanud uut tuult tiibadesse Pentaxi kogemustest ja mis on avatud K-bajonetiga objektiividele. Loodetavasti võidab tehingust ka Pentax, mille arendamisse on kaasatud nüüd üks globaalne suurkorporatsioon. Kui keegi Ricohist juhtub seda lugema, siis tuletan meelde, et alates K20´st pole Pentaxi kaameratel enam LiveView tarkvara, mis võimaldaks kaamera tööd juhtida arvutist. Loodan, et see viga kõrvaldatakse esmajärjekorras!

Uuendatud: digitaalse keskformaadi kroonimata kuningas Rootsi luksuskaamerate tootja Hasselblad omandati investeerimisfirma Ventizz Capital Partners. Uued omanikud soovivad "avastada uusi turge". Põnev aeg.
Vahendas Engadget.

Fotokaameratest, pildistajatest ja funktsioonidest

2011-06-08T14:17:00.013+03:00

Kui palju funktsioone on liiga palju?
Pilt: www.pentax.com

Mõne päeva eest juhtusin fotopoes pealtkuulma dialoogi müüja ja kliendi vahel. Klient otsis kaamerat, millel oleks "võimalikult palju funktsioone". Müüja soovitas s-tähega algavat tootjat, sest sellel olevat kõik funktsioonid hästi kasutajasõbralikud ja lihtsalt käsitletavad. Mina kuulasin vestlust ja imestasin, et mis on need funktsioonid, mida härrasmees fotokaameralt vajab? Mina vajan vaid ühte - et kaamera teeks pilti ja teeks seda hästi.

Kaamera ise ei tohi pildistamisele ette jääda ja seda segama hakata. Kuid just sellist kaamerat on kõige raskem leida. Selleks, et teha pilti kaasaegse kaameraga, tuleb järjest rohkem aega veeta menüüdes ringisobramise ja eelhäälestmisega. Kummalisel kombel ei tee tehnoloogia arenemine pildistamist enam lihtsamaks, vaid muudab selle järjest keerulisemaks. Kaasaegse kaamera kasutusjuhend on ca 400 taskuformaadis lehekülge! Iroonia aga on selles, et kõik need kümned lisafunktsioonid püüavad lihtsustada klassikalise kaamera viit peamist seadistust: ava, säri, fookus, (filmi või sensori) tundlikkus ja valguse värvus. Selle asemel, et kaamerale lisada 25 nuppu (mis püüavad neid 5 põhiseadet võimalikult "lihtsaks" teha), võiks kaasaegsel kaameral olla vaid 5 regulaatorit pluss päästik ja käivitus.

Tegelikult isegi vähem, sest vähegi korralikumal objektiivil on fookus ja ava reguleeritavad otse objektiivilt vastavate rõngastega. Seega jääb kaamerale 3 regulaatorit: säri, tundlikkus (iso vms) ja valgus. ISO võiks olla logaritmilises skaalas viie positsiooniga: Auto, 10, 100, 1 000, 10 000. Kõik nupud ja regulaatorid peaksid olema kaamera peal ja tagumine külg peaks olema ekraan - mida kvaliteetsem ja suurem seda parem. Vaateava peaks olema elektrooniline ja andma 100% edasi seda pilti, mida sensor vastu võtab. Kõik olulised parameetrid peaksid olema kuvatud vaateava inforibal. Surm välisele infoekraanile! Need toimivad täiesti risti vastu pildistaja vajadusele vaadata kaamerast läbi ja sunnivad vaatama kaamerat ennast. Surm 25 nupule ja skaalale kaamera peal, mis peaks tegema pildistaja elu lihtsamaks, aga tegelikult segavad pildistamist! Surm 7-ribalistele menüüdele, kuhu on peidetud olulised funktsioonid nii, et pildistaja pigem loobub oluliste valikute tegemisest ja jätab need lolli kaamera hooleks!

Kahjuks sellist kaamerat pole olemas. Kõige lähemale jõuab sellisele kasutajamugavusele saksa luksuskaamerate tootja Leica, kuigi ka mitte päris. Moraal on siin lihtne: kui sa vajad funktsioone, siis osta mõni täna turul olevatest mudelitest, näiteks s-tähega tootjalt. Kui tahad head pilti teha nii, et kaamera sulle ette ei jää, siis osta uskumatult kallis luksuskaamera või pigem loobu ja tee pilti telefoniga.

Lisatud: üks mu isiklike lemmikuid fotoportaale Luminous Landscape näppis Sony uut pisikest ja tublit peeglita APS-C kaamerat NEX-C3. Siin on nende arvamus, mis kattub üsnagi minu omaga.

This camera is loaded to the hilt with gizmos and gadgets. More features, bells and whistles than most people will ever be able to get their heads around. But who is it for? I've spent time with both beginners and advanced photographers showing them and discussing previous NEX cameras, trying to understand how different people perceive this class of camera. My experience is that beginners almost immediately ask if there isn't something simpler available, and more advanced users just get frustrated by trying to access controls via the camera's unintuitive interface.

It's been interesting to note that in Japan Sony NEX cameras are selling very well, and claiming some significant market share. I can understand that, because there is a mainstream cultural bias in Japan favouring complex technology and features. The more so the better. But my sense is that this is not the case among consumers in general, at least in North America.

Tõesti. Tundub, et kaameratootmise ja eriti tootearenduse liikumisega aasiasse on toonud meid sellesse olukorda, kus me täna oleme. Pisut liiga erinevad mõttemaailmad.

Lisatud:
Nii Fuji kui Leica mõtlevad õiges suunas. Fuji X100 (ülemine) valikukettad: säri ja EV. Leica X1 valikukettad: säri, autofocus koos käivitusnupuga ja ava.

Meediakommentaar: lollid Lõuna-Eurooplased ja kõiketeadvad arvamusliidrid

2011-05-16T15:31:00.004+03:00

Ei ole kohalik arvamusliider saanud ammu nii korralikku egolaksu nagu viimastel nädalatel Euroopa majandusprobleeme lahates. Kõikidele, kes võtavad suu täis Portugali või Iirimaa kallal ilkuda nende pankrotis majanduse tõttu, soovitan pisut jalga puhata ja natuke olukorda analüüsida. Need aga, kes käimasoleva kriisi tõttu on hakanud Eestit pidama juba üheks stabiilse majandusega põhjamaa riigiks, kes lollide Lõuna-Eurooplaste eelarveaugud ebaõiglaselt kinni plekkima peavad, võiksid midagi jahedat endale ümber pea mässida. Sest see on juba väga suur liialdus.
Reaalsus on see, et me pääsesime ikka väga napilt. Ja seda mitte nüüd lõugu laiutavate rääkivate peade tõttu, vaid tänu eesti maksumaksjale, kes tahtis ja suutis palgatõusu mitte ainult peatada, vaid ka langusse keerata, võttes kriisi põhiraskuse enda õlgadele. EL-du üks suurimaid tööpuuduse numbreid on vaid üks viis, kuidas Eesti maksumaksja seda koormat ikka veel kannab.
Hiljuti külastasin Iirimaad, mis on täpselt nagu Eesti, kes suunas oma majandusbuumi ümber ehitusbuumiks ja on täis põllupealseid lollidekülasid. Mitte keegi neis ei ela. Nende hinnad püsisid veel aastaid buumiaegsel tasemel, kuigi mitte keegi ei ostnud. Hiljuti pani üks kohalikest suurpankadest neist mõnikümmend oksjonile ja nädal hiljem oli kogu kinnisvarasektor otsapidi prügikastis. Täna plaanib valitsus luua spetsiaalset fondi, mis ostab kõik need rämpslaenud kokku ja üritab neid siis pikaajaliste ja turvaliste lepingutega edasi müüa. Pole teada kui palju see aitab, sest esialgu nõuab see hiigelinvesteeringuid. Aga raha Iirimaal pole. Odav allhankemaa on tänu buumiaegsele palgarallile kaotanud oma ainsa eelise - odavuse. Kõlab tuttavalt?

Humoorikad kommentaarid ja suu, mis pole seinapragu

2011-05-08T14:49:00.004+03:00

On olemas sõnumeid ja tegusid mille üle on kerge nalja teha. Näiteks on kamaluga nalja heidetud Eesti elektriautode projekti üle, mis tegelikult on esimene oluline ja riikliku ulatusega tehniline uuendus meie energeetikas peale Iru elektrijaama rajamist 1980 aastal. Teine selline näide on tervislik toit, nii nagu sellest räägib Evelin Ilves. Juba muigad? Asjata.

Jättes kõrvale Evelini naiivsevõitu tooni, on tema sõnum oluline. Sa oled see, mida Sa sööd. See on tõsi tänapäeval üha rohkem. Me elame ajal, mil' igal ajahetkel püüab keegi meile midagi maha müüa või tarbima suunata. Enamik sellest on ebavajalik ja palju on ka seda, mis on otseselt või kaudselt ohtlik meie tervisele. Aina rohkem peab tegema valikuid.

Ka mina ei osta papimaitselisi laevakonteineris järelküpsenud Hispaania tomateid. Osaliselt sellepärast, et need pole söödavad ühelegi inimesele, kellel on maitsemeel olemas. Aga osaliselt ka sellepärast, et ma tean, milliseid tomateid hispaanlased ise söövad. Arvad, et kasvõi ühestki Hispaania toidupoest on võimalik osta sellist saasta? Eksid. Hispaanlased söövad väga häid ja õigeid tomateid. Aga lollidele ida-eurooplaste kõlbab küll.

Ma pole sellist sitta poes müügil näinud mitte üheski maailma riigis nagu Eesti toidupoes. Ameerklased söövad ebatervislikult? Jah, aga eestlasega võrreldes on see puhas gurmee. Oleme vaesed, sellepärast on see nii? Ei. Vaadake neid uhkeid autosid saastamarketi parklas, millega poola juurvilja ja leedu piima ostmas käiakse. Lollid oleme, muud midagi. Lihtsam on Evelini mõnitada kui seda teemat tõsiselt võtta ja tõesti hakata valikuid tegema.

Minu ema kassid ja valimised

2011-03-08T02:19:00.004+02:00

Valge toakass pole kindel, et ta üldse viitsib valima minna.

Minu emal on neli kassi. Nemad Eesti Vabariigis riigijuhte valida ei saa. Nad pole kodanikud ja pealegi ei oska nad kirjutada. Isegi mitte niipalju, et teha rist või linnuke, kuhu vaja. Aga oleks ju põnev ette kujutada, et ka nemad panevad pühapäeval endale lipsud ette ja lähevad sabaga vongeldes valima! Enne veel teevad endale ilusti toaletti ja siluvad kasukat. Olen kindel, et nad leiaksid igaüks oma lemmiku. Näiteks must toakass valiks kindlasti reformi. Ta on kohe selline hakkaja ja ei salli niisama vahtimist. Valge toakass on jälle flegmaatik ja tema kaldub valima pigem keski. Esiteks sellepärast, et kesk on mu emale sümpaatne (kuigi viimasel ajal ta neid alati ei vali) ja valge toakass on ema eriline hoolealune. Teiseks aga sellepärast, et valgele toakassile ei meeldi musta toakassi pidev vehklemine ja agarus. Ta vaatab, kuidas must toakass erilise osavusega ja kelluke kaelarihma küljes vaikselt tilisemas, lendleb mööda kardinapuud ja kapipealset ning on sellise sportliku käitumise suhtes opositsiooniliselt meelestatud. Valge toakass armastab hoopis pikutada või lausa magada

Laudas elav hulkurkass eelistab rahvaliitu. Kuigi ta on pool oma elu elanud linnas, on ta maaeluga harjunud ja paljus mõjutatud ka kanadest, kellega ta oma elupaika jagab. Siiski pole ma kindel, et laudakass seekord rahvaliitu valib. Palju räägitakse pahategudest, mis selle juhid on korda saatnud. Kanad on eriti vihased sellepärast, et ülejäänud erakonna juhtkond pahategijaid hukka ei mõista ja nendest ei distantseeru. Laudakass endise tänavakassina saab sellest aru küll, aga ei lähe seda lihtsameelsetele kanadele ütlema. Elu on ju võitlus ja mõnikord on pätistunud sõber parem kaaslane kui üdini aus vaenlane. Nagu see kellukesega must toakass, kes laudakassi kui uustulnukat algusaegadel mitte silmaotsaski ei sallinud ning kaklema tikkus. Viimasel ajal küll õnneks vähem, sest on talv ja musta toakassi lauta ei lasta. Üldse lastakse musta toakassi õue nüüd palju vähem, sest selgus, et lisaks erakordselt osavale hiirekütile on must toakass ka erakordselt osav linnupüüdja (seda hoolimata kaelas rippuvast kellukesest). Minu emale on raske murtud lindudega muljet avaldada. Lisaks on mu ema majapidamises üks uustulnuk, kellega must toakass nüüd ülbitsemas käib. See on triibuline pööningukass

Triibuline hulkurkass tuli mu ema majapidamisse umbes samal ajal kui auväärne kõutsihärra ühelt oma kõutsiretkelt enam tagasi ei tulnud. Kõigil oli auväärsest kõutsihärrast väga kahju. Võib-olla sellepärast suhtuti ka uustulnukasse väga leebelt ja võeti ta avasüli vastu. Mu ema toitis teda ja ravis, sest kuskil võib ju ka triibulisel hulkurkassil olla oma perekond, kes teda tagasi ootab. Triibuline hulkurkass aga ei läinud kuhugi, vaid seadis ennast sisse mu ema pööningul ja temast sai triibuline pööningukass. Minu ema viib talle kaks korda päevas süüa ja must toakass käib temaga tüli norimas, mis ei ole küll kena, aga samas pakub pööningukassile ka mingis mõttes seltsi. Mõnikord tundub nagu peaksid nad oma kassikeeles poliitilist dispuuti. Must toakass kuulutab oma liberaalset maailmavaadet ja triibik pööningukass jällegi räägib pehmetest väärtustest. Tema valib muidugi sotse, sest ta teab hästi, et alati ei saa loota ainult oma käpaosavusele, vaid sellele, et keegi täidab su toidukaussi kaks korda päevas, olgu sa kasvõi võhivõõras ja täiesti kogemata sinna sattunud.

Kõige suurem mõistatus on, et keda oleks valinud auväärne kõutsihärra, kui tema kassielupäevi oleks valimisteni jätkunud?

Ilusad uued lennukid ja valesti ehitatud lennujaam

2011-02-27T21:59:00.003+02:00

Lennuk, kus ka kuningas peab jala käima.
Loe ka: Kaur Kender: nende valimiste põhiküsimus

Parimad ajakirjanikud Eestis

2011-02-01T19:35:00.003+02:00

Tiit Hennoste
Evi Arujärv
Tiit Kändler
Ivi Masso
Veiko Märka

Filmid, mis muudavad vaataja rumalamaks

2011-01-03T21:44:00.003+02:00

Siit ja siit.

Who is Savisalt?

2011-01-02T21:41:00.003+02:00

Foorid, laibad ja Eesti käpardlik liikluskultuur

2010-07-20T11:13:00.008+03:00

Ei tahaks rollerijuhi hukkumisega lõppenud liiklusõnnetuse süüdlase osas sõna võtta. Selle selgitab loodetavasti välja ametlik juurdlus. Siiski üks kommentaar Indrek Sirki kommentaari kohta, mis on avaldatud tänases Päevalehes. Tsiteerin:

Sirk ei pea aga piisavaks rohelise tule kahesekundilist vilkumist. Autojuhil kulub aega, et rohelise tule vilkumist märgata, reageerida ja auto peatada. „Mõne aasta eest vilkusid rohelised tuled veel kolm kuni neli sekundit, praegu toimib see vähestes foorides,” ütles Sirk. Liiklusjurist märkis, et kahe sekundiga ei jõua autojuht autot peatada. „Kui autojuht jõuabki näha, et roheline hakkas vilkuma ja kollane süttis, siis füüsikaseaduste järgi ta ei jõuagi tihti pidama jääda,” lausus Sirk. „Samuti ei ole juhtide silmad pidevalt foorile suunatud, peab ju jälgima ka kaassõitjate tegevust ja ümbrust.

