kas olete märganud kui aktiivsed on kommijad online päevalehtedes ja portaalides teatud teemade puhul (poliitika, võim, raha jne) ning samas on teemasid, kus vastuoksa, keegi sõna võtta ei taha? see on nii diskrimineeriv. miks ei ei lähe kommijad pöördesse kui kirjutatakse kontserditest, näidenditest või ilmunud raamatust? kas inimesed kaotavad kultuuriteemade puhul oma kodukootud maailmapildi ja väärtushinnagute taustsüsteemi või ei tekita raamuturetsensioon isegi mitte kõige paadunumas kommijas eneseväljendusvajadust ja tunnet nagu ei suudaks maailma enam edasi kesta "kui ma nüüd ei kirjuta"? aga miks see on nii? mul on tunne, et põhjus peitub kunsti tunnetuslikus elitaarsuses. kommija ei kirjuta, sest ta ei pea ennast pädevaks. see on veider, sest näiteks reklaamikunsti puhul asi nii ei ole. me kõik võtame reklaamide puhul julgelt sõna, kartmata seejuures näida ignoratse või lihtsalt rumalana. on mõeldamatu, et me sama julgelt kommenteeriksime akadeemilist maali. ka muusi
paarkümmend tuhat, mitte miljardit