H E R B A A R I U M

6. raamprogrammi raames toimunud säästvale energeetikale konkursid: FP6-2002-TREN-1 ja FP6-2002-Energy-1. Veel kasuliku materjali . Hetkel need programmid suletud.

tehnokrati teema tallinn.ee-st pani mind mõtlema. ei, mitte, et Tartu vajaks uut veebi, olemasolev tundub hästitoimiva ja loogilisena. aga Tartu vajaks edasist e-suunalist arendamist. linn peaks toimima lisaks sotsiaalsele mõõtmele ja struktuurilisele mõõtmele ka interaktiivses mõõtmes. ehk siis oleks integreeritud kaasaegsesse telekommivõrku. mõned sellesuunalised tegevused: - luua kogu kesklinna hõlmav vabakasutusega wifi-võrk (kommunaalveeb), nagu see on kuuldavasti Viljandis ja Valgas; - tagada 99% linna elamispindadest veebiühendus hinnaga x EEKu; - minunimi@tartu.ee meiliaadress ja linnakodanike portaal/foorum; - veel mingid mõtted, mis oleksid seotud linnas tegutsevate ettevõtete ning nende poolt pakutud toodete-teenuste tutvustamisega; - varustada kõik omavalitsuse halduses (ka koolides) olevad arvutid vabavaralise operatsioonisüsteemi ja programmidega ning pakkuma sellele tasemel helpdesci. tegemist oleks koostööprojektidega omavalitsus + kohalikud ettevõtted + st

Sigmund Freudile öelnud kord üks tema õpilane, et Freudi teooriad on väga keerulised ja neid on raske inimestele edastada, kuid teatud lihtsustusi tehes oleks tema materjalid mõistetavad juba paljudele. Freud oli sellepeale kerge irooniaga soovitanud lihtsustamist jätkata. "Kuni lõpuks kõik sellest aru saavad" lisas ta. See näide ilmestab hästi klassikalist teadlase stereotüüpi ning käsitlust teadusest kui millestki erandlikust. Alates Galileo Galileist ja Leonardo da Vincist kuni viimase ajani on teadlane olnud üksildane ja kurb tegelane, kes on teaduslike imperatiivide nimel valmis minema vastuollu nii pleibeiliku tavakultuuriga, võimukandjate ja, vajadusel, kogu ühiskonnaga. Kuid alates 90' algusest on see kuvand hakanud muutuma. Teadus on nähtusena hakanud oma marginaalsust kaotama, on tulnud tavainimesele järjest lähemale. See on mõlemapoolne sümpaatia, ka tavainimene puutub järjest enam kokku varem vaid teadlaste huviorbiidis olnud küsimustega valdkondades nagu

Viimastel päevadel on uues meedias (blogid, portaalid, kommentaariumid jne) kõige ärevamat vastukaja leidnud nö npnk juhtum. Npnk on väidetavalt (ma tean, et see leht on maha võetud) para-anarhistlik noorteorganisatsioon, kelle vapiloomaks on rotikehaline koer ja kelle eesmärgiks on üle võtta väidetavalt Tallinnas Kalamajas seni kasutult seisnud hoone. Üle võtmine või, nagu nad ise seda nimetavad, "skuattimine" seisneb sellest, et hoone asustatakse ja korrastatakse ning seejärel annab omavalitsus hoone juba vabatahtlikult organisatsiooni käsutusse. Sellega kaasnes NPNK poolne aktiivne reklaamikampaania (nö brändimine), mille eesmärk oli ilmselt NPNK kaubamärgi tutvustamine. Kampaania püüdis jätta muljet, nagu oleks kogu töö tehtud noortekamba ( väidetavalt 21 liiget pluss sõbrad-tuttavad) eneste poolt. Kui ma ei eksi, siis olen nede plakateid näinud ka Tartus, mis on väga huvitav. Sest ülikoolilinnaga ei tohiks see asi kuidagi seotud olla, kui loo enda loogikast lähtuda.