Kogu oma lugupidamise juures kõnealuse persooni vastu, arvan, et siinkohal lugupeetud jurist eksib. Kaldun ka arvama, et hr Sirk teab väga hästi probleemi olemust, milleks pole rohelise ehk lubava tule vilkumisaeg, nagu võiks jääda mulje tema tsitaadist. Ekslikult väidab ta, et vilkuva rohelisega peab autojuht peatuma - vastupidi. Roheline lubab sõita, isegi kui see vilgub. Kollane on see, mis enam ei luba ristmikule välja sõita. Vilkuvat rohelist nähes teeb liikleja arvestuse, mille aluseks on liikumiskiirus ja kaugus foorist. Lähedal olija arvestab, et jõuab üle ning alustab ülesõitu. Kaugemal olija arvestab, et kahe sekundi pärast on roheline läbi ja alustab pidurdamist. Väga lihtne. Milles on siis probleem?

Probleem, nagu sellistel puhkudel ikka, asub rooli (või leistangi/juhtraua) ja istme vahel. Nimelt pole selline arvestamine meie liiklejate hulgas kasutusel. Eesti liikluskultuuris tähendab sulguma hakkav foor peaasjalikult seda, et tuleb kiirendada ja "läbi lipsata". Selle tulemusena ei lisa kiirust mitte ainult vilkuva rohelisega ristmikule läheneja, vaid ka see, kelle jaoks põleb ristmikuni jõudes selgelt kollane tuli. Ja mis saab edasi? Edasi muutub liiklusjuristi jutt taas pädevaks kui ta väidab, et toimiva hakkavad füüsikaseadused - pidurdada pole enam võimalik (ei auto, tsikli ega isegi jalgrattaga). Selleks hetkeks kui juht on keset ristmiku, põleb fooris juba punane tuli ja juhi elu päästab murdsekundi pikkune viivitus, mis kaasneb teise sõidusuuna "ärkamisega". Rahvasuus nimetatakse kirjeldatud manöövrit "helepunaseks".

Me kõik teame seda ja näeme seda enda ümber (eilse päeva jooksul nägin seda Tartu kesklinnas kaks korda). Kindlasti teab seda ka toodud tsitaadi autor. Foorid ei muuda liiklust ohtlikumaks, nagu püüab näidata Päevalehe artikkel. Vastupidi, foorid muudavad seda ohutumaks ja seda nii ühe, kahe kui ka neljasekundilise vilkumisajaga. Fooridega reguleeritud ristmik on üks kõige ohutumaid ristmiku liike. Aga ükski asi pole lollikindel.

Ja veel. Eestlane on tänaseni erakordselt vilets liikleja ning üheks selle tunnuseks on suur hulk erinevad müüte, mis on juurdunud nii liiklejate kui liiklusspetsialistide hulgas ning millel pole reaalsusega midagi ühist. Päevalehe artiklis leidsin ma neid kolm:

vilkuva rohelisega foori ees pidurdamine tekitab liiklusohu (tagant sõidetakse sisse);
lubava fooritule vilkumise pikkus/lühidus mõjutab ristmiku ohtlikkust;
45 km/h kiirusel sõitev liikleja ei saa tekitada rasket liiklusõnnetust talle ristmikul ette pööranud masinaga (häbi, Johannes Pirita!).

Riigikogu liikluskomisjon võiks kuu pealt tagasi tulla ja proovida linnas rattaga sõita

2010-06-08T22:39:00.002+03:00

Protestiks riigikogulaste lauslolluse vastu, mis ei luba taaskord jalgratturit kõnniteed kasutada, sõidan kuni pühapäevani NIMELT kõnniteedel. Ja võimalikult palju. Tra maivõi kui lollid saavad olla otsustajad! Kas te lambad olete kordki ise püüdnud linnas rattaga reaalselt kohast-kohta liigelda??

CNN, Kin ja oleme mängult kõik ajakirjanikud

2010-04-27T09:58:00.000+03:00

Esimese Lahesõja meediakajastusest on mulle meelde jäänud foto, mis kujutab CNN ajakirjanikke oma konfliktipiirkonnas asuvas "baasis", kasutades toona ülimoodsaid esimesi sülearvuteid, satelliittelefone ja tootes "live" ajakirjandus satelliitside vahendusel. Tänaseks on otseedastusega telepilt planeedi erinevatest piirkondadest muutunud meelelahutus- ja uudisteformaadi tavapäraseks osaks ning oma koduselt diivanilt võib pea igapäevaselt jälgida videokroonikat tapatalgutest või katastroofidest kusagil kolmandas maailmas. Siiski meenuvad need vuntsidega mehed CNNi "baasis" iga kord, kui juhtun lugema uuest noorte-telefonist Kin.

Kin pole novaatorlik. Multimeedia ja sotsiaalvõrgustike teenuste integreerimine mobiiltelefonis on sama vana kui on iPhone... Isegi vanem. Tegelikult on Kin täpselt nii tagurlik ja käpardlik nagu kogu personaalne telekomitööstus läbi oma ajaloo. Mitte keegi ei suuda olla nii ignorantne ja hoolimatu kasutajate vajaduste osas nagu on mobiiltelefonide tootjad. Mäletan, kuidas ma polnud rahul oma elu teise mobiiltelefoniga, kuna seal polnud peal kella. Loomulikult teadis telefon oma sisemuses suurepäraselt aega, aga mitte keegi Siemensi korporatsioonis ei tulnud selle peale, et kirjutada väike koodijupp, mis oleks toonud kellaaja telefoni ekraanile. Miks? Ometi on mobiiltelefon tänaseks peamine ajanäitaja? Sest telefonitootja ei lähtu algselt kasutaja (võimalikest) soovidest. Küll aga on ta varmas välja tulema "innovatiliste" lahendustega, kui konkurent seda on juba edukalt teinud.

Ometi on midagi, mis Kini puhul meenutab neid vuntsidega ajakirjanike, kes muutsid ühekorraga nii ajakirjandust, kui selle tarbijat. See midagi on "kohaloleku" tunne, vajadus olla sündmuste keskel. Sest just sellisena uut platvormi meile müüakse. Sellisena on see telefon noortele šurnalistidele, millega saab sisu toota otse sündmustekeerisest, kus pole aega arvuti järele haarata. Ja pole ka vajadust, sest imetelefon tõstab noore hipsteri muljed ja pildid ise kuhu vaja. Ehk siis Facebooki, Twitterisse, Youtube'i jne.

"Väljasõit rohelisse", põlvkonnad, ideoloogiad ja kriisid

2010-04-24T11:51:00.009+03:00

Ulmekirjanikest vendade Strugatskite ilmselt kõige tuntumaks tööks on ka eesti keelde jõudnud "Väljasõit rohelisse", mis on erakordselt sünge ja kurb jutustus, kasvõi juba seetõttu, et kirjeldab katastroofijärgset maailma. Võiks öelda, et stalkeri kuju on loonud kirjanik(ud), kellel pole enam mingeid illusioone ühiskonna osas, kus nad elavad. Ometi polnud see nii nende varasemates, optimistlikes töödes. Peamiselt 60' sulaperioodil ennast kuulsaks kirjutanud vennad uskusid ilmselt siiralt nõukogude süsteemi ja selle helgesse tulevikku ning püüdsid anda oma panuse. See on igati mõistetav - 60' oli väga helge ja optimistlik aeg kogu Nõukogude Liidus. Siis kui 60' teisel poolel hakati kraane taas järjest rohkem kinni keerama, inimestes midagi justkui murdus. Strugatskite loomingus tähistab seda murdumise kohta veider väike kirjutis "Tigu nõlvakul", kirjutatud 1965.

Järgneb pisut optimistlik "Inetud luiged" (66-67), kuid see optimism on juba tugevalt ühiskonnakriitiline, kirjutatud - nagu oli kombeks öelda - "rusikas taskus". Edasi - järjest kibedamalt - "Asustamata Saar" ilmub 1969, "Hukkunud Alpinisti hotell" 1970, "Väljasõit rohelisse" 1972 ning "Miljard aastat enne maailmalõppu" 1977. Selleks ajaks olid vennad Strugatskid kirjanikena küpsenud ning "Hukkunud Alpinisti", "Väljasõidu" ja "Miljardi aasta" tase on ühtlaselt väga hea. Samuti oli selleks ajaks välja kujunenud nõukogude "tulevikupõlvkond" - "uut tüüpi", juba tööliste ja talupoegade riigis sündinud inimesed. Seda põlvkonda kujundas stalinistliku lapsepõlve uskumatu vaesus ja hirm, rangelt ideoloogiline kasvatustöö, 60' alguse majanduslik ja ideoloogiline "sula" ning sellele järgnenud uus ideoloogiline kriis. "Hukkunud Alpinist" ja eriti "Väljasõit" väljendavad seda kriisi ja selle põlvkonna illusioonide kaotamist. See, mida stalkerid tsoonist oma elu hinnaga välja lohistavad, on selle põlvkonna inimväärikuse riismed.

Käesolev majanduskriis on sarnaselt 70ndatele lisaks ka idoloogiline kriis. Enamgi veel - kuna kriis mõjutab ühtlaselt kõiki ühiskonnakihte ja ideoloogilist vastandumist (loe: vaenlasekuju) ei teki, siis on selle kriisi mõju sügavalt isiklik, pannes küsimärgi nende väärtuste kohale, mida aastaid on hinnas peetud. 70ndate ideoloogiline kriis võõrandas inimesed ühiskonnast ning andis teed lootusetusele, alkoholismile, enesetappudele ja käegalöömisele. Kuidas mõjub käesolev kriis meie aastaid edu-idoloogiaga ajupestud peadele, on hetkel veel lahtine.

Technolust ja armastus kõige elava vastu

2010-04-15T12:26:00.003+03:00

Minu lemmiktegevus on vestlus. Olen vestlussõltlane. Lisaks dialoogile sobib ka üks-paljudele formaat (annan loenguid kõrgkoolis ja esinen seminaridel/koolitustel). Mulle meeldivad põnevad teemad ja huvitavad seisukohavõtud. Olen täheldanud, et vestelda meeldib mulle isegi enam kui näiteks lugeda (kuigi ma loen rohkem). Suhtlemiseks on mul mitmeid abivahendeid. Telefon ja arvuti. Nende abil leian ma kontakti inimestege. Kui poleks vajadust vestelda, poleks mul vaja ei telefoni ega arvutit. Kõrvaltvaataja näeb mind 10 tundi ööpäevas arvuti taga ja mõtleb, et ma olen arvutisõltlane. Ei ole- ma olen vestlussõltlane ja arvuti on vaid vahend minu ja teise inimese vahel.

Pilvre kirjutab, et meie ühiskond hindab tehnika eest hoolitsejat enam kui inimeste eest hoolitsejat. Võib ju olla. AGA. Insener, kes projekteerib silla, ei tee seda mitte armastusest betooni ja raudsõrestiku vastu. See on seesama armastus inimeste vastu, mis on igal emmel. Pereisa, kes laob uuesti üles vana ahju, ei tee seda seetõttu, et talle meeldivad kivid ja mört - ta teeb seda armastusest oma perekonna vastu, kes saab siis külmal talvel hästi köetud majas mõnusasti elada. Kindlasti on ka neid, kes inimene-loodus-tehnoloogia koosluses peavad ülemaks tehnoloogiat ja kummardavad masina ees maani. Kuid see ei muuda fakti - parim tehnoloogia on loodud inimeste poolt inimestele ja seda loovad suurimad humanistid.

Miks siis ikkagi on olemas käärid tehnika ja inimeste eest hoolitsejate vahel? Arvan, et siin on mitmeid põhjuseid. Tark mees on öelnud: hea ühiskond on see, mis hindab voorusi. Perekonnas, kus tähtsaimaks liikmeks on auto, vaevalt et vooruslikkust hinnatakse. Ilmselt peab ka Eestis küüniliste ahnitsejate põlvkond vahetuma, enne kui inimlikud väärtused ausse tõstetakse.

Veidi veel eraamatutest

2010-03-25T23:58:00.002+02:00

Paide Gümnaasiumi Raamatukogu ajaveeb on juba jupimat eaga tagasi kokku pannud ülipõhjaliku eraamatute teemalise ülevaate, kaardistades teema kajastust meie meedias (ja viidates ka siinkirjutaja tagasihoidlikule sellekohasele kirjatükile). Teema on tõeliselt kuum, uusi "lugejaid" tuleb elektroonikatööstuselt järjest juurde, kuid minu jaoks on endiselt siin mitu aga.

Püüame korraks näha erinevate seadmete taga formaati. See on ju kõige tähtsam, riistavara selle ümber tuleb ja läheb. Niisiis formaat. Hetkel (Apple'iga paadis) on vaikimisi standardiks epub. Kas keegi teab, kuidas teha epub faili? Tunnistan, et mina ei tea. Veel on kasutsel html, doc ja pdf. Viimast kasutatakse eriti ohtralt, kuigi tegemist on kõige ebamugavama formaadiga, mis väga halvasti allub eraamatult nõutavale tekstimanipuleerimisele.

Püüdsin hiljuti teha audioraamatu m4b faili ilma itunes'ita, ega tulnud sellega toime. Ometi on audioraamat üks väga mõnus kuulamine, mis ei tohiks olla seotud ainuüksi ühe tarkvaratootjaga. Ka podcastide kuulamine on ilma itunesita tunduvalt keerulisem kui selle abil. Kuidas on raamatutega? Kas sisutootjad suudavad tagada sõltumatuse platvormist? Lisaks kõik muud digitaalse sisuga seotud küsimused alates kopeerimisõigusest kuni selleni, et kellele see fail ikkagi kuulub. Kas täna on kedagi, kes neile küsimustele vastata suudab? Kas on üldse kedagi, kelle käes küsida?

Eesti naised on head insenerid

2010-03-03T23:40:00.003+02:00

Anni Arro pilt Postimehes viib vägisi mõtted taas soorollidele ja nende jaotusele Eestis. On ju tegemist eeskujuliku stereotüübiga kaasaegsest naisest. Modell ja ilus inimene, kokk ja kohvikupidaja. Meedianägu veel pealekauba. Pealegi selline, kelle jutt kõlbab ka eetrisse (erinevalt enamikest meedianägudest). Mida eesti naine veel tahta võiks?

Eestlastele on harjumatu kui mõni särav noor daam teatab, et ta on energeetikainsener ja tema teemaks on energeetiliste struktuuride analüüs. Selline juhus mul muuseas oli Rootsis. Eestis oleks seda - nagu öeldud - pisut raske mõista. Naine ja insener? Energeetika on ju meeste ala! Samuti rasketööstus, transport, logistika jne. Naine võiks valida ja midagi "pehmemat". Midagi sotsiaalteadustest - keeleteadus, suhtekorraldus, pedagoogika jne. Või kui ta tahab tõesti omale elu raskeks teha, õppigu arstiks. Aga mis kõigeparem - õpiks hoopis modelliks ja kokaks ühekorraga! Vot see on üks õige naise töö.

Aegade jooksul olen töötanud koos mitmete naisinseneridega. Inimestega, kes projekteerivad igapäevast elukeskkonda, tegelevad selliste igavate mõistetega nagu sisekliima või linnatranspordi modaalsus. Need pole erilised inimesed, vähemalt mitte oma elukutse tõttu. Täiesti tavalised toredad inimesed. Võibolla ei kokka niipalju kui teised sookaaslased (väh, milline vastik sõna). Selleks ei jätku lihtsalt aega.

Põnevad inimesed ja igavad töökohad (ja vastupidi): Barbie on nüüd it-guru

2010-02-15T15:11:00.002+02:00

Sa ei näinud seda tulemas, onju. Seksistlike stereotüüpide emme ja alaealiste naisolendite märg unenägu Barbie töötab nüüd IT-osakonnas. Mida põnevat Sina oled teinud vahepeal?

