Mulle meeldis, mis Kati kirjutas üleminekuaja noortest. Ja see on jätnud jälgi. See on pannud meid kõikuma turva-ja hirmutunde vahel, mis omakorda keerab kõigele, mida me teeme, mingi kummalise vindi peale. Meie sõltumatus on kuidagi pingul, meie iseseisvus on natuke hüsteeriline. Meie, iseenesest ju eluterve kriitikameel, muutub teinekord üsna pimedaks umbusaldamiseks. Meil ei ole eriti lihtne olla soe või empaatiline, sest me mäletame, et me oma piimakausi pidime enesele ainult oma isiklike küünte ja hammastega kätte võitlema. Ja mine tea, ehk võidakse veelgi ära võtta. Nii me siis oleme natuke nagu kurjad turris kassipojad. Ma ei tea midagi selle piimakausi kohta ja pole ma ka pidanud selle eest oma elus eriti võitlema (ja ka kunagi ei hakka), aga mis puudutab turris olemist, siis on see hea määratlus. Või kuidas teisiti seletada suhtumist, mille järgi enesemääratlemine toimub pigem läbi eituste ja ignorantsuse? (Me elame omaenda tillukeses muinasjuturiigis, mille suhe reaalsuseg