Kas olete märganud, et lapsena hoolime me loodusest ja loomadest, kuid täiskasvanuna saavad paljudest meist need inimesed, keda nii väga ei häirigi enam loomapiinamised, looduse hävitamine ega kliimakatastroof. Millal võetakse meie seest inimlikkus ja hoolimine ning asendatakse ahnuse, omakasu, väikluse ja julmusega? Millal me vaatame maailma esmakordselt silmaklappidega, püüdes näha vaid seda, mis võiks meile kasuks tulla? Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua. Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada
Õppimine, reisimine ja hingega töötamine muutub aastatega üha raskemaks. Need kolm on sama mündi erinevad pooled ja peavad läbi murdma vanusega tekkivast inertsist jääda samaks, enam mitte areneda. Sest iga muutumine on valus.