Ahjaa, küsimused ja vastused
Q: Anyone else curious what "computer engineer" Barbie is going to look like?
...
A: Light blue jeans that have not been washed since the internet was invented

Ja muidugi see.

Minu digitaalne mina: e-raamat

2010-02-07T14:20:00.004+02:00

Alustuseks kaks fakti e-raamatute ajastust. 2009 aasta lõpus osteti maailma ühes suurimas raamatumüügi keskkonnas Amazon.com digitaalseid raamatuid rohkem kui paberkandjal raamatuid. See hetk, jõulud 2009, on miilikivi trükimeedia ajajärgus. Järgmise, 2010 aasta alguses viskas e-raamatute niigi ärevil konnatiiki oma uue multimeediaseadme firma Apple, lubades teha trükitööstuses samasugust revolutsiooni, nagu muusikatööstuses on teinud iPod. Sellest hetkest alates toimib kogu trükitööstus uue paradigma raamides - viis, kuidas raamatut mõistetakse ja käsitletakse on põhjalikult muutunud.

Need faktid on teada-tuntud paljudele. Siiski on üllatavalt vähe neid, kes suudavad fakte adekvaatselt hinnata. Eksijad jagunevad kahte suurde koolkonda, mis omavahel diameetriliselt vastanduvad. Esiteks on nn revolutsionistid, kes väidavad, et nüüd on e-raamatu messias saabunud ja paberajastu läbi. Teine koolkond väidab, et, vastupidi, senised pingutused e-raamatu suunas näitavad, et mitte miski elektrooniline ei suuda asendada öökapil lebavat pehmekaanelist "päris" raamatut. Nagu ma ütlesin - eksivad mõlemad ning peamine viga on arvamus, et e-raamat on midagi uut. See pole nii. E-lugejad on uus kaup, mitte aga e-raamatud.

Elektroonilises vormis raamatuid liigub internetis sadu tuhandeid. Lihtne katse, mida igaüks võib teha: trükkige torrenti otsingusse sõna "ebook" ja vaadake palju vasteid te saate. Oh jaa - paljud neist on illegaalsed. Kuid mitte kõik, tuntumaks ehk Guttenbergi Projekt, mis sisaldab enam kui 30 000 legaalset teksti. Maailma (loe: turgu) püüab vallutada Google Books oma vabade või osaliselt piiratud litsensiga raamatutega. Neid näiteid on veel. Peamiselt on need mõeldud lugemiseks arvutiekraanilt, kuid e-raamatu levinumaid formaate toetavad erinevad multimeediaseadmed alates muusikapleieritest ja lõpetades spetsiaalsete riistvaraliste lugejatega. Eraldi teema moodustavad veel audioraamatud, mis on e-raamatute üks alaliik, ja mis on saavutanud oma populaarsuse USA-s - ilmselt põhjusel, et ameeriklased veedavad palju aega autos, mis on audioraamatu kuulamiseks hea keskkond. Muide, ka podcastid liigituvad audioraamatute kategooriasse, samuti nagu blogid on sisuliselt e-raamatud (kuigi ei pruugi vastata tüüpilistele e-raamatu parameetritele).

Kui Gutenbergi Projekt on oma olemuselt pigem niššitoode (fännidelt fännidele), siis on valdkondi, kus elektroonilised tekstid juba ammu ületavad oma mahult ja olulisuselt paberil tekste. Üheks peamiseks on kõrgem haridus ja eriti see, mida nii võluvalt kutsutakse uurimis/arendustööks. Ligipääs elektroonilistele repositooriumitele ja andmebaasidele on uurimistöötajaile täna olulise tähtsusega küsimus. Üleminek täielikult digitaalsele andmevahetusele on tippkõrgkoolides lähima kümne aasta küsimus (ja tõenäoliselt alustatakse sellega lähiaastatel). Vastavaid katseid on tehtud ja eriti rahul on uue korraldusega tudengid, kelle jaoks tähendab see raamatukoti asendumist õhukese elektroonilise e-lugejaga. Seda kirjutades kuulen kõrvus auväärsete akadeemikute nuttu ja hala ning ruttan lisama - raamatukogu jääb ju alles. Lihtsalt kogu selle sisu on paralleelselt kätte saadav ka digitaalselt ning üle juhtmevaba võrgu kogu campuse piires.

Milline on siin õppetund Eesti (e-tiigri) tarbeks? Kas me võiks olla taas maailmas esirinnas ja tekitada oma ülikoolidesse/raamatukogudesse korraliku kasutajatoe? Kaks suurt eksijate koolkonda löövad teema ümber usinasti vahtu, kuid selle all kumab lihtne tõde järgmisest võimalikust digitaalsest konnahüppest. Linnar Viik käis omal ajal välja mõtte, et iga tudeng võiks saada kooli/riigi poolt endale süleraali. Tänaseks pole see vilja kandnud. Digitaalse sisu ja korraliku kasutajatoe korral võiks välja pakkuda mõtte, et iga tudeng võiks saada kooli/riigi poolt endale e-raamatu lugeja, mille abil tal on ligipääs kogu informatsioonile, mida ta oma õppetöös vajab.

Paraku on Eestlaste reaktsioon pigem hirmunud-ettevaatlik. Rahvusraamatukogu juht kirjutab digitaalsest raamatust nagu oleks tegemist vältimatu looduskatastroofiga (kliimamuutused!), märkides (muide väga tabavalt), et selleks on vaja olulisi ettevalmistusi teha. Kirjanik Mutt jälgib toimuvat stoilise rahuga ega pea seda sebimist millekski. Kui ikka ajalehed tänaseni paberil on, ega siis raamatutegagi muud ei juhtu. Irooniat kõrvale jättes puudutab kirjanik siiski mitut olulist nüanssi, mis teksti loomise, haldamise ja omamisega seotud. Just see, teksti või sisu kui sellise olulisus, on midagi, mis formaadi ümber käivates vaidlustes tihti tahaplaanile jääb. Aga ei tohiks.

Lõpetuseks üks soovitus uuest meediast kirjutajaile/rääkijaile: ärge kasutage internetikogukonnast juttu tehes väljendit "noorem põlvkond". Mitte kunagi. Mitte üheski kontekstis. See näitab ainult teie subjektiivset digitaalset hingetraumat. Ja võibolla ka küündimatust teema käsitlemisel. Asjaolu, et teie lapselapsed on avastanud Twitteri, ei mängi siin mingit rolli. Kui web2.0 on meile midagi õpetanud, siis on see asjaolu, et päeva lõpuks loovad väärtuslikku sisu siiski vaid vähene hulk andekaid ning iga ei mängi siin mingit rolli. Ülejäänud on rohkem-vähem digitaalne müra.

Digiajastu mänguasjad 2008/2010 revisited

2010-01-26T10:24:00.006+02:00

Eelmise kümnendi lõpul ehk siis vaeval kuu aega tagasi võttis ülipopulaarne tehnoloogiaportaal Engadget hinnata kümmet kõige mõjukamat olme/digitaalelektroonika vidinat ja seadet, mis on mõjutanud meid ja meie maailma selle lõppenud kümnendi jooksul. Olgugi, et mainitud nimekiri on tuntavalt ameerikakeskene, läheb see hästi kokku siinkirjutaja juba 2008. a. tehtud listiga. Järgnevalt Engadgeti ja siis minu nimekiri.

Engadget:
1. Canon Digital ELPH (2000) / PowerShot S100
2. Apple PowerBook G4 (Titanium) (2001)
3. Microsoft Windows XP (2001) / Apple Mac OS X (2000)
4. Apple iPod (2001)
5. TiVo Series2 (2002)
6. Motorola RAZR V3 (2003)
7. PalmOne Treo 600 / 650 (2003 / 2004)
8. Microsoft Xbox 360 (2005)
9. Apple iPhone (2007)
10. ASUS Eee PC 900 (2008)

Herbaarium:
1. iBook G3 SG / G4, Apple.
2. Nokia 1100, Nokia
3. iPod, Apple.
4. PSP, Sony.
5. Trēo, Palm Inc / palmOne / Hansdpring

Ei kommenteeri artikli autorite poolt välja pakutud ideed, et Windows XP / OSX võiks selles nimekirjas olla (küll aga Ubuntu, mis tõi linuxi tavakasutaja töölauale), või, et Xbox 360 on nimekirjas, sest mõnda aega ületas tema müügiedu PS3-e. Samuti ei suuda mõista iphone´i vaimustust - mida tegi see seade rohkem kui ipod teinud oli? Väga hästi võib aga mõista Asuse Eee PC sattumist nimekirja - kui Apple muutis sülearvuti korporatiivsest aksesuaarist kaasaegse linnainimese igapäevaseks meediamasinaks, siis Eee kontseptsioon (ja sellele järgnenud netbookide põlvkond) tegi selle ka kõigile neile taskukohaseks.

Läpakaga emmed, uued töölised ja inimesed, keda pole vaja

2010-01-13T16:30:00.008+02:00

Kodukontor on nii 2000. Tänapäeval piisab läpakast ja telefonist, et tööd teha.
Pildid Dell ja SonyEricsson.

Kui Jeremy Rifkin eelajaloolisel ajal (1995) kirjutas klassikalises mõistes töö kui nähtuse "lõpust", siis pidasid paljud teda üheks nendest kümnendile iseloomulikest poolteaduslikest maailmalõpuprohveteist. Tema argumente ja mõttearendusi võib nimetada intellektuualselt huvitavaiks, isegi kui nendega nõus ei olda. Kuid minule meeldis see raamat ning meenus hiljuti seoses V. Heffernani artikliga The New York Times Magazine´is - Home Tool - mis räägib kaugtööst ja läpakaga emmedest.

Mõistagi mahub läpakaga emme mõiste alla rohkem kui lihtsalt naine, kes jagab ennast karjääri ja kodu vahel kasutades kaasaegseid kaugtöövahendeid ja suudab ühtlasi hoida ennast professionaalsel tasemel viibimata igapäevaselt kontoris. Üldisemalt tähistab see ühiskonna ja tehnoloogia arengu tulemusel sündivat uut tüüpi töömudelit, milles töö väärtust ei saa mõõta enam kontoris veedetud tundidega, vaid konkreetse töötaja panusega organisatsiooni hüvanguks. Ja see on täpselt see, millest Rifkin (ja mitmed teised) kirjutas omal ajal. Loomulikult on sellisel tööviisil ka omad puudused. Artikli autor teeb ka neist põgusalt juttu, rääkides kokkulepetest, mida sõlmitakse "pissuaari ümber" ning märkides vastuargumendina tabavalt, et kõik töölised polegi üle laipade minevad karjäärihaid, kelle jaoks need lepped on elu-surma küsimus. Millest artikli autor aga ei räägi, on asjaolu, et paljud töölised pigem kardavad sellist elustiili, sest see sunnib neid olema initsiatiivikas ja ise otsuseid vastu võtma. Ning lõpuks - ka paljud juhid kardavad sellist töörežiimi, kuna nii toimivat "hajutatud" kollektiivi lihtsalt on keerulisem kontrollida.

Üks Rifkini poolt korratud ja minu jaoks tänaseks juba vaikimisi aktsepteeritud tõde on see, et kaasaegses töökeskkonnas saavad eelise multitalendid - inimesed, kes vastupidi klassikalisele traditsioonile ei keskendu ühele valdkonnale, vaid hoiavad ennast paindlikult kursis ka sellega seotud teemadega. Samuti muutuvad järjest olulisemaks sotsiaalsed oskused ning lõpuks iga inimese võimed protsesse ja olukordi juhtida. Just sellist tüüpi töölised ei kaota vallandamise järel pinda jalgealt, vaid suunduvad sujuvalt järgmisele ametipostile. Aga ma ei taha siin raamatut ümber jutustada. Oluline on mõista, et digitaalrevolutsioon mitte ainult ei paku uusi töömudeleid vaid mõnikord muudab need lausa vältimatuks.

Kuidas on asi meil? Kindlasti oluliselt viletsam kui New York City´s ning eelkõige on asi kinni juhtimises. Eestis kehtib endiselt vanasõna "oma silm on kuningas" mille põhjused on meie kodukootud ja maavillaste juhtide ebaproffessionalasuses (mitte selles, et formaat ei toimi, nagu "geniaalsele" järeldusele jõudis 00´ alguses Äripäev oma eksperimendiga). Samuti pole tegemist universaalse lahendusega kõigi jaoks ühtemoodi. Seetõttu on mitmed kaasaegsed võimalused tööturul rakendamata. Rääkimata sellest, et tööturul valitsevad just seetõttu kunstlikud piirangud, mis muudavad läpakaga emmede eduka toimise keeruliseks.

Mitmed tööandjad on tänase majanduskriisi ühe täiendava tegurina näinud meie töötajate "kõrget" palgataset ja asjaolu, et Eesti on minetanud odava allhanke maa maine. Needsamad tööandjad leiavad sama lapsemeelse üllatusega, et hoolimata ülisuurest töötute hulgast on sobivat töötajat leida täna täpselt sama keeruline kui buumi ajal. Kus on siis konks? Miks järsku on tööturg täis inimesi, keda pole mitte kuhugi vaja? Läpakaga emme, seleta neile.

Saastasööjate keelekasutus

2009-12-23T12:59:00.002+02:00

Doonits. See pole nali. Margus Allikmaa, seleta neile.

Põhjustest, miks Margus Allikmaa on targem kui Edward Lucas

2009-12-22T17:23:00.004+02:00

Masu teoorias: võimalus vähendada poliitikute hulka avalikus sfääris panustades spetsialistidele.
Masu praktikas: võimalus vähendada spetsialistide hulka avalikus sfääris panustades poliitikuile.

Edward Lucas, söö seda!

Kliimasõda kui arvutimäng

2009-12-16T01:02:00.004+02:00

Mängumaailm seisab paigal. Taas on ideed otsas ning selgunud, et "avatud maailm" tüüpi mängud ei suuda rohkemat pakkuda kui neist on välja pigistatud. Kohe-kohe peaks ilmuma küll Heavy Rain, mida mängurid ootavad hinge kinnipidades, aga on seegi juba paiguti nähtud Nomaadis ja Fahrenhaitis.

Aga mis oleks kui. Kujutage ette mängu, mille narratiiv on laenatud kolmanda sektori igapäevaelust. Igav? Vastupidi. Peategelase, väikeriigis tegutseva ontliku keskkonnakaitsja, ülesandeks pole mitte vähem ega rohkem kui globaalse kliimasoojenemise peatamine. Esimeseks missiooniks on kohaliku vanakooli teadlase "veenmine", kes kapriisselt oponeerib kliimamuutuste ideoloogiale, viimaseks juhtivate tööstusriikide pööramine "rohelisele" kursile.

See oleks erinevaid strateegiad segav avatud maailmaga põnevus/seiklusmäng, mille erinevates missioonides saab hiilida ja tegutseda, balansseerida hea ja kurja piiril, manipuleerida poliitikute ja üldsusega, käia raha välja sõjalise jõu vastu ja vastupidi, võidelda (globaliseerumisvastase löögirühma ridades), armastada, reisida, õppida selgeks üks võõrkeel (vähemalt miinimumtasemel) jne. Või mida teeksid sina, kui aknast välja vaadates näed tumedates võitluskombinesoonides erireageerijaid sinu majale haarangut tegemas? Sul on aega 10 sekundit...

Netipangad ja sotsiaalne võrgustik

2009-12-02T11:54:00.002+02:00

Netipangad võiksid olla sotsiaalne võrgustik ala Orkut või Rate. Logid sisse, teed oma ülekandeid või tasud arved. Samas on kõrval paneelil näha, kes su 400-st sõbrast on hetkel samuti pangas. Neile saad jätta lühisõnumeid, ülesriputada pilte või väikseid videoklippe. Sõbrad saavad neid siis kommenteerida ehk kommida. Kommida saab ka kontoseisu ja kandeid, kui kasutaja neid privaatseks ei määra. Kasutajad saavad luua omavahelisi klubisid või kommuune, kus siis arutada ühte või teist teemat. Näiteks saaks teha kommuuni, kuhu kuuluvad vaid üle seitsmekohalise kontojäägiga kasutajad.

