H E R B A A R I U M

ILMAR RAAG KIRJUTAS OMA BLOGIS , et ta ei suutnud filmi 'Klass' vaatama tulnud koolilaste juures mõista nende naeru mõnede traagiliste ja valusate stseenide juures. Tõepoolest veider, kuidas saab olla valu ja alandus naljakas? Kus jookseb empaatiavõime ja vastureaktsiooni piirjoon? Millal on meie teadvus sunnitud meenutama, et 'see kõik ei ole ju päris' ja sündmustest välja lülituma? Distants, mida me tajume oma teadvuse nullseisu ja ekraanil toimuva vahel, leiab väljenduse koomikas ja (rohkem/vähem) sardoonilises naerus. Sontag kirjutab ühes oma fotograafia alases essees tundehelluse ja taju teadlikust paratamatust nüristamisest ekstreemse foto- ja filmikunsti abil: 'Inimesed otsivad valu mitte selleks, et tunda rohkem, vaid selleks, et tunda vähem'. Sellega siseneb ta lynchiliku varjumaailma, milles inimesed viskuvad ühest õudusest aina järgmisse, lootes pääseda reaalsuse eest peitu. Kuid reaalsus ei lase lahti. Ma näen seda pidevalt enese ümber. Juua täis põm

Kreuzberg, linnaosa Berliini südalinnas, võitleb kodanikualagtuse korras (tõlkes 'Mitte Ainsatki McLolli Kreuzbergis') McDonaldsi rajamise vastu (vahendab der Spiegel ). Veel on see piirkond tuntud oma vasakpoolsete poliitiliste vaadete, kõrge kuritegevuse taseme, värvika ööelu ja uimastitarbimise poolest. Ehk siis tüüpiline Euroopa. Ka Tartus on selle globaalse kiirsöögikoha pood (milline idioot kasutab nende kohta väljendit 'restoran'?), mis kuulub südalinna kõige mõtetumate toitlustusasutuste hulka (juba oma asukohaga). Kui mujal maailmas õigustavad kiirsöögiketid oma olemasolu sellega, et pakuvad öösel möllamisest väsinud noortele odavat ja viletsat einet, siis Eestis minnakse selle asemel hoopis statti kabanossi sööma. Mõni aeg tagasi otsis üks mu Soome külaline Tartust Hesburgerit. Juhatasin ta McDonaldsisse. Ei, ütles ta. Hesburger on parem, pealegi on selle asutaja minu naaber. Patriootlik värk, arusaadav. Aga ka Tartlastel oli oma kultuskoht. Enne mäkki ja e

Ta meenutab oma välimuselt Brigitte Bardot'd ja nii ma teda kutsungi (kuigi ma tean ka tema pärisnime, mis on sama seksikas, aga see pole muidugi oluline). Olen näinud teda siin-seal, peamiselt väga headel pidudel. Ta tuleb alati väga stiilsel ajal, näiteks kella üheks, siis kui pidu alles saab õige hoo (olen selleks ajaks ise juba paar tundi igavlenud ja õlut limpsinud). Tema maitse riietuse ja käitumise osas on ilmeksimatu. Aastate jooksul on muutunud tema soengud ja välimus vähem avangardseks, aga alati on ta väljapeetud ja põnev. Mulle heidetakse ette, et ma ei pane inimesi tähele ja olen solvanud oma sõpru, kõndides neist väljategemata mööda, olles vaid puudutuse kaugusel. Aga teda ma märkan, ta kannab endas väikest staatilist laengut (kõik me oleme saanud särtsu oma tooli, kampsuni või sõbra käest), mis äratab mu minu tavalisest unelusest ja ütleb mulle oma veidral viisil 'Tere'.

Viimaste kuude veider ja pingeline elu on tekitanud rumala harjumuse riietes magama jääda. Üldse on saanud magamine harjumuseks, millest on raske vabaneda. Ärkvelolek ei suuda alati motiveerida. Nagu väga paljudele, nii meeldib ka mulle kuulata rääkivaid inimesi (hääle kõlaline ja ja intonatsiooniga seotud lummus), aga mida uut ma olen siis kuulnud? Inimesed veenavad mind pigem oma ilmetega või kehahoiakuga. Raske on neid mitte imetleda.

Blogija Laura on võrrelnud fotoblogimise teenuseid ja saanud kokku hea ülevaate. Märkusena lisaksin, et sama teema alla lähevad pildiserverid, mis võimaldavad fotosid mõne populaarse blogiteenusega postitada (flickr.com näiteks). 11.blogthat.net - päeviku väljanägemist saab muuta nii palju kui tahad, kuid fotosid ei saa üles laadida. peab mujalt linkima. üks kujundus oli väga hea fotologi jaoks kuid sellist kohta, kus saaks lehte korraga ühte postitust näitama panna, ei ole. html'i muutes võib-olla saab aga ma ei süvenenud sellesse, kuidas seda teha saaks. [5] 12.blogger.com - parim. the best. le meilleur. vali paljude kujunduste seast, muuda seda igatpidi, lae fotosid, otsi ka mujalt netist küljendusi, mida bloggeris kasutada saab. [5]

