H E R B A A R I U M

Meisterjaani poolt lõbus kirjeldus erinevatest folkidest, printsessist ja lohest rääkimata: JÄÄÄÄRE FOLK Saabub häälega, koos sõpradega. Hakkavad Jääääre kõige igavamaid lugusid mängima - draakon sureb masendusest. Võtavad printsessi kaasa ja lähevad edasi ühikasse. Seal hakkavad rääkima ülikoolist ja et mis kursusel keegi on jne kuni hommikuks on printsess end tõenäoliselt üles poonud. Metallimeestele on see kõik muidugi juba tuttav . Muideks, päeva lõpuks, kui kõik need erinevad toredad noored inimesed on neist üle käinud, panevad lohe ja printsess selga nahkrõivad ja lähevad geiklubisse kuulama EBMi.

Ei oleks arvanudki, et rerev ja uus Eesti elektroindiesaund nii palju peavoolumuusikat mõjutab. Selliselt mõttelt tabasin ennast laupäeval Eesti euroviisu eelvooru jälgides . Tundub nagu oleks kellelgi mõte toppama jäänud ja ta oleks hakanud ajaviiteks Kööki miksima The Killersi ja Depeche Mode'iga. Nüüd kõlab see paremini kui tegelikkus, aga vahet pole. Viimastel aastatel on euroviisk hakanud sarnanema pärismuusika ja see on ju okins. Kõige klassikalisem euroviisude lugu: "Supreme Nature" Kõige rohkem meeldis: kõik, mis Laura laval tegi; tema kleit, tema käed, liikumine, hääl; ta on jumalik. Kindel kaotaja: Soul Militia (Lisa: arvake ära, mis on ntx Telleri lemmiklugu :p) . Ainuke lugu, millel Helsinkis vähegi lootust oleks: "1 year from now"

oh pirra miks küll miks oled jätnud sa meid ilma oma ilmumisest ja ilmutustest kas sa siis tõesti ei mõista et kogu eesti blogiv avalikkus igatseb su krüptilisi kirjutisi ja sind ei asenda edgar savisaar evelyn sepp inno ja irja sven kivisildnik kullakas nak cosmobloogid eestimaa kanged kepimehed või ükskõik kes sellest kirjust kambast me oleme kõiki neid proovinud aga me vajame sind

Mäletate seda aega kui Teller paar aastat tagasi oma blogis kuulutas, et temast on saanud macikasuta ja nüüdsest kirjutab ta oma blogi sellel trendika sülari lumivalgetel klahvidel? Me kõik elasime südamevärinal kaasa tema esimestele sammukestele ja nii mõnelgi tuli härdusepisar silmanurka kui Teller meile oma kogemusi jagas. Jaa, vanad head ajad. Nüüd siis on see Eesti bloginduse kullafondi kuuluv arvuti müügis. Endiselt toimiv, endiselt trendikas, sama töövõimas kui alguses. Vastupandamatu noortele naistele ja hea suutäis kollektsionääridele. Hind, nagu ikka, selgub enampakkumise käigus ja purustab kindlasti nii mõnegi rekordi. Herbaarium õnnitleb uut omanikku juba ette.

PEETER OLESK pritsib tuld ja tõrva tänases PM-s: Erastatud taksonduses tekivad oma kupjad, aga ärme ajame segamini kubjast ja tühja kõhtu. Takso peab olema sõidukorras, aga kui me hakkame nõudma ühe reisijaga taksole abieluvoodi laiust, siis on tulemused hukatuslikud. Vihjates ilmselt ühele konkreetsele taksofirmale Tartus, mida ei tahaks kommenteerida (ja mis iseenesest ei ole kaugeltki kõige kvaliteetsem ja odavam teenusepakkuja turul). Aga see reglementeeritud laius on üks veider nõue küll. Regulaarse taksokasutajana võin öelda, et sõitjaid on kahte liiki: üksik klient, kes ajab linnas asju või kiirustab kuhugi, ja 2-4 liikmeline seltskond, kellel selleest pole mitte kuhugi kiiret. Ja siin tuleb Oleski retoorikaga nõustuda: milleks on vaja 1,74m laiust ja nelja kohalist masinat ühe inimese transpordiks? Igaks juhuks, et äkki meid on rohkem? Aga ma saan seda ju taksot kutsudes öelda ja nõuda suuremat masinat. Taksonduse reguleerimises pole midagi uut. Paljudes linnades on see regul

SIIN ON SEE TRIKK. Postindustrialismi juures pidi olema see uba, et kaasaegseid ITK lahendusi kasutades ja optimeerides tööprotsesse, pidi kogu arenenud maailma ootama golossaalne tööjõu ülejääk. Paljud klassikalised elukutsed muutuvad üleliigseteks, paljud seni hinnatud spetsialistid leiavad ennast olevat mitte vajaliku ja kõik see on tänaseks juba aastaid toimunud. Selle taustal on tõeliselt raske võtta tõsiselt tööandjate vingumist tööjõupuudusest tänases Eestis. See on nagu räägiksid nad, et neil napib kivikirveid. St mingist teisest ajastust, halloo. Aga aitab jamast (nagu armastavad öelda meie poliitikud :), lähme konkreetseks, eks. Üks eluktse, mis tulevikus tõenäoliselt väärilist hindamist enam ei leia, on ehitaja. Eriti uudise valgusel, mille Sunday Timesist korjas üles Slashdot ja Engadget . Need mehed, kes täna saavad 2o+k betooni valamise eest? Umbes 5 aasta pärast saab kogu majakarbi ülesehitamisega hakkama üks "printer" st robot, kes on varustatud betoonipihu