Tööandjal on hea siis kandidaate sellest keskkonnast üles otsida ja nende kohta inside-infot hankida. Kui xxkiisuke16xx kandideerib poes müüjaks või pangas telleriks. Või kui Toivo Kivipää tahab saada uut töökohta kummiboksis. Ja lihtne on paluda sõbralt väikest laenu, sest ta ei saa valetada, et raha ei ole.

Kaastunne laupäeval hukkunud ratturite omastele

2009-09-06T19:45:00.003+03:00

Laupäeva, 5. septembri õhtul hukkus Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel kaks noort jalgratturit. Surma põhjuseks olid meedia andmetel ülirasked vigastused, mida põhjustas neile "vastassuuna vööndisse kandunud" auto. Ma ei tea, kes on süüdi. Ma ei tea, kas see on normaalne, et meie riigis sellised asjad juhtuvad. Ma ei tundnud kahte hukkunut, ega tea midagi sellest, kes nad olid või millega tegelesid. Siiski puudutas see teade mind valusalt. Avaldan kaastunnet hukkunute omastele. Selle märgiks kannan musta leinalinti oma jalgratta juhtraual. Kutsun üles kõiki jalgrattureid järgneval nädalal minu eeskuju järgima. Loodan, et sellised õnnetused ei kordu!

Poodidest, kvaliteedist ja ühest mõttest

2009-08-26T00:21:00.005+03:00

Ma ei saa aru poodidest, mis müüvad riiulite kaupa ühte ja sedasama sodi. Sattusin hiljuti vaatama ühte suhteliselt spetsiifilist kodumasinat. Asja uurides avastasin, et see muidu täiesti tundmatu kaubamärk on olemas 3-4 erinevas poes, igalpool täpselt sama hinnaga ja müüja räägib juurde sama ülivõrdes juttu. Või sama teema raamatutega. Mis point on selles, et Rahva Raamatus ja Apollos on allahindlused samadel raamatutel ja isegi kroonipealt sama suured? Tegelikult pole point isegi omavahel kokku leppeid tegevates kaupmeestes.

Oli aeg kui iga härrasmees võis teha endale poe. Müüa näiteks ehitustarbeid. Sellisel juhul oli pood hiigelsuur plekkhall. Võtta tööle mõned asjatundmatud müüjad ja hea elu võis alata. Sest rahvas ostis, ükskõik kui vilets kaup või teenindus sinna juurde käes. Need ajad on möödas, aga kaupmehed pole sellest siiski veel aru saanud. Endiselt kehitab müüja iga su küsimuse peale õlgu (ehkki neil vist nüüd kästakse kliendile naeratada) ja endiselt jalutab klient suurte riiulite vahel, kus on täpselt sama kaup, mis kõigis teistes ehituspoodides. Vägisi tuleb pähe mõte, et piisaks ju ka ühest poest ja ülejäänud elavad lihtsalt tänu ülehinnatud kaubale.

Oma järgmises elus teen ma poe. Hakkan müüma peamiselt ühte firmat. See firma on Dremel ja põhiline on selle juures kiirekäigulised pisikesed trellid. Poes oleks müügil kogu varustus: 3 erinevat trellimudelit, lisaseadmed, rakised, puuriterad, puhastuspead - kogu sortiment. Lisaks muud sama firma tööriistad ja võibolla ka mõned Boschi asjad, sest Dremel kuulub Boschile. Ja pisut materjali, mida hobitöödeks vaja läheb. Hinnatase oleks keskmine ja pisut kõrgem, kuna tegemist on väga kvaliteetsete tööriistadega. Siiski pakuks pood oluliselt paremat hinnaklassi kui üldehituspoed, kuna see pood suhtleks tootjaga otse. Oleksin ju nende otsene edasimüüja.

Miks peaks inimesed minu poodi tulema? Sest ma ei müü neile üksnes vajalikku vidinat, ma müünks kaasa ka oskuse ja hobitööst saadava rõõmu. Kuna ma oleksin keskendunud ühele tootjale, tunneksin tema seadmeid hästi ja võiksin igale soovijale soovitada talle parima komplekti. Kord kuus korraldaksin poes avalikke töötunde, keskendudes iga kord erinevatele teemadele - mudeliehitus, ehtekunst, mööblitöö, aparaadiehitus, metallitöö jne jne jne. Enamus inimesi on võimelised ise oma kätega asju meisterdama, paljud on võimelised seda tegevust nautima ning selle abil oma stressi maandama. Eelduseks on aga usaldusväärsed tööriistad ja just neid saaks osta minu poest.

Operatsioonisüsteemidest ja innovatsioonist

2009-08-15T11:52:00.003+03:00

On avalik saladus, et suured operatsioonisüsteemid nagu MS Windows või OSX on juba aastaid püsinud sisuliselt muutumatutena, lisades kasutajaliidesele vaid kellasid ja vilesid. Mis vahe on Win 95'l ja Vistal? Läbipaistev menüüriba? Ilusamad ikoonid? Olukorras, kus kasutajalt nõutakse iga paari aasta tagant mõnesajadollarist väljaminekut uue versiooni eest ja riistvara areneb ahvikiirusel, on operatsioonisüsteemid ise muutunud aasta-aastalt järjest ebaturvalisemaks ja ajale suuresti jalgu jäänud. Sellel teemal kirjutab Engadget Entelligence ja Michael Cartenberg. Lisaks artiklis toodud näidetele toon veel ühe geniaalse ja ajast ees operatsioonisüsteemi - Psion kontserni EPOC 32-nimeline toode (rakendati Psion 5x seeria masinatel). Platvorm, mis lubas oma failidesse koondada tabelarvutuse, käsijoonise, joonestuse, sõna ja pildi - seda aastaid enne xml-keele tekkimist. Ning nagu Apple Newton - failid ei vajanud salvestamist.

Eesti elu: majanduskasv ja maailmalõpp (nagu me seda tunneme)

2009-08-11T11:15:00.003+03:00

Juba aastakümneid vaidlevad sotsiaalteadlased juurdunud müüdi vastu, et majanduskasv on üheselt seotud ühiskonna edenemisega. Et see nii ei ole, märkasid esmakordselt darwinistid - heaoluühiskondade sündimus on erakordselt madal, ristivastu evolutsiooniteooriale, mille järgi peaks olema just vastupidi. Heades tingimustes peaks kogukond saavutama oma taastootmise maksimumi. Edasi läks lugu veelgi segasemaks. Selgus, et mitmed indikaatorid, mida kasutati elukvaliteedi mõõtmisel - turvalisus, kogukonna sisene usaldus, kindlustunne tuleviku ees, kuritegude arv, tervislik seisund jne - andsid majanduse ja jõukuse kasvades jätkuvalt halbu tulemusi. Selgus, et lisaks kogukonna rikkusele on oluline ka veel teine aspekt. Nimelt rikkuse jaotumine kogukonnas.

Loomulikult on olemas selliseid tegureid, mis on otseselt seotud majanduskasvuga. Mõned üksikud ja enamik neist järgivad ka rikkuse jaotumist kogukonnas. Laste suremus väheneb rikkuse kasvuga, kuid häid tulemusi näeme sellistes riikides nagu Soome ja Rootsi, samal ajal kui suure nn ebavõrdsuse tasemega riigid nagu UK ja USA on pigem tagapool. Ebavõrdususe kasvades kasvab ka kuridegude arv, nagu me näeme täna Rootsis ja Taanis, kus see toimub eelkõige tänu immigratsioonile. Siiski on erinevus kuridegude liigis - domineerivad narkokurideod ja antisotsiaalne käitumine. Samuti asenduvad nn vaesuse haigused - nakkushaigused, vitamiinipuudus, vähene tervisekontroll jne nn rikkuse haigustega, nagu ülekaalulisus, ületöötamine, narkosõltuvused jne. Oluline ebavõrdsuse tunnus on kogukonna sisene usaldus. Mida ebavõrdsemalt majanduslik heaolu jaotub, seda vaenulikumalt tajub indiviid kogukonda.

Oleme elanud aastakümne heas usus, kuid täna on meie pühak langenud. Oleme uskunud, et majanduskasv ja rikkus toovad õnne meie õuele, kuid kui jätta kõrvale papist uuselamurajoonid, kesklinna kolearhitektuuri ja tänavatel sõitvad maasturid, siis mida õigupoolest oleme saavutanud? Täna räägivad inimesed majanduslangusest ja arvavad, et maailm saab selletõttu hukka. Kuid kas tõesti pole olemas elu peale majanduslangust? Kas tõesti võib elada mõtekat elu ka vaesena? On küll ja võib küll. Tänu majanduslangusele pole meie riik ja ühiskond lakanud arenemast.

Eesti elu: asjad, mida ei saa olla (aga on)

2009-08-09T00:46:00.002+03:00

1. Pae tänava pommid. Asi, mida võib juhtuda USAs, Iraagis või äärmisel juhul Hispaanias, aga kindlasti mitte Eestis. Väidetav süüdlane on tänaseks tabatud, aga ikkagi pole selge, miks pommitati Lasnamäe korrusmaju.

2. Herman Simmi juhtum. Üks mu lemmikraamatuid räägib Briti salateenistuse juhtkonda peitunud "mutist" - briti luure kõrgest ohvitserist, kes töötab topeltagendina venelaste heaks. LeCarre kirjutas selle loo sügaval külma sõja aastatel, mil suurriikide vahelised mõõga-ja-mantli mängud olid üsna levinud. Kes kujutaks aga ette vene "mutti" eesti luureteenistuses? Mees võeti kinni, aga mis saab neist, kes teda siin 10 aastat toetasid, tema "seljatagust" kindlustasid ja usalduskrediiti andsid?

3. Kas mäletate esimesi poode, kus müüdi "välismaa" kraami, mis tegelikult oli lihtsalt värviline rämps? Kas mäletate, kuidas kilekotte ja teksasid müüvatest pisihangeldajatest said lugupeetud suurärimehed? Või on teil meeles need dressides ambaalid, kes jämedad kuldketid kaelas linnas ringi loivasid? Neid jutte "võitjate põlvkonnast" ikka mäletete? Kus need võitjad nüüd on? Kus on Enelin Meiusi, Tiiu Silves, Roobert Lepikson? Üheksakümnendad on pöördumatult läbi ja toonast sürreaalsust meenutades on mõnikord tunne, et ma olen selle kõik välja mõtelnud.

4. Venemaalt üle Narva jõe Eestisse ujunud eriväljaõppega sarimõrvarid Ustimenko ja Medvedev tapsid jõhkralt 7 inimest ja vigastasid veel kuut. Kõik nende ohvrid olid juhuslikud ja mingeid seoseid tapjatega polnud. David Fincheri thriller Se7en, kus mõrvad on appikarje hoolimatust ja räpasest maailmast? Ei, hoopis vene meediast ajupestud amatöörkillerid. Kui palju on piiri taga veel neid, kes kibelevad tegema sama?

5. Milline oli ostetuim uus sõiduauto 2007. aastal Eestis? Maastur HRV. Eestit külastavad välismaalsed on siiralt üllatunud meie tänaval sõitvatest uutest võimsatest maasturitest. Kümne aastaga on vaesuse piiril elavast postsotsialistlikust ühiskonnast saanud põhjamaine tarbimisparadiis, kus peale uute võimsate autode kõrval paistavad silma põllupealsed uuselamurajoonid, linnasüdameid risustab näotu ja hingetu klaasarhitektuur, kodusid võimsad telerid ja kodukinosüsteemid. Tänu Rootsi pankade laenurahadele haaras meie riiki hullus, kus unustatid tasakaalukus, hoolivus ja inimlikkus. Minu soov on, et need Honda omanikud ei annaks oma masinaid tagasi pankadele ja liisingufirmadele, vaid hoiaksid need alles. Mälestusena ja hoiatusena.

6. Eestivenelaste aprillimäss, millel oli kolm tagajärge. Esiteks halvenesid Eesti-Vene kaubandussuhted, konkreetselt siis naftatransiit. Teiseks ostis aprillisündmuste ajal oma küündimatust tõestanud politsei endale spetsiaalse rahutuste mahasurumiseks mõeldud tehnika. Ja kolmandaks vaatab Tallinna firmaomanik venekeelsele tööotsijale enne kaks korda otsa kui selle tööle võtab. Esimene tagajärg on minuarust väga positiivne, teised kaks mitte nii toredad.

7. Milline on Eesti panus Euroopa Liitu? Kalkunikitkujad Iirimaal, prostituudid Soomes ja Rootsis, palkmajaehitajad Norras, pruugitud autode kaupmehed Saksamaal? Ja vastupid, mida ma oleme saanud? Mõnikümmend miljardit toetusi, Soome viinaturistid ja Briti poissmehed? Hoolimata hingematvast hulgast võimalustest on projekt Eesti Euroopa Liidus peale esimest viisaastakut läbikukkunud. Teaduskoostöö? Spetsialistide vahetus ja vastastikune täiendkoolitus? Poliitiliste ja riigivalitsemisega seotud ideede vahetus? Kultuurivahetus? Ühisüritused? Majanduskoostöö? Unustage ära - Eesti on maailmas rohkem üksi kui eikunagi varem.

Iga inimese loomupärasest õigusest oma huvitavale arvamusele

2009-08-04T19:33:00.003+03:00

Kunagi ütles mu sõber H vaidlushoos umbes sellise mõttetera: enamik kaasaegseid noorinaisi riietub nagu libud, sest meie, mehed, sunnime neid selleks. Umbes sama geniaalne on Ekspressis ilmunud artikkel, mis teeb argliku ja armsa katse ironiseerida ühiskonnas väljakujunenud naisevaenulike hoiakute üle. Võitlev feminism tõstab pead ka Eestis?

Parafraseerides klassikuid - kui räägivad sellised argumendid, on mõtlevatel inimestel aeg ennast teemast taandada. Panen meeste-naiste teema lukku ja ignoreerin igasusust edasist sellekohast mõttevahetust.

Timur ja tema meeskond, OÜ

2009-08-04T11:46:00.004+03:00

Selle idee tekkeks oli kaks eeldust. Esiteks on meil majandusega halvad ajad ja järgmine aasta saab olema nagu Lätis. Teiseks on suur hulk teenuseid ja tegevusi, milledele ei leidu ka täna tegijaid. Koristus, üldehitus, remonditööd. Kui kutsuda täna ehitusfirma omale korteriremonti tegema, siis saad sama vastuse, mis ehitusbuumi ajal - unusta ära, liiga väike objekt. Miks? Sest tavafirmad on koormatud juba ette kohustustega, neil on laenud ja liisingud ning lõpuks tahab firmaomanik ka mingit kasumit teenida. Aga kujutage ette ettevõtet, millel pole mitte ühtegi kohustust, mis oleks paindlik ja suudaks turuga kohaneda. Just selline ettevõte on OÜ Timur ja tema meeskond.

Need on 5-10 liikmelised meeskonnad, mis komplekteeritakse töö kaotanud oma ala spetsialistidest, eesmärgiga kombineerida erinevaid oskusi ja olla võimalikult paindlik turu muutuste osas. Üks on pealik ja tema vastutab. Riik lubab tal soodustingimustel registreerida firma (tingimusel, et see algab sõnadega "Timur ja ..."), annab talle mobiiltelefoni ja sülearvuti ja teeb kiirkursuse praktilisest ettevõtlusest. Samal ajal tekib interaktiivne onlinemootor, kust iga tellija saab leida temale lähima Timuri ning registreerida oma tööpakkumise. Timur saab oma meeskonda kiirkorras suurendada, aga ka vähendada. Raamatupidamine ostetakse sisse. Tehnikat pole, või on minimaalselt. Miinimumpalka pole, raha makstakse reaalse töö eest.