Postimehes on lugu Lõuna-Eesti töötutest ja sellest, kuidas Euroopa Sotsiaalfondi vahenditega püütakse probleemi lahendada. Lõin need summad kokku: 14,3 mln kr. Iseenesest absurdselt väike investeering, kui eesmärgiks oleks Lõuna-Eeesti tööhõiveprobleemi lahendamine. Samas, superhea algatus, seda peaks kindlasti arendama. Mulle meeldib nende inimeste entusiasm ja algatusvõime, kes sealseid projekte veavad. Ja ma mõistan hästi ka probleeme, millele nad põrkuvad. Kui väikelastega emad on töökoolitusest varmalt kinni haaranud ? liiati katavad projektisummad õpitöö ajaks lapsehooldaja palkamise ?, siis pea pooli noortest, kes töökoha leidmiseks abi vajaksid, ei õnnestu Penki sõnul kuidagi haljamale oksale upitada. Miks see nii on? Minu jaoks on siin kolm eraldi seisvat probleemi, mida projektipõhiselt lahendada on kas liiga keerukas või sisuliselt võimatu. Esiteks: probleem väikeettevõtlusega; ühe väikeettevõtte või FIE jaoks on meie ettevõtluskeskkond äärmiselt vilets. Maksud on kõr

ma ei mäleta, mida ma mõtlesin, kui ma seda blogi alustasin. vist mitte midagi, lihtsalt tahtsin blogida ja muu oli suva. tänaseks on saanud sellest veebist oluline ajaröövel ja natuke nagu minu mälu. teatud asju ja teemasid on mul komme siia sisse kirjutada, et endal hiljem oleks hea üle vaadata. nüüd kui esimene vaimustus on möödas, tuleks natuke täpsemalt mõtlema hakata, kuidas herbaariumit kasutada ja, (kuna on selge, et asi töötab) kuidas asja paremaks muuta. mõtleme...

Tegin P. Marvetile meili oma mõtete kohta tallinn.ee teemal (uus ja arendatav Tallinna veebilaiendus) ja ta pani selle Tehnokratti üles . Igatahes, valimised või mitte, väga kift algatus. Oleks huvitav näha, mis sellest tallinna veebist nüüd koorub, meeskond on igastahes aukartustäratav: Tarvi Martens, Hendrik Roonemaa, Anto Veldre, Arvo Mägi, Peeter Marvet ja Allan Martinson. Mul on tunne, et sellest üritusest võib saada sotsiaalsete veebitehnoloogiate võidukäigu algus eestis. Neil on võimalus kehtestada ei rohkem ega vähem kui täiestu uus standart eesti veebinduses. Ja ma millegipärast arvan, et nad mitte ainult ei kasuta seda võimalust vaid võtavad sellest viimast. Igastahes palju edu neile. Ma loodan, et kui nad oma töö on lõpetanud, siis on see kolmandik meie ühiskonnast, kes ennast Tallinnaks tituleerib, natuke sidusam ja sotsiaalselt suutlikum kui varem, vähemalt mis puudutab kaasaegseid tehnoloogilisi vahendeid selle võimaldamiseks.

Mart Laar kirjutab tänases Postimehes meie tulevikuvalikutest ja see tekst rokib täiega. Midagi nii elegantset ja lihtsat ning samas praktiliselt (pragmaatiliselt, halastamatult) analüüsivat polegi ammu lugenud. Kui see pole uus tase poliitikas, siis ma ei tea mis see on. Samas ei saa eesmärke seades unustada, et 15 aasta pärast meile vastu vaatav reaalsus on praeguseks paljuski määratud. Me ei saa näiteks midagi ette võtta kliima soojenemise või maailma energiakriisi vastu. Nõukogude okupatsiooni ajal 17,5 protsenti elanikkonnast kaotanud Eesti demograafilised probleemid seavad viieteist aasta pärast meid möödapääsmatult küsimuse ette: olla või mitte olla. Tema jutu sisuks on valik viie põhimõttelise variandi hulgast oma st eestlaste tulevik. Valikud on lihtsad ja ühesed ning mitut asja korraga ei saa: - saada rikkaks; - saada sotsiaalseks; - saada roheliseks; - saada targaks; - saada suuremaks. Mis valikud meil siis on? Saada rikkaks? See pole ahnus. Ka näiteks kultuur ja sport