Tänane teaduskohvik oli täpselt nii mõnus nagu ma lootsin. Säästev areng on ka minu jaoks üks kamina-ees-filosofeerimise lemmikteemasid. Publikum oli kah vahva, sellised särasilmsed ja tulihingelised planeedipäästjad, keda on lausa lust kuulata. Mulle tundus, et neile jäi pisut kaugeks lektori kontseptsioon säästlikkusest läbi igapäevaste väikeste valikute, riikliku regulatsiooni ja ECO-kleebiste. Minule meeldis see väga. On ju tore unistada sellest päevast kui "kogu inimkond" ühendab jõud ja tõuseb nagu üks mees kurjade reostajate ja raiskajate vastu; just nii, Gandalf. Aga kuni selle päevani luban ma endale seda luksust ja mõtlen lihtsatest asjadest. Näiteks sellest, milliseks peaks mu kodulinn kujunema, millises keskkonnas ma ise tahaksin elada, millised on minu nõudmised elukvaliteedile. Säästliku tarbimisega on nagu "pehmete väärtustega" üldse. Väga palju on neid, kes sellest räägivad (ja oma veidral kombel ka ise oma juttu usuvad). Vähe on neid, kes seda t

Hea uudis on see, et ma suutsin oma krambist üle saada ja lõpuks tööle hakata. Halb uudis on see, et lõpuks oli kell neli öösel. Tunnen ennast taas nagu zombi, hoolimata sellest, et ma magasin sisse. Elu on rock'n'roll, beibi. Õhtul on väike nõupidamine jäätmekäitluse tuleviku teemal regioonis. Muidu on rutiin. Peaks lugema Tsehhovit.

MULLE EI OLE SEE KUNAGI MEELDINUD. see, kuidas tatti pritsivad professionaalid justkui unustavad ära, et see, keda nad oma üleolevate hinnangutega üle külvavad, on... elav inimene. mitte mingi abstraktsioon ala demokraatia kriis või väärtuste devalveerumine. elav inimene, kes mõtleb, tunneb, püüab elada oma elu sellel kõige õigemal viisil ja kahtleb isegi mõnel kaamoslikul novembriõhtul oma eksistentsi mõtekuses. see, kuidas leheneeger kätlini kirjutise üle irvitab , on minu jaoks ebaõiglane ja vastik. sellel pole mitte midagi pistmist poliitikaga: see on ühe inimese küüniline julmus. nimetatud sissekannet lugedes tekib vähemalt minul küll tunne, et selle tüdruku ühes ausas kirjutises on rohkem väärtust kui kõigel sellel, mis leheneeger on läbi aegade bloginud, kokku. üldse hakkab kogu see tants savisaare (ja teiste keskide) blogi ümber muutuma inetuks. selgub, et meie väärtushinnangud on nagu garderoob: igaks juhuks on kõike kaks. ennast ja 'omasid' hindame me ühe skaala

Juhuu, Kuku podcast on vahepeal automaagiliselt tööle hakanud! Tänud Petsile (kes siis muu). R2 , tee järele või maksa kinni.

PÖIDLAKÜÜDI REISIJUHI KÕIGE TÄHTSAM REEGEL on kirjutatud suurte sõbralike tähtedega selle kaanele. "Ära satu paanikasse" ütleb see ja õige ta on. Aga mida teha siis kui edasi liikumiseks ei piisa enam ka isiklikust käterätist? Kui kõik sinu kosmoselaevad on länud maavälisele orbiidile ja sa oled kümnete miljonite sentimeetrite kaugusel kodust? Talvises porivihmas mängib morbiidne blues ja sa mõtled, et fakkkk! mida ma siin linnas üldse teen. Ära satu paanikasse. On juhtunud nii, et sa töötad regioonis, kus sa ei saa enam koju peale üheksat. Elaksid sa linnas, siis veel. Aga sa ei ela linnas, sa lihtsalt töötad siin. Kes ütles, et tööpäev lõpeb kell viis? Kes ütles, et päevas on kaheks töötundi? Reeglid on toredad asjad, aga elu ei allu reeglitele. Transport on oluline. Inimeste võimalusest liikuda sõltub nende käitumine tööturul. Raskused logistikas tekitavad tehislike takistusi tööturule sisenemisel ehk, teisisõnu, raskendavad tööjõuturgu. Mis omakorda mõjutab ettevõtlust

KUI MAAILM OLEKS MINU AUSTER siis oleksin ma taimetoitlane. Nii kõlab ilmselt minu moto alates sügisest. Olen püüdnud hoida madalat profiili kuid see pole põhjus kirjutiste nappusele siin. Tegelikuks põhjuseks on kramp - ma lihtsalt pole suutnud kirjutada. Kui kõrvutada see madalseisuga isiksuse tasandil siis, kas see pole mitte huvitav seos? Kas me loome oma elu ja isikliku maailma sarnaselt igasuguse loometööga? On üks liik inimesi, kes seda kindlasti teevad. Nimelt poliitikud. Peamiselt tuleneb see vajadusest lihtsustada. Üks isiksus kogu oma vastuolulisuses on liialt keerukas, et olla populaarne valimistel. Seetõttu on poliitiku ülesanne ennast lihtsustada, muuta lihtsalt mõistetavaks ja ennast sildistada. Kindlasti ei tohi ta öelda midagi sellist nagu: "Ma arvan, et tulumaks võiks olla mingi kakskend prosa. Aga tegelt me veel mõtlen selle üle. Küsi minu käest poole aasta pärast uuesti." Kõik peab olema valmis ja mitte mingit dünaamikat! Kristjan Otsman kirjutab tänas