Kümnest moodustatud meeskonnast kaheksa kõrbevad. Aga kaks jäävad ellu ja neist kujunevad ajapikku elujõulised ettevõtted. Käibe suurenedes muutuvad nad üha enam tavafirmade sarnaseks - tekib kontor, liisitakse tehnika ning kaob paindlikkus. Kuid reaalsustaju ja oskus kohaneda jäävad alles, samuti ajajooksul tekkinud kogemused ning väljakujunenud meeskond. Ka need, kes kõrbevad, saavad oma vigadest õppida ja järgmisel päeval uuesti nullist alustada. Kuna kohustusi pole, siis keegi sellega ei kaota. Samas ei jää töötud koju ja ei hakka oma kvalifikatsiooni ja töölkäimisoskusi kaotama (=jooma). Inimesed saavad remondi nädalaga tehtud, selle asemel et ennast ja oma naabreid suvi läbi piinata. Talvel ja kevadel koristatakse lumi, sügisel lehed. Jne. Süsteem toodab töökohti, sotsiaalset heaolu ja muudab inimesed aktiivsemaks. Lõppudelõpuks elame me maailmas, kus me saame loota mitte kellelgi muule peale iseenda.

Laia tn. silla valgustuse värviproov

2009-07-24T01:49:00.003+03:00

Mõned kiired klõpsud kahjuks ei anna edasi LED-valgustite intevsiivset sära.

Digitaalne mina: noor astronoom

2009-07-21T00:36:00.006+03:00

Üks tehnolusti eripäraseid jooni on ülepakutud vaimustus üha uute ja uute nipsasjade suhtes, millest enamik on kasutu rämps ja mõeldud asendama toodet, mis äsja-äsja välja tuli ning igati hästi töötab. Mitu ipodi või mobiiltelefonimudelit turule mahub? Samas on valdkondi, kus tehnika justkui aastaid juba paigal seisab ning mis pole meedia- ja digitehnoloogia arengust võitnud mitte muhvigi. Pole lihtsalt piisavalt seksikas, et mõni patsiga poiss selle käsile võtaks. Üks sellistest on klassikaline astronoomia ja sellele teemale on pühendatud tänane "digitaalne mina". Niisiis, noore astronoomi varustusse võiks kuuluda:

Polaris DS-2114ATS-TC - 4,5" reflektorteleskoop firmalt Meade, sisse ehitatud taevaatlase, elektroonse juhtimise ja jälgimisega ning võimaldab juhtida ka otse arvutist;
Celestron SkyMaster Giant 15x70 - võimas taevabinokkel, mis aitab lihtsate vaatluste juures;
Celestron SkyScout Personal Planetarium - kaasaskantav interaktiivne taeva-atlas, mõeldud küll pigem algajatele astronoomiahuvilistele;
The Night Sky 30°-40° (Large; North Latitude) - lihtne ja odav täheatlas;
Sonim XP3.20 - purunematu/veekindel mobiiltelefon koos aGPS-i, fm-raadio ja taskulambiga;
Ricoh Caplio G600 - väike välikaamera, mis küll ei ühildu teleskoobiga, kuid teeb talutavat pilti, seda ka hämaramas keskkonnas;
Panasonic Toughbook CF-19 - süleraal, mis vastab IP54 standardile ja on sobiv välitöödeks praktiliselt iga ilmaga;
Celestron 93588 Astro Night Vision - astronoomilisteks vaatlusteks paremini sobiv "punane" led-valgusti;
Timex Expedition WS4 - kell/ilmajaam/kompass inimesele, kes reisib;
Leatherman Skeletool - multitööriist nokitsejatele, alati igaks-juhuks kaasas;
Sigg Traveler Blu - alumiiniumist veepudel eluvee kaasaskandmiseks (võib olla ka termopudel kuuma kakaoga);
Yamaha Giggle - mahuka pakiruumiga neljataktiline "allroad" motoroller (50cc) sobib hästi maakohtade kruusateedele, leidmaks neid haruldasi kohti, kus linnavalgus vaatlusi ei sega.

Ajakirjandusest, juhtidest, uuest meediast ja vigadest

2009-07-13T13:01:00.005+03:00

Diskussioonis ajakirjanduse kvaliteedi ja selle languse (nn odavnemise) üle on veel üks mõõde, mida viisakusest üldiselt ei mainita. Selle nimi on kretinism ehk lihtsalt rumalus. Seekord mitte professionaalne kretinism, sest see pole kuidagi seotud ajakirjanduse kui ametivaldkonnaga. Kui püüda leida mingit ühisosa, siis võiks rääkida juhtimise kvaliteedist laiemalt, sest probleem on juhtimisotsustes ja nende kvaliteedis.

Olen läbi oma karjääri olnud mitmetel (ca kümnekonnal või pisut enamal) juhtimiskoolitusel ja saanud selgeks lihtsa tõsiasja, et juhiks sünnitakse. Valgustusajast on lääne kultuuriruumis liikvel müüt nn valgustatud monarhist, targast juhist, kes oma teadmiste põhjal juhib inimesi lillelise tuleviku - Arkaadia suunas. Tegelikkus on reeglina vastupidine. Ma ei taha öelda, et juhid on rumalad - tihti see nii ei ole. Kuid kindlasti puudub neil see kõikenägev, kõikemõistev jumalik teadmine, mida alluvad neile omistavad. Mõnikord teevad nad valesid, isegi läbinisti lolle otsuseid, mis viivad hukatuslike tagajärgedeni. Selle vältimiseks kasutavad juhid nõuandjaid ehk eksperte, kelle ülesanne on materjal läbi töötada ja viia see juhile arusaadavasse keelde. Ideaaljuhul anda juhile nn otsustusalus - lihtne valik ei-jah vormis arusaadava põhjendusega. Heal juhul kuulab juht ära mitmed eksperdid nägemaks olukorda kogu selle mitmeplaanilisuses.

Millise eksperdiga on nõu pidanud Samost kui ta arvab (!), et ajakirjanduse odavnemise taga on ajalehtede veebiväljaanded või laiemalt juurdepääs ajakirjandusele internetis? Arvan, et mees teeb selle otsuse nn omaenese tarkusest.

Nagu ühele kodumaisele juhile kohane (Sada vakka tangusoola, mäletate?). Ometi eksperte leidub, ka siin, Eestis. Hoobilt võiks nimetada Peeter Marvetit ja Linnar Viiku uue meedia poolelt ja Tiit Hennoste ajakirjanduse poolelt. Kahtlemata seejuures grammigi Samosti enda oskustes ja teadmistes. Sest antud juhul ei räägi me Samosti vigadest (vastupidi - hoolimata täiesti valest lähenemisest uuele meediale, on ajakirjandust puudutav analüüs ju igati pädev) vaid vigadest, mida on teinud Eesti ajakirjandusväljaanded oma võrgukülje loomisel. Need viis peamist viga on:

nn kollaste uudiste kajastamine oma võrguküljel (püüe kopeerida Delfit ja selle edumudelit); näiteks sobib Postimehele kuuluv Elu24, mida postimees.ee pidevalt kajastab ja lingib ning, mis peletab vähegi nõudliku lugeja eemale;
liialdamine visuaalse reklaamiga, seda eriti esiküljel; hea näide on ap3.ee, mille väljatulemisel kõik selle lehe veebist lugejad installeerisid oma brauserisse reklaamifiltri;
suutmatus kasutada ära võrgulehe ümber koondunud virtuaalset kogukonda; suutmatus ohjeldada trollijaid (või leimajaid - nimeta, kuidas tahad) ja läbi selle väärtustada heatahtlike lugejaid/kommenteerijaid (postimees püüdis ja hävis);
suutmatus kaasata kohaliku kogukonda ja nn kodanik-ajakirjanike (citizen journalism) rubriigiga "mis toimub kohapeal";
püüe muuta materjal kättesaadavaks veebis ENNE KUI paberlehes (näiteks epl.ee) - mitte midagi ei juhtu, kui veebi jõuaks sisu (analüüsid, arvamuslood jm tõesti sisukas asi) 6 või isegi 12 tundi hiljem.

Selle kõik võtab kokku üks hea näide, loomulikult NYTimes.com . Õppige.

Pole nii rikas, et osta odavat asja

2009-07-12T13:56:00.003+03:00

Sellereedene Postimees annab tubli panuse diskussiooni ajakirjanduse odavnemise teemal müües oma esilehe reklaampinnaks.

Ajakirjandusest, odavusest ja internetistrateegiast

2009-07-07T23:19:00.002+03:00

Põhimõtteliselt ei saa nõustuda kontseptsiooniga, mille järgi meie ajakirjanduse odavnemise taga on nurjunud püüd minna kaasa internetiajastuga. Minu esimene ja peamine argument selles osas on, et odavnemine algas juba varem. 90' lõpuks olid päevalehtedest kadunud sisukad kultuurikirjutised (mida küll püüti asendada spetsiaalsete nn kultuurilisadega), analüüsidest kadus teravus, tekkinud oli eriline kaitstute rühm - mõjukad inimesed, kelle tegevusse polnud kasulik väga sügavale tungida (vähemalt mitte selle palga eest).

Majanduskasv aitas kindlasti ajakirjanduse sülekoerastumisele kaasa. Sisu asendus kopeeritud uudistega (igas ajalehes/portaalis täpselt samad uudised), analüüs meelelahutusega. Nö. puutumatute ("isakeste" nagu Tolk neid nimetas) ring laienes, hõlmates lõpuks kogu võimuladviku. Vähegi eelteadmist eeldavad valdkonnad nagu teadusloome või energeetika enam uudistekünnist ei ületa. Kui, siis vaid nii küündimatus vormis nagu kohalike lehtede "augu-erid" käsitlevad justkui transpordi teemat. Lihtsalt pole enam valdkonda tundvaid spetsialiste. Valdkondade analüüsi tase vastab täna paljudel juhtudel (õnneks siiski mitte kõigil) keskkooli kirjandile. Näiteks võib tuua käesoleva diskussiooni ajakirjanduse odavnemise ja online-meedia vahekorrast. Ometi on ajakirjandus vähemalt see valdkond, mida ajakirjanik on kohustatud tundma, isegi kui see peaks olema ka ainus, mida ta teab.

Ajakirjandusliku sisu avaldamine veebis levis online-meedias mitte soovist koguda "klikke" nagu ekslikult arvas meie kodumaine meediatööstus. Peamine põhjus oli vajadus olla viidatav. Vastastikune viitamine on nn uue meedia spetsiifiline vajadus ja samas ka veebimeedia populaarsuse peamisi põhjuseid. Lahkamata seda nähtust lähemalt, võib väita, et viidatava materjali kättesaadavus, ligipääsetavus ja kasutatavus iseloomustavad kõige otsesemalt uue meedia elujõulisust - ei vähem ega rohkem.

Kui Postimees sulgeks oma võrguosa, mis siis juhtuks selle kui päevalehega? Absoluutselt mitte midagi. Ei väheneks müük ega oluliselt isegi reklaamitulu (täna on see niigi minimaalne). Siiski oleks see vilets strateegia ja annaks valusa hoobi Postimehele kui juhtivale meediaettevõttele. Kuigi ükski meie päevaleht pole ligilähedaseltki suutnud ära kasutada oma võrgukülgede ümber koondunud kasutajaskonda (mõtelge pisut mõiste "delfi debiilik" üle) siis on see kasutajaskond väga edukalt suutnud ära kasutada ajakirjandust. On kujunenud välja terve rühm inimesi (kaasa arvatud siinkirjutaja), kelle meediatarbimine suures osas või isegi täiel määral on kolinud internetti. Kas ma tõesti pean oma uudishimu info kiirteelt tulevikus maha keerama paberajalehe külavaheteele? Ja kas sellise suhte muutmine on tõesti universaalravim meie uinuvale meediale?

Olgu - kui see on vajalik. Kui sellega tõest sisu paraneb. Võin ju seda teha. Umbes aasta, mitte rohkem. Aga siis ma tahan näha ka tõelist ajakirjandust.

Igal jaagul on oma mihklipäev ehk parim PR trikk on surra

2009-07-07T09:25:00.004+03:00

Artist, keda varem teati kui veidriku ja süüdistati seitsmes surmapatus (eriti nendes kõige hullemates), on peale oma surma muutunud süüta inglikeseks. Palju õnne, see on parim PR trikk läbi aegade. Isiklikult ma seda vaimustust ei jaga. Mihkel on nii puhas tehisprodukt, et isegi need neli lauset, mis ma olen temast siia praegu kirjutanud, on sulaselge interneti raiskamine. Geenius, popmuusika kuningas? Ärge tehke nalja.

Kui eelnimetatu millegagi tõesti silma paistis, siis oli selleks teismeliste kui turusegmendi avastamine. Pardon, isegi mitte avastamine. Ekspluateerimine, ütleme nii. Täie rauaga.

Mis oleks kui midagi poleks juhtunud? Die Mauer ja teised lood...

2009-07-05T13:57:00.004+03:00

Ostalgia on in. Ida-Sakslased soovivad, et Berliini müür poleks ealeski langenud ning saksa ja vene noored käivad ringi CCCP t-särkidega (võluv kombinatsioon). Sellest lähtudes oleks juba aeg mastaapse meediamullistuse tekkeks - uueks kultussarjaks, mis valmiks ameeriklaste HBO ja eestlaste meeskonna Tolk, Saan ja Maimik koostöös. Kümneosaline seriaal kannaks nime "Die Mauer" ja vaatleks ühte alternatiivset ajalugu, kus NLiit pole kunagi lagunenud ja Varssavi pakti tegevus jõuab 21.sajandisse. Kelle kuulub maailm täna?

Sarja tegevus toimub korraga Berliinis ja Tartus. Ida-Saksa ja Nõukogude luureteenistustel on ülesanne jälgida reisil viibivat Eesti teadlast koodnimega Lennart. Samal ajal plaanivad Eesti põrandaalused fundamentaalsed rahvuslased pommirünnakut Berliini eraldava müüri vastu lootes nii algatada üle-euroopalise vabadusliikumise. Äsja nädalasest joomatsüklist väljunud elektroonika-insener Rein tõmmatakse sündmustekeerisesse, milles kaasamängijateks on temast palju suuremad jõud. Kas Eesti esimene, Arnold Rüütlile kingitud mobiiltelefon Nokia levib ka Tartus? Ja kes ikkagi on nende salapäraste graffitite autor, mis räägivad haiguste ravist, Ufodest ja ühest mõistatuslikust sõnadeühendist BMW?

Sarja eesmärgiks on kujutada maailma sellisena nagu see toimuks raudse eesriide taga täna, eeldades, et Berliini müür ja Nõukogude Liit on alles. Viletsad ülikonnad, vene automargid, puhmaskulmudega vanaldased võimurid. Juuakse importkohvi, varastatakse töökohast kõike, mis kätte juhtub, loetakse Rahva-Häält ja vaadatakse Soome TV-lt ameerika filme. Impeerium pole löödud vaid elab edasi kogu oma hiilguses. Kuid maailm selle ümber on juba muutumas.

Majandusest ja riietusest

2009-07-03T01:41:00.000+03:00

Viimaste aastate majanduskasvul on lisaks kolearhitektuurile ja hiigelautodele veel vähemalt üks nähtav tagajärg - eestlased on hakanud hästi riides käima. Kunstnahast tagi (alt kummiga) on välja vahetanud hooajatrendipoodide pakutav stiilne kraam. Reserved rokib, NewYorker on ümber defineerinud tibikultuuri ja kes meist poleks käinud lähimas H&M poes Helsingi sadamapiirkonnas. Härrasmehed sorivad asjatundliku moega Montoni tooteriuulil kaaludes hoolega müüdava Türgi ja Hiina kanga sobivust väljendamaks nende hingeseisundit ja ühiskondlikku positsiooni. Casual ja smart casual on mõisted, mis on sama hästi ära õpitud nagu omal ajal juhtimist puudutav terminoloogia.

