ILMAR RAAG KIRJUTAS OMA BLOGIS , et ta ei suutnud filmi 'Klass' vaatama tulnud koolilaste juures mõista nende naeru mõnede traagiliste ja valusate stseenide juures. Tõepoolest veider, kuidas saab olla valu ja alandus naljakas? Kus jookseb empaatiavõime ja vastureaktsiooni piirjoon? Millal on meie teadvus sunnitud meenutama, et 'see kõik ei ole ju päris' ja sündmustest välja lülituma? Distants, mida me tajume oma teadvuse nullseisu ja ekraanil toimuva vahel, leiab väljenduse koomikas ja (rohkem/vähem) sardoonilises naerus. Sontag kirjutab ühes oma fotograafia alases essees tundehelluse ja taju teadlikust paratamatust nüristamisest ekstreemse foto- ja filmikunsti abil: 'Inimesed otsivad valu mitte selleks, et tunda rohkem, vaid selleks, et tunda vähem'. Sellega siseneb ta lynchiliku varjumaailma, milles inimesed viskuvad ühest õudusest aina järgmisse, lootes pääseda reaalsuse eest peitu. Kuid reaalsus ei lase lahti. Ma näen seda pidevalt enese ümber. Juua täis põm
paarkümmend tuhat, mitte miljardit