Käisin Kaubamajas "hullude päevade" ajal. Metsik rahvamass. Kusjuures jäi natuke arusaamatuks, miks. Kaubamaja on suhteliselt väike ja kaubavalikult vilets pood. Aga sel päeval rokkis täiega. Tartu Postimehe tänane juhtkiri räägib Tartu Linnavalitsuse korraldatud hea teeninduse kuust ja sellest, et hea teenindus peab olema reegel, mitte erand kampaania korras. Kahe käega poolt. Ma ei pea seda kampaaniat kasutuks, teenindustase on meil ikka igavesti sitt küll. Aga ravida võiks põhjust mitte tagajärge. Tartus on nii, et ainsad vabad töökohad, mida ajalehe või portaalide kaudu leida on võimalik, on teeninduses. Tähendab see seda, et kui sa mujal tööd ei leia siis on üldiselt võimalik minna müüjaks. Tabate seost? Teine asi on see, et müüjatele ei maksta palka. Üks mu sõber töötas mõned kuud meie linna ühes kõige lugupeetavamas raamatupoes... miinimumpalga eest. Kui normaalne see on? Selles poes vahetub täiskomplekt müüjaid iga kuue kuu tagant. Kas mina töötaksin sellis

Andres Reimer toob Postimehes välja Konjunktuuriinstituudi materjali, mille põhjal ruulivad Eestis ettevõtted, kus makstakse musta raha. Ümbrikupalka saab Eestis 14 protsenti palgasaajatest, kinnitab konjunktuuriinstituut. Eestis levinud skeemi järgi makstakse palgasaajale ümbrikus ligi 40 protsenti, ülejäänu aga seaduslikult kõiki makse tasudes. Uuring kinnitab, et ümbrikupalk on enam levinud teenindussfääris. Ümbrikupalkade arvelt jääb riigile igal aastal laekumata ligi 1,5 miljardit krooni tulu- ja sotsiaalmaksu. Sellise statistika põhjal on selge, miks Tööandjate Keskliit ja selle kõigi aegade kõige geniaalsem juhataja Tarmo Kriis veebruaris laekumata maksude osas nii aktiivselt ( ja umbes kolme aastase lapse majandusteaduslikul teadmistepagasil põhinevalt ) FIE-sid süüdistasid . Kriis ei saanud ju Postimehes kirjutada, et: "Sorry, aga kuna seitsmendik meie ettevõtetest maksab oma palka ümbrikus siis... ei saagi mingit sotsmaksu sealt tulla." Sest sellise jutu peale

Meede 4.2 : Keskkonna-infrastruktuuri arendamine (ERDF) Keskkonnamini tõukefondide lehelt ja KIKi lehelt (rakendab).

slashdotis oli lugu , milles räägiti pentagoni uuest lendavast droonist. aga mitte see pole oluline. oluline on hoopis, et blog, milles drooni algselt tutvustati andis tehnilist infot edasi untsides ja tollides. Last month, researchers on the Nimitz's ships ?launched several of the 7-ounce, 13-inch planes.? Sailors there will be taking ?the Wasp along on its upcoming deployment, used it for several missions, including maritime interdiction and force protection.' Esimene kommentaar sellele teemale mainis, et .au lõpulises veebis ootaks tehnilisi andmeid pigem meetermõõdustikus. Teine kommentaator nõustus sellega. Neljandana kirjutas üks USA insener, et see untside süsteem tõesti imeb. Viiendana võttis sõna keegi kutt USAst, kes sisuliselt kõik lollid eurooplased pekki saatis. Ja siis läks andmiseks. Kõik lõppes järgmise kommentaariga: Ok after waiting for over 170 posts for the comments on this thread to return to the topic at hand (that would be the WASP UAV) I've deci

ametnikega suheldes on üks huvitav reegel. mida madalam on konkreetse ametniku positsioon, seda resoluutsemad on tema seisukohad. selle järgi on hea orienteeruda: kui keegi teeb sulle selgeks, et asi mida sa ajad, on tegelikult absoluutselt võimatu, siis sa räägid lihtsalt vale inimesega. kui see ametnik töötab mingis üksuses, siis on selge, et üksuse juhatajast madalama astme ametnikuga lihtsalt pole mõtet rääkida.