Modellidest ja laipadest

2009-07-02T15:30:00.004+03:00

Kaasaeja surm-kõhnu ja pigem tulnukale kui inimesele sarnanevaid modelle vaadates peab paratamatult meenutama seda, kuidas kunstnikud läbi keskaja inimekeha tundma õppisid - salaja laipu lahates ja nende juba roiskuvat korjust tähelepanelikult uurides. Mõnigi tippmodell on justkui Leonardo daVinci või Michelangelo lõikuslaualt püsti tõusnud ja otsustanud oma paljastuvad roided ja abaluud kuulsuseks, kokaiiniks ja rahaks vahetada. Arvatavasti liigub igal andunud zombie-kütil sellist elukat nähes käsi vaikselt kaheraudse suunas.

Fondidest, valetavatest telleritest ja isiklikest ämbritest

2009-07-01T12:29:00.005+03:00

Mõned head aastad tagasi liitusin uue pensionisüsteemi esimese sambaga ja valisin SEB-s selle kõige konservatiivsema fondi. Kõik mu sõbrad ütlesid, et ma olen loll ja nemad on tegijad oma kiirekasvulistega. Ja rääkisid kui palju ma raha kaotan. See jutt läks minust mööda, sest mingeid finantsgeeniusi omateada ma ei tunne, kõik tavalised joped. Ja siis see hakkas pihta.

Iga kord kui ma mõnes pangakontoris käisin asju ajamas, rääkis tädike sama juttu. Et kuidas ma ikka oma lolli valikuga raha kaotan ja kui mõttetu inimene ma olen kui ma mõnda kiirekasvulist ei vali. Käisin kaarte uuendamas - sama jutt. Käisin arvet avamas - sama jutt. Käisin mõnda ülekannet tegemas - sama jutt. Käisin erinevates pangakontorites - igal pool sama jutt. Sellel perioodil sai minust internetipanganduse suur fänn, sest see säästis mind pidevast mõnitamisest, mis otsekontakti puhul oli vältimatu. Loomulikult oli see loll nõuanne ja ma teadsin seda, kuid lõpuks ma siiski murdusin. "Pange mulle ükskõik milline oma totratest fondidest, peaasi - jätke mind rahule," ütlesin kui tädike taas oma mantrat alustas.

Olen täna samasugune luuser nagu kõik mu "kiirekasvulised" sõbrad. Oleme kõik kaotajad, sest pank valetas meile. Enamgi veel, meie oma riik on otsustanud esimesele sambale vee peale tõmmata, vähemalt ajutiselt. Täna paneb oma kontoreid kinni nii SEB kui ka Swedpank, sest nende töö on tehtud. Vajalik arv lolle on leitud, neile on vajalik arv teenuseid pähe määritud, edasi on kuulda vaid kolinaid. Isiklike kolinaid mida tekitavad iga inimese isiklikud finatsämbrid.

(Ilusatest) meestest ja naistest ning mõistmisest

2009-06-28T02:04:00.004+03:00

Senjoor Sterni kontsert Atheena Keskuses oli nagu sõnatu kommentaar Eesti naiste välismaaihaluse diskussioonile - Ladina-Ameerika autorilaule oli tulnud kuulama saalitäis fertiilses eas naisi ja mõned mehed. Mis ei vähendanud sugugi kontserdi väärtust (pigem tegi seda viimase kuu pidev magamatus). Muuseas meenutas see ühte pro-EU kampaania sõnumit, mis lubas ilusaid Euroopa mehi. Tšiili kohta see muidugi ei kehti.

H.-l on teooria, et ma tegelen naiste-meeste teemaga sellepärast, et olen frustreerunud (seda on teisedki arvanud). Tunnistan endale, et see on tõepoolest veider, miks ma teemat nii oluliseks pean. Eriti arvestades kui vähe mulle lähevad korda diskussioonid, mis tegelevad mingi peavooluteemaga. Kuid samas on väsitav olla mõistetav või taandav mingile lihtsale loogikale. Ta teeb seda sellepärast ja sellepärast. Ei tee. Peamine motivaator on huvi asjade vastu. Asjade, inimeste, olukordade jne. Seda on ratsionaalselt raske seletada ja just sellepärast on see ka tõele lähemal kui ükskõik milline üheplaaniline selgitus.

Siiski, keerulisus ja hõlmatamatus pole moes. Mäletate suurepärast Dylani portreefilmi "I'm not there" ja seal antud seitset lihtsat soovitust varjatud eluks:

ära eales usalda politseiniku vihmamantlis;
hoidu entusiasmist ja armastusest - kumbki on ajutine ja kiire lahtuma;
kui sinult küsitakse, kas sa hoolid maailma probleemidest, vaata küsijale sügavalt silmasisse - enam ta seda ei küsi;
ära avalda oma tõelist nime ja
kui kästakse end vaadata, ära eales vaata;
iial ära ütle või korda saada midagi, mida sinu vastas seisev inimene mõista ei suuda;
ära eales mida loo.

Tartust, itaallastest ja lõikelilledest

2009-06-22T15:07:00.003+03:00

Tartu meenutab nendel päevadel Firenzet või mõnda teist Itaalia linna. Inimesed on riides maitsekalt ja lõunamaiselt liialdades. Ning see hurmav itaalialik armastus lõikelillede vastu. Ma tean, et see küllus on vaid sissejuhatus tulmusele Tartu suvele, aga tore ikkagi.

Poola piim on tänapäevane imerohi

2009-06-14T23:18:00.002+03:00

Miks on meie toidupoodides lettide viisi Poola "tervistavaid" piimatooteid? Kas keegi tõesti on nii loll, et seda reklaami immunsüsuteemi parendamisest tõsiselt võtta? See on turundusnipp, millega kergeusklikele müüakse maha mida iganes. Poola piim kui kaasaegne võluvesi...

Valimised võitis tegelikult Tarand

2009-06-08T15:06:00.001+03:00

Mees metsast teeb ära kogu meie poliitilisele eliidile? Minge pensionile...

Ära pane võõrasse auku!

2009-05-31T13:23:00.003+03:00

Identiteedivargus on küberkuritegevuse suurim risk. Inimesed, kes on kaotanud kurjategijatele oma identiteedi, võivad seeläbi kaotada oma vara, hea nime ning lõpetada vanglas kuritegude eest, mida nad ei ole sooritanud. Identiteedi varastamiseks on mitmeid võimalusi, kuid kõige lihtsam neist on muuta arvuti id-kaardi andmeid ja pääsukoode kopeerivaks ning sundida seejärel ohvrit seda kasutama. Kasutada oma ID-kaarti võõras ja tundmatus masinas on suurim lollus, mida teha võib. Mitte kunagi ära kasuta oma id-kaarti võõras arvutis!

Mida teha kui sulle pakutakse võimalust id-kaarti kasutamist õppida? Iseenesest pole selles ju midagi halba; mõned soovitused siiski:

Keeldu andmast enda kaarti ja nõua, et selleks kasutataks koolitaja isikliku id-kaarti.
Kui õppeprotsessis nõutakse selliseid tegevusi, mis eeldavad enda autentimist (isiku tuvastamist) id-kaardi abil, siis keeldu sellest või palu koolitajal see protseduur viia läbi oma enda kaardiga.
Mitte ühelgi juhul ära anna oma id-kaarti sulle tundmatu isiku kätte va seadusega kehtestatud juhtudel ja siis ka vaid nii, et sa näed, mida see isik kaardiga teeb.
Kui keegi peale sinu püüab sinu id-kaarti kasutada elektrooniliseks isikutuvastuseks, siis protesteeri ja nõua oma kaart tagasi.

Lisaks vaata id-kaarti veebist.

Reisimisest busside, rongide ja jalgratastega

2009-05-26T08:59:00.000+03:00

Salapärase naeratusega pingsalt oma isiklikus virtuaalmaailmas viibivad muidu nii ilmetud süleraali-inimesed Tartu-Tallinn ekspressis meenutavad mulle ühte teist aega ja kohta. Ühte ammust mälestust kahest emo-noorest kuulamas koos muusikat ja jagamas omavahel paari kõrvaklappe läbi Rootsi väikelinnade sõitvas pikamaarongis.

Või meenub see väikest kasvu vanamees, kes sõnatult kutsus juhuslike esimest suveilma nautivaid linnlasi enesega malet mängima. Pani minugi ette taskumale ja käis etturi e4. Mina aga ei saanud märguandest aru, sest kogu mu tähelepanu oli hõivanud jalgratturite massiüritus, mis sealsamas kogunes. Jälgisin meest rahva seas sebimas ja ühele ning ning teisele pakkumas oma avakäiku, aga soovijaid polnud. Ning ma kahetsesin, et olin ka mina teda alt vedanud. Jalgrattureid kogunes üha rohkem.

Lőpuks łäksid nad liikvele. Lippude lehvides ja vali muusika summutamas jalgrattakellade helinat sõitsid ratturid läbi Varssavi vanalinna. Staraja Mestast presidendipalee poole, mööda ülikoolist ning kadusid kesklinna suunas...

Suvi tuleb pikkamööda

2009-05-26T02:35:00.001+03:00

Ehk nagu ütlevad mittekohalikud - ainus halb asi on kliima.

Suvi tuleb pikkamööda

2009-05-26T02:33:00.001+03:00

Ehk nagu ütlevad mittekohalikud - ainus halb asi on kliima.

Dell mini 10v ja Ubuntu on SÕBRAD

2009-05-20T23:53:00.003+03:00

Dell mini 10v on pandud käima Ubuntu (Delli kohandatud versioon), Ubuntu Netbook Remixi ja Android OS-iga: Ubuntu Netbook Remix and Android on Dell Mini 10v .
Kajastas Engadget.

Ansip, see asi läheb sul

2009-05-18T13:26:00.000+03:00

...

Videomängudest, narratiividest ja sõltuvusest

2009-05-16T12:34:00.004+03:00

Üksindusele kalduv pikkmaa autojuht satub pooljuhuslikult linnakesse, kus päästab põlevast majast lapse. Hiljem päästetu kaob ja teda otsima läinud mees tõmmatakse õige veidratesse seiklustesse.

Kohaliku väikelinna võimuladviku korruptsioonijuhtumeid uurima asunud detektiivi ootab ees üks äärmiselt ebameeldiv kohtumine, mille käigus ta peab loobuma kahest talle ülimalt väärtuslikust asjast - oma elust ja oma peast. Tänu aga nutika ja pisut pöörase arsti abile osutub surm vaid ajutiseks takistuseks. Pea puudumine on aga suurem mure ja häirib eriti neid, kellega detektiiv edaspidi peamiselt kättemaksukaalutlustel kohtuma peab.

Lennuõnnetuse tagajärjel satub ainus ellujääja majakale, mille sisemusest avastab ta luksusliku sissekäigu salajasse ookeanipõhjas paiknevasse hiigel-linna. Linn on asutatud pelgupaigana sellele osale inimkonna eliidist, kes on väsinud ideoloogia ja religiooni kisakõridest ning kapitali nürimeelsest despotismist ning soovivad, et neid ei kammitseks keskpäraste arusaamad, käsud ja keelud. Paraku näib, et linnas on juhtunud tõsine katastroof, mis on enamiku elanikkonnast hävitanud. Neid, kes on ellu jäänud, on tabanud hullem saatus kui surm.

Need on vaid mõned näited narratiividest, mis oma haaravuse ja mitmekihilisusega suudavad konkureerida raamatute ja filmidega olemata ei üks ega teine. Tegemist on videomängude süžeedega: Silent Hill Origins, Dead Head Fred ja loomulikult suurepärane Bioshock. Kaasaegne videomäng on põnev multimeediasegu, mille läbimiseks tuleb kasutada oma teadmisi, oskusi ja võimeid. Mitte kõigile pole see jõukohane ja sellised inimesed kipuvad ka mängukultuuri halvustama. Teine põhjus kriitika taga on asjaolu, et mitte kõik inimesed ei leia endale sobivat mängu. Mängumaailm elab subkultuurina oma meediaruumis, millest välja küündivad vaid reklaamid. Aga paljusid mänge ei reklaami keegi mitte kunagi.

Videomängud tekitavad sõltuvust. Teadlased väidavad, et heroiinisõltlase ja mängusõltlase ajus toimuvad protsessid on väga sarnased ja sõltuvus kasutab universaalset mehhanismi. Mängude tehismaailm aitab keskenduda edukamalt kui see meil õnnestub enamikes reaalsituatsioonides (sama kehtib ka keskendumisraskustega noorte kohta - pane mõni "indigolaps" HL2 mängima ja sa näed väikest kühmus õlgadega kogu nina vastu arvutiekraani 6 tundi järjepanu liikumatult istumas) ja masinloogika lihtsus meelitab oma üheste ja selgete reeglitega. Loomulikult on kõik see petlik ja näiteks enamik Silent Hilli seeria mängijaid mõtleb tegevusele kaasa korraga vähemalt kolmes reaalsuse kihis. Ja on millele mõelda - see seeria koosneb täna juba viiest üksikmängust, ühest tõeliselt heast filmist, mitmest "graafilisest novellist" ja loomulikult paksudest raamatutest, mis tõemeeli õpetevad, kuidas konkreetset mängu läbida.

Sama kehtib ka nn "avatud maailma" mängude kohta, kus ühe kindla tegevussuuna asemel on mängija käsutuses sisuliselt lõputu hulk valikuivariante. Mängude ja reaalsuse vahekord muutub järjest õrnemaks - mängud jäljendavad reaalsust ja reaalsus kaasab ühe enam mänguelemente.

Digitaalne mina - Della ehk daamide valik

2009-05-14T12:13:00.003+03:00

Ta on Della ja ta on naine. Inspireerituna oma nimekaimust, räägib ta arvutitest ja nendega kaasnevast. Tööajal on ta vabakutseline PR konsultant ja vabal ajal tegeleb ultravägivaldsete arvutimängude, 80' new age muusika, lendamise, siidimaali ja grafitiga. Vihkab reisimist (va. oma rolleril), kõiki idioote maailmas ja enamike inimesi keda tunneb. Armastab head musta teed ja head vestlust.

Arvutiks on punane Dell mini 10 stiilis "Welcome To Silent Hill". Inspireerituna teadagi maailma parimast mängust (loomulikult ei kasuta ta arvutit mängimiseks, seda enam, et arvutil jookseb linux). Samal teemal jätkates - telefonis on helinaks Akira Yamouka "Silent Circus". Telefoniks on Sonyericsson T700, mis on ka fotoaparaat ja audiopleier ning mille juurde käivad Sony sinihambaga klapid. Mängude/filmide/muusika tarbeks on kodus PS3 ja Sony Bravia televiisor, aga telekat ta ei vaata. Oma lendude filmimiseks on tal Sony kõvakettaga videokaamera. Peamine kaardirakendus ja GPS on arvutis, aga välise GPS'ina kasutab nii maal kui õhus Garmin Zümo. Kogu kaasaskantav mudru mahub Crumpleri õlakotti.

Della - naine nagu sina?

2009-05-13T00:49:00.002+03:00

Kuidas müüa naistele pesupulbrit? Teha valmis mingi täielik ilareklaam ja käiata oksendamiseni. Sest need reklaamid peavad naisi idiootideks ja mängivad "olen näinud TV-s" kaarti. Kuidas müüa naistele arvuteid? Miksida elustiiliajakirjade visuaalset esteetikat infoühiskonna tehnolustiga ja poetada sekka terakesi keskkonnahoiu läbinisti silmakirjalikust veskist. Nii nagu seda teeb Delli naistele orienteeritud arvuti(virtuaal)kaubamaja Della.

