Punane Hanrahan mõtiskleb eestluse ahistavast mõjust ja paguluse võlust. Mõistan hästi tema ja tema mõttekaaslaste muret; pole me ju veel näinud korraga nõnda palju viha ja vastuolusid kui meie ühiskond täna tähelepaneliku vaatleja silmale avab. Me kõik oleme jagunenud, oleme kellegi poolt ja, mis kõige tähtsam, kellegi vastu, viibutame varem taskus kantud rusikat üsna avalikult. Loomulik on, et selline vihaühiskond ja selle üsna jabur ja irratsionaalne tõmblemine nii mõndagi häirib. Halb uudis on see, et see tendents ajapikku üksnes süveneb ja mõte rahutud ajad mujal veeta on kindlasti väga ahvatlev. Kurb on see, et täna avalduvad vastuolud on iseenesest pika protsessi vili. Alates 90' aastate algusest on see rahvas kogunud endasse alandust, ebaõiglust, valu, nõrkust, hirmu. Ja kõik on olnud okei ja jokk. Kõik on välja kannanatatud; rahvusliku stoilisusega alla neelatud, olematuks mõeldud. Vaesuse ajad on üle elatud ja mitmedki meie seast eelistavad mitte meenutada, kuidas täpse
paarkümmend tuhat, mitte miljardit