H E R B A A R I U M

Pole mingit tahtmist minna kodust välja täna. Aga peab. Õhtu veedan raamatu ja rohelise teega mõnes nukkerilusas kohvikus.

Tsiteerides Orelipoissi sul läheb see asi ju persse ansip jee, right. ja minge kõik põhjakoreasse elama, nagu agitnoored enne valimisi soovitasid. aga kuidagi suudab Maimik helistada taas hingekella Üle-eelmistel valimistel jagas Evelyn haldjalikul naeratusel voldikuid ja punastas iga küsimuse peale, nüüd on preili Sepp nagu Catherine Deneuve või matemaatikaõpetaja, jalas fuck-me-saapad ja range võru ümber suu, karikatuurne oma kalgis elegantsis. hea kujund. sobib nii politikaanidele kui kõigile, kes arvavad, et mulle on hädasti vaja nende haledat maailmavaadet.

Mulle meeldis, mis Kati kirjutas üleminekuaja noortest. Ja see on jätnud jälgi. See on pannud meid kõikuma turva-ja hirmutunde vahel, mis omakorda keerab kõigele, mida me teeme, mingi kummalise vindi peale. Meie sõltumatus on kuidagi pingul, meie iseseisvus on natuke hüsteeriline. Meie, iseenesest ju eluterve kriitikameel, muutub teinekord üsna pimedaks umbusaldamiseks. Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta. Nii me siis oleme natuke nagu kurjad turris kassipojad. Ma ei tea midagi selle piimakausi kohta ja pole ma ka pidanud selle eest oma elus eriti võitlema (ja ka kunagi ei hakka), aga mis puudutab turris olemist, siis on see hea määratlus. Või kuidas teisiti seletada suhtumist, mille järgi enesemääratlemine toimub pigem läbi eituste ja ignorantsuse? (Me elame omaenda tillukeses muinasjuturiigis, mille suhe reaalsuseg

Sevillas on külmaperiood läbi. Päike särab, tänavad lõhnavad mandli, oliivide ja kassipissi järele. Hispaanlased on armunud.

Eile oli sõber Vahuriga diskussioon naiste teemal. Selles jutus oli palju murelike noote, kuna oleme mõlemad paadunud poissmehed. Näiteks arvasime me üksmeelselt, et naised meie vanuserühmast võib pea täielikult maha kanda. Mõned üksikud säravad erandid ei suuda tasakaalustada kogu seda kibestunud, küünilist ja ülimalt pragmaatilist varakolmekümneste seltskonda. Sealt edasi läks jutt noorte naiste eelistele, aga see polegi enam võibolla nii oluline. Mõtlema pani mind see melanhoolne noot - pigem meie jutu vorm kui sisu. Sest kummati kajastab vastumeelsus rumalalt keskpäraste ja labaste naisisendite vastu ühte meie enda suurt hirmu. Me tunneme, et tegelikult pole ka meil pikapääle sellest nüristumisest pääsu ja just see muudab meid ettevaatlikuks. Vasinud hobused lastakse, teadagi, maha.

egotrippajat minu sees jääb rõõmustama Eesti Blogide Pingerida , mille ma juhuslikult leidsin. Siin on blog.tr.ee -sse lisatud blogide nimekiri seisuga 11 veebruar 2007, mis on järjestatud google pageranki järgi. nimekirja üle vaadates jäi silma palju tuttavaid nimesid juba vanadest aegadest (keda ammu enam ei loe). võõraid blogisid sirvides tuleb pähe mõte, et pole tõsi, mida nad räägivad blogijate haiglasest vajadusest oma elu suvaliste võõraste ees alasti kiskuda. mitte migit paljastamist tegelikult ei toimu. enamus blogipidajad ei vaeva ennast selliste tühiste pisidetailidega nagu oma lugude koha- või ajamäärus (eile, neljapäeval vms!). või kas minategelane on m või n. sellistest räpastest saladustest nagu autori foto või (jumal hoidku!) päris nimi ma ei hakka parem rääkimagi. vahet muidugi pole. sest see, millest nad räägivad, pole ka reeglina elu. pigem selle asendustegevused. oma elu võigastest saladustest ei räägi niikuinii mitte keegi. noortele naistele meeldib küll rääkid

Mida arvata töötajast, kes alates lõunast siirdub oma ametipostilt kõrtsi? Või veedab oma lõunatunnid rannas? Või läheb oma haiguspuhkusel ehitama maja? Anname kinga! Vale vastus. Kõigepealt tuleks küsida, kas töötaja saab oma tööga hakkama või ei. Teiseks tuleks endale mõttes korrata, et kontorilaua taga nositud vorstisai ei kvalifitseeru kõikidele töötajatele ühtemoodi kvaliteetse puhkehetkena. Sest sina võid armastada odavat kontoriarhitektuuri ja laminaatmööblit, aga mind ajab see võibolla oksele. Kunagi rääkisime me, et eestlane täidab venelasti lollakaid korraldusi saksa täpsusega. Inimesed, kes töötavad administratiivsel töökohal, kogevad igapäevaselt kui tõsi see siiani on. Täna ei huvita mitte kedagi asjaolu, kas töötaja ka naudib seda, mida ta teeb. Väheoluline on loodav kvaliteet. Kõige tähtsam asi maalmas on see, et kõik bürokraatlikud nüansid töökorralduses täidetakse ülima täpsusega. Ekspress toob selle kohta hea näite: Ülemus jälitas alluvat mobiiltelefoni abil . Miks t