Disainarvutite skaalal, mille ühes otsas on iBook Clamshell (ning sellega sarnane MacBook Air) ja teises otsas mitaarstandarditele vastav Panasonic Toughbook, paikneb Delli Studio tooteseeria kusagil turvalises keskpaigas. Mitte midagi erilist, aga hea kindel asi.

Siiski pole asi arvutite disainis (kuigi Dell näib väitvat ja ma ka tahaksin, et oleks) vaid selles, kuidas müüa inimestele arvuteid. Della püüab pakkuda arvutiga koos lisaväärtusena unikaalset ostuelamust (võrdle Sony Style poode), väikseid soovitusi ja nippe (ala Cosmo), naine nagu sina suhtumist ning lõpptulemus on ilus, efektne ja (ülla-ülla) toimiv. Vähemalt pesupulbrireklaamijate jaoks on siin õppetund.

Ubuntu 9.04 - raskustega, aga siiski

2009-05-12T02:12:00.003+03:00

Aprillis anti välja selle geniaalse linuxi distro järjekordne versioon, sedakorda järjekorranumbriga 9.10. Lootusetu tehnohoorana kiibitsesin selle oma armsale süleraalile peale (õnnestus umbes 4 või 5 katsel ja nõks oli lõpuks selles, et recovery mode's sisse hiilida ja paketivead parandada) ja nüüd imetlen oma uut ekraanipilti, mis on peaaegu täpselt sama, mis vana.

Esmapilgul ei tuvasta mingeid erinevusi peale OOo versiooni 3.0 (mis muuseas oli olemas juba 8.10 loomise ajal, aga mida sinna miskipärast siiski ei lisatud). Kiirelt lemmiktarkvara peale (mis läheb väledamalt kui mistahes windooza all) ja vola! Jälle töötav asi.

Võrreldes 8.10-ga on 9.04 küll väledam, aga mitte oluliselt. Eesti keel on paremini integreeritud ja keeleredaktsioon toimib laitmatult kõikide tekstisisestuste puhul. Muidu on kõik vana ja hea. Üldiselt aga ei näe põhjust, miks tavakasutaja peaks oma 8.04 pikaajalise versiooni moodsa ja uuema 9.04 vastu vahetama. Alustajale siiski hea kraam - töökindel, turvaline, kasutajasõbralik ja tasuta.

Kellel siiski soov selleks on olemas, siis soovitan ennem asja proovida - installeerimise cd töötab endiselt live-plaadina.

Jäääärest, üheksakümnendatest ja ühest Indrek Hirve luuletusest

2009-05-09T20:26:00.006+03:00

Ütlen kohe ära, et ma ei kuulu selle põlvkonna hulka, kes olid Jääääre kõige suurem austajaskond. Ometi on tegemist ühega bändidest, mis mind kõige enam mõjutanud on. Minu suhe nende muusikasse on täis pingeid ja vastuolusid, nad intrigeerivad mind ja samas püüavad astuda dialoogi.

Kui Jääääre lugusid kuulata esmakordselt, siis jäävad nad hõljuma eikusagile. Nende muusikal justkui puudub taust ja juurestik. Loomulikult ei tekkinud nad tühjale kohale. Nende taustaks võib pidada vene rocki "uut põlvkonda" (mis kuni 90'ni elas põranda all ja oli venemaal keelatud) leides hingesugulust enam ehk Akvariumi ja BB loominguga ja erinedes Nautiluse raskepärasusest ning Kino äärelinnakampade maneeridest. Teisalt oli Jääääre taustaks üheksakümnendate esimese poole ja keskpaiga varakapitalistlik Eesti, kus nad aga olid pööraselt populaarsed. Naljakas lugu nende 90'-ga. Veel mõnda aega räägiti nende kontekstis "võitjate põlvkonnast", täna enam mitte. Tuleb välja, et võitjaid üheksakümnendatel ei olnudki?

Ometi ei kuule Jääääre loomingus sellest ajast mitte midagi. Sellest kuidas iseseisvuse joovastus taandus igapäevaseks töörutiiniks ja tööd tuli teha kõvasti (neil kellel töökohta oli). Sellest, kuidas käidi mööda valuutapoodidest ja esimestest putkadest, kus "välismaa" kaupa müüdi. Kuidas linnas käisid ringi dressipükstes kantpead, kuldketid ümber jämeda kaela. Kuidas püüti äri teha, jäädi võlgu ja võlgu "välja peksti". Kuidas vaesust, ülbust ja julmust oli aegamööda juba niipalju, et ühiskond kaotas oma võime hoolida. Kuidas ühiskond lõhenes (vaesed-rikkad, vanad-noored, eestlased-venelased, haritud-harimatud jne) ja kuidas kaotati rohujuuretasandi kommunikatsioonivõime, et neid lõhesid ületada. Kuidas vaimsus, tasakaalukus ja tarkus kaotas oma prestiiži ja selle asemele tuli hoolimatu töörabamine ning "viimase peal" kodutehnika.

Jäääär aga rääkis vaimsetest ja filosoofilistest, mõnikord eeterjalt tajumatutest asjadest. Ka nende loomingus oli halamist ja angsti, aga nende blues oli valge mehe blues - kurb, kuid nutma ei aja. Ometi polnud nad ka silmakirjalikud, nende maailm lihtsalt erines reaalsest maailmast nende ümber. Uueks strateegiaks oli näha majandusteadust vastusena kõikidele ühiskonna küsimustele ning inimest majandusprotsesside elluviijatena. Jäääär nägi inimest ihadest lõhestatud keerulise indiviidina, kelle jaoks raha ja selle teenimine (see kõik, mis oli uuele administratsioonile peaaegu, et püha) oli midagi kõrvalist ja tüütut. Inimene pole midagi lihtsat ja teda pole sugugi lihtne õnnelikuks teha - eriti aga mitte nii, et anda talle "palju pappi ja ruttu".

Jäääär vaatas ühiskonda ja selle muutumist eemalt. Üks nende lugudest räägib sellest - planeedist, millel elavad lihtsad ja head inimesed. Aga just siis kui kõik see algas (1992), kirjutas Indrek Hirv oma raamatusse nii: kord peeglis, mille möödund elu laenab / ma märkan kurde naha koldseis parkides / ja ometi - ükskõik kuis aeg meid vaenab / me jalutame kaugeis parkides.

Eesti naise paine - mehe vaatenurgast

2009-05-02T14:51:00.005+03:00

Olgem ausad. Ma ei näinud seda tulemas. Eesti noortenaiste massiline emigratsioon põhjusel et... mehed pole sobivad? Ei võrguta ja mis veel! Stopp, mõttepaus...

Üks mu nooruspõlve suurimaid müsteeriume oli - miks just kõige suuremad mölakad minu tutvusringkonnast saavad kõige rohkem naisi? Ideeaaljuhul pead sa olema täielik debiilik ja põmmpea, ajama suust täieliku hapet ja olema nahhaalsus ise, siis on sul 100% edu. Samal ajal kui igati korralikud ja ontlikud noormehed istusid neitsilikult malelaua taga ja lahkasid eksistentsiaalfilosoofilisi probleeme. Minu jaoks ei haagi see tänaseni. Aga ma saan väga hästi aru, et selline suhe võib jätta eluaegse trauma ja äärmusjuhul jääb pettumus "eesti" meestes kogu eluks. Või ei saa ma ikkagi asjale pihta, ei tabanud elulist seost põhjuse ja tagajärje vahel?

Loomulikult ei lange eesti mees kokku elustiiliajakirjade kuvandiga ideaalisasest. Vabandage väga.

Pealkirjata

2009-04-17T02:10:00.004+03:00

Vestlus kõrtsis: "Texase ametlik slogan on "Chuck Norris elab siin"." "Tegelikult on hoopis "Ära nori Texasega"."

Süleraalijahi eripärad EU tsoonis - ultramobiilne

2009-04-13T01:30:00.000+03:00

Lenovo X300 hind 37 320 kr (markit.ee)
SU9400/1,4GHz/2GB/128SSD/DVDRW/13.3"WXGA+/VistaBus/1,5kg

Dell Latitude E4300 hind 33 564 kr (shop.it.ee)
modifitseeritud mudel
SP9400/2GB/128SSD/DVDRW/LED13.3"WXGA/BL EST-KBD/VistaBsc/1,5kg

MacBook Air hind 37 990 kr (mac.ee)
1.86GHz/2GB/128GB SSD/GeForce 9400M/LED13.3"WXGA/BL US-KBD/OSX+tarkvara+iLife pakett/1,4kg

Hinda vaadates tundub Macbook Air kõige kallim ja E4300 kõige odavam, aga see on näiline, kuna esimene sisaldab boonusena portsu hästiintegreeritud tarkvara (samuti on tegemist teistest võimsama masinaga). Kui sa hoiad neid käes ja natuke väntsutad, siis tunduvad kõige kindlamad X300(!) ja Air. Kui arvestada MS süsteemi turvariske, siis jääb E4300 ja X300 (kui lisada linux) ning Air. Ekraani mahutavuse osas on eelis X300 ning DVD+ drive annab eelise E4300 ja X300-le. Kui arvestada võimalikult laia kasutusvaldkonda ja võimekust, siis sobib eraldi graafikaga Air. Nagu näha, võib igaüks valida endale sobiva mudeli ja hinnaerinevused on võrdlemisi marginaalsed (ei vasta ka tõele linnalegend Apple arvutite kõrgemast hinnast).

Veel paljuräägitud hinnast: lisaks riistvarale tuleb niiehknii arvestada ca 10 000 kr kontoritarkvarale - lõppkujul on hinnaerinevus alla 10%. Muide, kõigi kolme puhul on võimalik saada ka lahjemate näitajatega odavamaid mudeleid.

PC, läptopijaht ja madalaim ühisnimetaja

2009-04-12T17:48:00.003+03:00

Tuli hõõgub tuha alla ning Mac vs PC vaidlused pole fännpoiste ja arvutipedede foorumites kunagi lõppenud. Siiski lööb leek hetketi välja ja globaalset tehnokogukonda haarab suur ärevus. Nii juhtus see kaks aastat tagasi Apple (ajaloo kõige nõmedama) reklaamikampaania käigus ("Get a Mac") ja sama on aset leidmas nüüd. Nimelt peab MS vajalikuks enne uue operatsioonisüsteemi väljatulekut võita tagasi kõik need kliendid, kelle ta täielikult ja suurejooneliselt läbikukkunud Vista tõttu Apple'ile vahepeal kaotanud on. PR meestele on makstud, ideegeneraatorid käivitatud, jupiterid undavad; valgus, kaamera, võte!

"PC ja Microsoft on tavatarbijale kõige sobivam platvorm," näib MS oma reklaamikampaaniaga "Laptop Hunters" ütlevat. "Tänu laiale tooteskaalale: kõige odavamast kõige kallimani - igaüks leiab endale midagi". See on väga hea reklaamikontseptsioon ja nagu enamik reklaame - läbinisti vale. Odavaimad arvutid leiab küll PC platvormilt, aga MS asemel jookseb neid avatud lähtekoodiga tarkvara. Püüdes rünnata Applet, astub MS endale reha näkku ja selle reha nimi on Linux. Ning, nagu ülemakstud ja maksimaalsele audientsile sihitud kampaaniale kohane, tehakse sama sammuga mitu viga korraga - MS deklareerib samas, et igasugune sitt, mida odavmüügikett arvutiks nimetab, omab nende isikliku õnnistust (You find it - you keep it).

Mind aga üllatab hoopis üks teine nüanss. Mis ajast on MS'il õigus süleraalide puhul üldse suud lahti teha? Pole nende poolt olnud ühtegi tõsist katset sülearvutiturule oma arendusmeeskonnaga mingitki lisaväärtust pakkuda. "I'm a PC!" hõiskavad õnnelikud arvutiomanikud klipi lõpus, saanud tagasi arvutiostuks kulutatud raha (sularaha - cash). Lõpuks - kas saab olla veel midagi odavamat ja haledamat kui ostetud lojaalsus?

Kõigi aegade kõige parem PC reklaam pärineb HP-lt ja selle autoriks on võrratu Michel Gondry. See reklaam ei räägi sõnagi arvuti hinnast, ega eriti ka tehnilstest detailidest. Reklaam räägib hoopis sellest, milleks tänapäevane raal kasutatav on. Pole oluline, et reklaamis näidatavad tegevused on tehtavad nii MS, Linux kui ka Maci platvormil (enamgi veel - see reklaam võiks olla suuresti iga mac-iga kaasa tuleva iLife programmipaketile sihitud) - see pole tähtis. Arvuti on tööriist ja milline operatsioonisüsteem seal parasjagu jookseb, on oluline vaid niipalju, et see töötegemist segama ei hakkaks.

Autoliisingust ja õnnelikest aegadest

2009-04-12T02:50:00.002+03:00

Ostetuim uus sõiduauto 2007 oli Eestis linnamaastur CRV firmalt Honda. Loodan väga, et toonased õnnelikud dšiibiomanikud oma sõidukitest ei loobu. Las jäävad need konkreetsed masinad meile linnapildis meenutama õnnelike aegu.

Uued pangakaartid

2009-04-09T01:06:00.005+03:00

Oliver kirjutas, kuidas tal Kalevi ujulast kogu väärtuslik kraam ära varastati. Jäin selle peale mõtlema: väga veider, aga hoolimata meie eeskujulikust pangandussüsteemist, vajame me endiselt rahakotti nagu ülejäänud (mitte nii digitaalne) maailm. Mõnikord on need isegi paksemad kui vanal heal sularaha ajal - kümned plaskaardid panevad meie taskud tõsiselt proovile. Kas poleks aeg välja tulla uue, väiksema ja vargakindlama lahendusega - ujuma minnes riputad selle pisikese kaardi ketiga kaela selmet jätta see rannale või korrupeerunud ujumisasutuse "vargakindlasse" kappi. See võiks olla nn kõik-ühes kaart, mis asendaks nii id-kaarti kui kõiki teisi, mis täna rahakotti punnitavad. Joonistasin selle kaardi võrdluseks praegu kasutusel olevaga.

Muideks, ise kasutan kaarditaskuga rahaklambrit. Säästab veidigi ruumi.

Lisatud 11.04.08: Oliver muideks ütles, et selline asi on olemas - Visa Mini Card. Lisaks on olemas veel võtmehoidja suurune nublu Visa Micro Tag. Lähemalt loe http://usa.visa.com/personal/cards/paywave/index.html . Nüüd tuleb oodata, millal see kõik Eestisse jõuab.

Nupud

2009-04-09T00:15:00.002+03:00

Sain endale mõnusa sodimismärkmiku valgete(!) ruudukujuliste (!) lehtedega(!). Tegin sellise pildi.

Digitaalne mina: ajakirjanik

2009-04-03T23:55:00.000+03:00

Ajakirjanike on mitut sorti. On neid, kes veedavad oma elu arhiivis, tegemata ainsatki intervjuud "päris" inimestega. On neid, kes käivad ringi ja suhtlevad inimestega, pannes kildhaaval kokku reaalsuse mitmevärvilist mosaiiki, aga kirjutavad äärmiselt harva. Lõpuks on ka olemas stressis igapäevaajakirjanik, kes treib nupukesi ja keda tema subjekt absoluutselt ei huvita. Ning lisaks neile on olemas veel üks liik ajakirjanike - inimesed, kes viibivad sündmuspaigal. Need on väga liikuvad, "välitööde" profid, kelle elustiil paljuski sarnaneb "ellujääjale" (seetõttu mitmed detailid ka korduvad). Nad on haruldased, originaalsed ja geniaalsed - üks näide selle kohta.

2003. aastal liitub Rolling Stone'i ajakirjanik Evan Wright Iraagi missioonil oleva USA merejalaväelaste üksusega ja liigub nendega kaasa kuni Bagdadini. Hiljem kirjutab ta nähtu põhjal artikliseeria "The Killer Elite" ning seejärel ka raamatu "Generation Kill", millest HBO omakorda toodab seitsmeosalise TV seriaali. Temale ja teistele välitöömeestele on pühendatud seekordne "Digitaalne mina".

Mullet Ballistic messenger-kott firmalt Timbukt2;
Militaarstandarditele vastav süleraal Panasonic Toughbook;
Vee, tolmu, põrutus ja temperatuurikindel mobiiltelefon Sonim;
Satelliittelefon Thuraya SO-2510 (leviala on enamik mannermaast va Austraalia);
Rangefinder digikaamera Leica M8;
Rangefinder pikksilm Leica CRF Rangemaster 900;
Tugevdatud tasku-GPS Magellan Triton;
Mehhaaniline kronomeeter Victorinox ChronoPro mechanical;
Tugevdatud led-lamp Gerber TX3.0;
Alumiiniumist veepudel Sigg Traveler Blue.

Tapjate põlvkonnast, Iraagist ja sõja põhjustest

2009-04-03T19:45:00.001+03:00

HBO TV-seriaal "Generation Kill" põhineb Wrighti samanimelisel autobiograafilisel teosel. See räägib USA teisest invasioonist Iraaki ja kõigest sellest, mille pärast "Koalitsioon küll võitis sõja, kuid kaotas rahu". Juhtimisprobleemid, olemasoleva juhtkonna suutmatus kohaneda uut tüüpi sõjaga, suutmatus säilitada suhteid kohaliku elanikkonnaga, suutmatus tagada korda ja turvalisust tavalistele iraaklastele (või lihtsalt piisavalt puhast vett). Tõsi, hoolimata HBO ilmselgest autentsuse taotlemisest, ei kuule seal sõna "oil". Sõduritel on hoopis teine teooria sõja põhjuste koha (mittepiisav seks).

Kriisist, Thacherist ja teatrisse minemisest

2009-04-02T02:15:00.004+03:00

"Olen üks kümnest" laulis briti töötutest linnanoortest koosnev bänd UB40 1981. aastal, just selline oli töötuse protsent Britannias. Uusliberaalsed majandusreformid, mis Thatcher läbi viis (ja mille eest inglased teda siiamaani südamest vihkavad) üksnes valas õli tulle - nii nagu tänases Eestis, nii uskusid ka britid, et majandust saab juhtida ja keerasid sellega muidugi kõik veelgi rohkem nässu. "One in ten" on protestilaul sellise juhtimise vastu, mis keskendub numbritele ja "mõõdikutele" unustades ära kogukonna tervikuna. Liigagi kergesti võib juhtuda, et numbrite järgi on kõik okei, aga kuskil tänavanurgal kerjab keegi endale söögiraha, äärelinnad slummistuvad ja inimestele hakkab see kogu see värk millegipärast vastu. Thatcher ei uskunud ühiskonda, mis on tema puhul mõistetav. Seoste, sõltuvuste ja tingimuste keerulised, haprad ja mõnikord ka täiesti nähtamatud ahelad on tema ajastu sotsiaalteadlastele sama mõistetamatu kabala, nagu see on meie ajalgi - läbinisti ratsionalistina ei saanudki Raudne Leedi sellesse uskuda.

Paljud meie hulgast arvavad, et meie probleemid siin Eestis on seotud vaesusega. Võibolla. Aga äsja lõppenud tarbimisbuum näitas, et ka rikkusel on omad trikid. Vähemalt saime me endast ausa pildi - hoolimatu tõusik, kes odavmüügijärjekorras teisi jalust maha jookseb ja oma liisitud tuliuue dsiibiga linnaliikluses ülbitseb. Ka kriisil võivad olla omad plussid, kui ta selliseid käitumist ohjeldab. Aga eelkõige on majanduskriis õppetund väärtuste kohta - just rasketel aegadel ühiskond koondub ja leiab taas üles lihtsad ja head tõed ning õige käitumisviisi, mis disainmööbli ja jõhkralt suure telekaga elutoas kippusid meelest minema. Kui me kord jälle rikkaks saame, ehk oskame siis neid asju paremini meeles pidada ja mõista, et tähtis pole mitte majanduskasvu protsent, vaid see, kuidas tunneb ennast ühiskond tervikuna. Ka see nähtamatu, aga alati eksisteeriv 10%.

Briti teadlased väidavad, et käimasolev majanduskriis on hoolimata oma mastaapsusest siiski vähem stressitekitav, kuna löögi all on ühtviisi kõik ühiskonnagrupid. Eestis tundub, et kaotajaid siiski on - kultuur näiteks. Kui riigi tugi kultuurile on kokku kuivamas, siis tuleb meil endil rahakotid taskust välja tuua ja kodumaist kultuuri tarbima hakata (vähemalt on sellest aru saada, et see on kohalik kraam). Lähme nüüd kõik teatrisse.

Lihtne linux Presto

2009-03-30T23:38:00.002+03:00

Sellest on juba mõni nädal möödas kui Xandros avalikustas ja tegi kättesaadavaks Presto 1 Beeta. Arvestades, et tegemist pole põhioperatsioonisüsteemiga, vaid nn. kiire ärkamisega (väidetavalt 12 s, tegelikult 20 s) õhukese kliendiga - esmamulje on väga hea. Hästi kiire, lihtne ja tõhus süsteem. Eelinstalleeritud on vaid kõige vajalikum ning kellele sellest ei piisa, see peab põhjalikult klaviatuuri sügama, sest pakettide allalaadimine ja install käib terminalis. Eesti klaviatuuri see distributioon ei toeta. Muidu igati asjalik.

Kõik inimesed loevad raamatuid

2009-03-20T16:04:00.003+02:00

Üks mu tuttav tsiklimees ja muidu vaba hing vastas põhikoolis kirjandusõpetaja küsimusele lemmikraamatu kohta - A. Palu "Mootorrattad ja rollerid" Tln Valgus 1976. Klass naeris ja õpetaja, tubli tammsaare koolkonna sõdur, noomis väikest meest rumala nalja pärast. Kuigi tegemist polnud nalja või solvanguga. Loo moraaliks pole aga tõsiuskliku kirjandusinimese piiratus reaalsuse mõtestamisel, vaid tõdemus, et kõik inimesed loevad raamatuid.

Kõik inimesed loevad raamatuid. Lendurid, insenerid, müüritöölised ja literaadid ise. Kõik nad loevad. Koduperenaised, anarhistid, elusõnalased, müügimehed ja palju kirutud/kiidetud keskklass - kõik loevad raamatuid. Paljud ka kirjutavad ise, aga loevad kõik. Ning seejuures pole tähtis, kas raamat on trükitud papüürusmatile, lõigatud kasetohule, antud edasi paberil või mälukettal (või mis keeles see kirja on pandud).

Kõik armastavad raamtuid. Nii inimesed, religioonid ja režiimid. Tõsi - mõned neist on raamatuid ka hävitanud, näiteks põletades. Veidra kokkusattumusena on nad mõne aja pärast hakanud samamoodi põletama ka inimesi. See on hullumeelne viha maailma vastu ja seega ei lähe arvesse.

Raamatuid ei loe ainult väga rumalad inimesed. Minu isikliku sõnaraamatu järgi on rumalus mitte determineeritud mõiste, vaid pigem midagi skaala laadset, mille ühes otsas on rumal laps, kes veel ei tea ja ei oska, ja teises otsas, selle kõige-kõige lõpus on inimene, kes ei taha teada. Just selline inimene, ainsa erandina, ei loe raamatuid. Kuid ka tema ei pääse raamatust - läbi TV töötluste, muusika, sõnalise narratiivi jne.

Kindlasti loevad raamatud ka need mölakad, kes Postimehe, Delfi ja EPL-i kommentaariumites kirjanike ja nende püüdlusi mõnitavad. Paraku on see inimloomuse üks hämmastavaid avaldumisvorme - hammustada kätt, mis teda toidab.

Tele2 ja vigased teenused

2009-03-19T03:16:00.002+02:00

Norra reisi eelviimasel päeval tuli minu mobiilile sõnum. Sõnumi saatjaks oli operaator Tele2 ja see rääkis kohalikest kõnehindadest, mis vastavad Euroopa Komisjoni piirhindadele - ei sentigi vähem, kuigi ka Norra kuulub nende riikide hulka, kus Tele2 sideteenust pakub. Siiski kena neist, aga mida kuradit ma sellega infoga enam peale hakkan?

Tele2 suudab viimastel aastatel üllatada vaid halvast küljest. Siiski on vaja isikliku kogemust, et leida üles nende nõrgim külg, milleks on suutmatus pakkuda tugiteenust kaasaegsete nutitelefonide kasutajatele.

Tänaseks olen loobunud mitte ainult 3G-st ja pakitipõhisest data-teenusest, vaid andmesideteenusest täielikult ja seda peale pea kümne aasta pikkust kasutamist. Loo moraaliks on - käpardlik ja vigane teenus on hullem kui mitte midagi. Ja oluliselt kallim.

Nii nagu arvutid olid infotehnoloogia 20. sajand, nii on multifunktsionaalsed mobiiltelefonid infotehnoloogia 21. sajand. Mis puutub aga Tele2, siis on tegemist teenusega aastast 1999.

Identiteet ja aftershave

2009-03-17T09:34:00.001+02:00

Kaks asja, mis teevad meist selle, mis me oleme - endine ida-tsooni riik varases kapitalismis. Meeste rekordiliselt madal eluiga ja mürgine alkohol, mida müüakse lõhnavee sildi all. Briti sotsiaalteadlased näevad siin seost.

Sülearvutid, linux ja cool-stress

2009-03-14T15:05:00.001+02:00

Minu töölaud Ubuntus.

Põhiliseks tööriistaks läbi aegade on mul olnud erinevad süleraalid ja pikapeale on hakanud häirima üks küsimus. Nimelt. Kuigi laua- ja sülearvutid on oma funktsionaalsuselt erinevad nagu Taavet ja Koljat (või nagu neliveoline hiigelmaastur ja Smart), kasutatakse selle funktsionaalsuse teostamiseks ühte ja sedasama operatsioonisüsteemi täpselt sama kasutajaliidesega? See on täiesti absurdne, kui nüüd pisut mõelda. Eriti idiootseks läks asi siis, kui mängu ilmusid veelgi väiksemad seadmed nagu pihuarvutid ja nutitelefonid. Või näiteks puutetundliku ekraaniga nn tablett-arvutid, millede puhul arvuti-inimene interaktsioon peaks põhinema hoopis-hoopis teistel alustel. Aga ei põhine - stylusega puutetundlikul ekraanil navigeeriv kasutaja on sunnitud käituma sama moodi, nagu seda teeb oma laua taga istuv ja hiirt sügav laua-arvuti kasutaja. Julgen väita, et see pisipehme universaalsuse taotlus on üks peamisi põhjuseid, miks need moodsad riistvaraplatvormid pole jõudnud massidesse ja kasutajate südamesse.

Toon vaid ühe näite selle väite tõestuseks. Apple arvutite teine tulemine sai alguse käesoleva sajandi alguses, mil' turule tuli tavaksutajaturule suunitletud iBookide (kolmas ja) neljas põlvkond. Enne seda oli sülearvuti peamiselt korporatiivne mänguasi, mis oli mõeldud hallides ülikondades keskastmejuhtide kirjutuslauale ja millede reklaamides eputasid kenad sekretäripipid. Apple integreeris oma masinatele ülimalt lihtsa ja intuitiivse kasutajaliidese ja sidus selle nelja põhilise multimeediaprogrammiga. Tulemuseks oli revolutsiooni kogu arvutimaailmas - sülearvutist sai see, mis see on täna - popp ja noortepärane multimeediamasin. Apple sülearvutid ületavad kasutusmugavuselt tänaseni wintel sülareid ja kui ilmusid õunalogoga telefonid, siis ei olnud selle kasutajaliideseks vähendatud pilt Leopardist (kuigi kerneli puhul see täpselt nii oli) - tegemist oli täiesti uudse lahendusega, mis meenutas pigem Symbiani ja linuxit kui OSX-i ennast.

(Teiseks näiteks võiks olla Psioni väikearvutid, milles rakendatav kohandatud operatsioonisüsteem vastas üsna hästi selle seadme kasutusvõimalustele - fakt mida Inteli advokaadid ilmselt kohtus toonitama ei tõtta.)

Kui linux hakkas levima laitarbedistributsioonidena (Suse, Lindows, Fedora, Ubuntu jne jne), siis oli nende kasutajaliideste puhul püütud silmnähtavalt kopeerida Windowsi menüüriba, start-ikooni ja programmide lehitsejat. Ka linux hoidis kramplikult kinni selle universaalsuse põhimõttest - nagu oleks hea aga omapärane lahendus midagi sellist, mida peab häbenema. Argumendina toodi seejuures kasutajate rumalust ja suutmatust millegi võõraga kohaneda. Minu jaoks kõlab see argument ise rumalalt - pigem on tegemist teadliku jäljendamisega eesmärgiga olla sama edukas nagu akna nimeline keskkond on tavakasutajate hulgas. Veidral kombel hakkas linuxi arendajate punt sarnanema kaasaegsete teismelistega, keda vaevab eriline mure (cool-stress), et kas teised ikka respektivad teda piisavalt ja ei julge seetõttu üles näidata ühtegi eripärast joont või paljastada oma kiikse.

Õnneks on distributsioonid palju rikkalikumad oma võimalustelt kasutajaliidest soovikohaselt kohandada (saada lahti lollakatest ja kohatutest windows-elementidest) ja selles on ka nende võlu. Lõpuks pole ju vahet, kas üks töö on tehtud OS-iga A või B, küll aga läheb loosi C kui sellega töötada on eelmistest mugavam. Ning pöördudes tagasi juttu alguse juurde - netbookide uus põlvkond on toonud ka arvutitootjad mõistmisele, et rüperaal vajab põhimõtteliselt teistsugust töökeskkonda, kui seda pakutakse tava arvutile. Selleks läks küll enam kui 15 aastata, aga kes ütles, et innovatsioon IKT valdkonnas peab olema kiire?

Digitaalne mina: ellujääja

2009-03-13T23:46:00.007+02:00

Jalutuskäigul Gaza sektorisse või väikesel seiklusretkel läbi ~~Viljandi~~ City 17 võivad pisiasjad tähendada palju. Alati ei pea küll kandma ULV saatjat seljakotis, aga operatsiooni "Kõrbetorm" jälgimine eesliinil muutub alles siis võimalikuks, kui selleks kasutada sobivat tehnikat, mis ei lagune esimest kolksust, mis ei märgu vihma käes ega ei tolmu liivas ning selle kõige juures teeb seda ühte eluliselt tähtsat asja, milleks ta on mõeldud. Unustage seejuures ära omadussõnad nagu "õhuke", "kerge", "portatiivne" ja "stiilne" - tänane "digitaalne mina" on pühendatud ellujääjatele.

Ergonoomiline tugevdatud seljakott Kata A44V;
Militaarstandarditele vastav süleraal Panasonic Toughbook;
Vee, tolmu, põrutus ja temperatuurikindel mobiiltelefon Sonim;
Tugevdatud kompaktkaamera Ricoh G600;
Tugevdatud tasku-GPS Magellan Triton;
Randmel kantav tugevdatud kell/ilmajaam/digikompass/taskulamp Timex Expedition WS4;
Keskmise suurusega välibinokkel Pentax DCF ED 8x43;
Lihtne alumiiniumsulamist multitööriist Leatherman Skeletool;
Tugevdatud led-lamp Gerber TX3.0;
Alumiiniumist veepudel Drab Alu.

Kohtumised (unes)

2009-03-13T10:36:00.002+02:00

Emotsionaalselt seotud - selline mõiste on uues INTERREGi juhendis. Selle mõiste abil on keelatud viia läbi tehinguid sulle tähtsate inimestega. Viimaste nädalate kohtumiste ja koosolekute hulk on tinginud selle, et ma kohtun emotsionaalselt seotud inimestega unes. Kohtumised unes on sama subtiilsed ja väljapeetud nagu kohtumised reaalses maailmas