Ärgata päikeslisel hommikul. Juua kohvi ja lugeda ajalehti. Elu on endiselt seesamunegi... lill, noh :D

Üks sügisese põhjamaise ringreisi eredamaid elamusi oli naistemood. Täpsemalt üks võluv detail, mida ma kohtasin korduvalt Rootsis: korrektne ja joont hoidev jakk kombineeritud lotendavate higihallide dressipükstega. See võib meeldida või mitte, aga see on huvitav, põnev ja tekitab küsimusi. Korduvalt on juhtunud nii, et hakkad mõne halli ja igava inimesega suhtlema ja vestluse teatud punktis selgub, et tegemist on põneva ja omanäolise isiksusega. Jah, eelarvamused on mu enda probleem. Aga ikkagi, miks meile meeldib ennast peita? Mimikri on loodusriigist tuntud mõiste, millega tähistatakse teatud liikide õpitud omadust oma keskkonnaga visuaalselt ühte sulanduda. Inimesene kasutab enda peitmiseks sotsiaalset keskkonda ning püüab sellega suhtestuda. Peita ennast oma liigikaaslaste hulka on põhjust siis kui inimene on hirmul. Miks aga peidavad ennast need, kellel pole otsest põhjust karta? Igasugune riietus kannab endas koodi, sõnumit. "Olen vägivaldne ja hüpermaskuliinne," üt

Nad ei saa ju olla idioodid, mõtlen ma ajaleheletist möödudes. Vähemalt mitte kõik. Nad saavad ju hakkama, oskavad poes olles ise raha lugeda ja ei jää õue minnes autoalla. Nad on toimivad kodanikud, ühiskonna liikmed. Jah, ma ei suuda seda mõista. Loomulikult räägin ma meie rämpsajakirjanduse tarbijast, täpsemalt pildiajakirjadest. Või ei olegi kõik nii nagu paistab? Okei, jätame kõrvale teooria müstilistest idioot-robotitest, kes on saadetud siia salajasele missioonile lämmatada lollusega kõik ilus enda ümber. Ehk on põhjus hoopis mitte haiglases vojerismis, mis sunnib neid ajakirju masturbeerija metoodilisusega kaanest kaaneni läbi lappama. Vaid hoopis... pildinäljas. Vajadus fotoformaadis kvaliteetse pildikunsti järele. Esmapilgul on pilt ju pilt ja vahet pole. Sest head ja kvaliteetset fotot on vähe. Paradoksaalne olukord: pildiportaalide, klantsajakirjade ja tavafotograafia võidukäik viimastel aastatel on viinud selleni, et head fotot meedias põhimõtteliselt enam ei kohta. Sam

Kõrtsis meestega.

Picture 145 , laadis üles tsonn . Valimised on aeg kui ma pean eelistama idiooti vargale?

Picture 056 , laadis üles tsonn .

On mitmeid võimalusi vaadelda kõrghariduse väärtustamist ühiskonnas. Näiteks keskkoolikirjand teemal "Kas Eestil on vaja kõrgharidust?" (essee, 4lk). Või poliitiku aastapäevakõne "Tulevikueesmärk - teadmistepõhine Eesti". Siinkohal ma vabastan end kohustusest anda hinnangut neile positsioonidele; siiski mul on tunne, et kõige adekvaatsem käsitlus meie hariduse korraldusest tuleb alatasa välja kõrtsivaidluses ja sedagi alles peale kolmandat õlut. Võibolla sünnivad nii ka hariduskavad? Siinkohal võiks arvuti sulgeda ja õllepudeli lahti korkida, aga ma siiski jätkan. Milline on siis kõrghariduse tähtsus minu subjektiivsest vaatepunktist lähtudes? Ma alustan ühe vaidluse ja selle tagajärjel sündinud teadmisega. Nimelt jäi mulle mõni aeg tagasi juhuslikult kõrva ühe vallalise naise tõdemus, et partneriotsingul eelistavad haritud naised haritud ja tarka meest. Sellele järgnes küsimus meeste eelistest. Ma vastasin ausalt ja vestluspartner (ja veel mõned seltskonnas olnud

Picture 144 , laadis üles tsonn . Mõnus tunne on leida juhuslikult rock-kontsert. Nagu täna Kaubamajas käies näiteks. Hevimetal, beibi!

Picture 011 , laadis üles tsonn . Toimus 26.02.2007 Tartu Teaduspargis. Eesmärgiks oli diskussioon jäätmemajanduse arengu teemal Kagu-Eestis. Diskussiooni oli palju, aga otsuseid minumeelest pisut vähe.