Täna sain sellise kirja Dear Marek You knew it was coming. You knew we had it in us. You knew that we knew what you knew and you KNOW we love it! Confused? Don't be. My head is just spinning 'cause we are at 7,000 DAILY subscribers. Come on now - that's crazy. A big thank you to all out there for using the service each and every day. Without you, well, I guess we wouldn't have any readers! Some quick tips: ** REMEMBER - SimplyHeadlines is a PERSONALIZED eNewspaper. I don't write these stories or pick them. I promise you that my paper is different then yours and your paper is different then the next guy. Log into http://www.simplyheadlines.com to change the news your read. ** PRINT IT AND GO! My favorite way to read SH is to print it and take it with me. Keeps me informed all the time. Share the love with your friends! 10,000 is closing fast! Best, Josh Publisher SimplyHeadlines.com Tegemist on veel ühe võimalusega lugeda RSS-i. Kasutan seda peami

Olen alati inimeste osas pirtsutanud, mulle on oluline, et inimesed poleks amööbid. On mingi trend olla egoistlik mölakas, aga sorry, minule see peale ei lähe. Sellisel suhtumisel on mitmed silmnähtavad miinused, aga on ka plusse. Vaadates enese ümber, näen ma inimesi, kes hoolivad. Need on head ja targad inimesed, tihti paremad kui ma ise olen. Võtsin ennast blog.tr.ee lehelt maha, sest viimasel ajal pole seal enam eriti midagi lugeda ja paar korda olen tõsiselt vihastanud mõne idiootse teksti peale. See on muidugi rumal, aga... Alandav on mõelda, et keegi loeb minu kirjutatut nagu igavat juhtkirja ja klõpsib haigutades läbi inimeste isiklike mõtete. Mul oleks hea meel kui saaks valida neid, kes pääsevad lugema ja kes mitte. Väga kergesti võib tekkida eksiarvamus, et blogi on mõeldud lugemiseks kõigile; kes vähegi ome tekste on üles seadnud, teab, et nii see pole. Nagu on olemas need, kellest on hea meel kui ma tean, et nad loevad, nii on ka olemas need, keda ma eelistan, et nad s

Nagu öeldud , Volta on R2 nädala album ja see on tore. Mõneti on see ka mõistetav: eestlased armastavad seda väikest Islandi naist (muuseas, nagu ka soomlased: eelmise albumi, Medulla, kõrgeim saavutus Soome albumimüügitabelis 4. koht Eesti 1. vastu; ja Medulla on Björki kõige diibim stuudioalbum üldse). See hellitlev poolehoid paistab välja ka meediakajastustest: Koit Raudsepp tahab ära õppida Björki inglise keele ja Valme kirjutab Postimehe arvustuses , et Volta on parim materjal alates Vespertine'ist (jään siin eriarvamusele). (Ma ei tea kas Björk käändub Björk Björgi või Björk Björki, aga kuna Valme käänas tugeva k-ga siis edaspidi usaldan tema keelevaistu ja teadmisi ning järgin eeskuju. Üldse hakkab mu emakeel vaikselt üles ütlema. Aeg minna kursustele...) Muuseas, intervjuud, mida R2 esitatavate lugude juurde mängib, on osaliselt ja pildilises versioonis kättesaadavad Volta podcastina iTunesis (kellel seda pole, otsige seda Youtube'ist ). Arvestades Björki meediap

Irwwww, Volta on R2 nädala album. Way to go, mr Morna. MargusKoitKivistik mängis alustuseks Earth Intrudersit sest tema lemmik The Dull Flame of Desire on "liiga ulmeline selles esmaspäevases reaalsuses". WTF??? Mis tuletab meelde, kuidas ühes hiljutises Muusikanõukogus vaidlesid kriitikud tuliselt, et mis on klassikaliselt keeruline ja klassikaliselt lihtne Björk. Kamoon, sa ei pea nagu hullult pingutama kui see ei ole spetsiaalselt sinu tass teed.

Eilne liiklusõnnetuste statistika on nagu fuckyou noortele uljastele poistele liikluses. Põhjus? Ignorantsus ja alateadlik surmasoov (soovitan nööri). Taagantjärgi palju õnne nende noorte emadele.

Kui blog.tr.ee Ajaveeb2007 konkurss midagi tõestas, siis seda, et blogimine on endiselt valdavalt meeste töö, sellevõrra nerdim ja umbes sama seksikas kui pesemata juuksed või kontorimööbel. Enivei, kui õhtul aega saan, võtan poti õlut võitjate auks ja terviseks.

Kõige nutikam rändur läbi aegade on Kublai-Khan raamatus "Nähtamatud linnad" - mees, kes kuulas maailmarändur Marco Polo kirjeldusi oma impeeriumi arvukatest linnadest, lahkumata seejuures oma telgist. Kus on siin seiklus, küsite teie? Reisida on tänapäeval odavam kui ei kunagi varem ja inimesed kasutavad seda võimalust meeleldi. Räägitakse isegi spetsiaalselt reisimisele orienteeritud sotsiaalsest rühmast backpackers (seljakotiinimesed, kelle eesmärk on oma seljakotile näidata niipalju riike ja kultuure kui võimalik). Üks näide kaasaegsest reisimisest on Project95 (linkis SymbianGuru ja TechShout! ). Selle keskmes on reisiv inimene, aga veelgi enam uus ja fäntsi multifunktisonaalne mobiiltelefon Nokialt . Läbides oma sportautol 95 päeva jooksul 20 000 kilommetrit, püüab projekti vedav Peter Schindler näha, mõista ja jäädvustada Hiinat ja hiinlasi. Nagu kaasaegsele vandersellile kohane, peab Peter ka oma reisiblogi. Telefon töötab nii foto- kui ka videokaamerana ning si

Sellel sillal, mida praegu Laia tänava otsas lõhutakse (ümber ehitatakse vms) oli üks õõvastav graffiti. Näljaselt irvitav rott küsis möödujalt: "Kas Sina oled mind talvel toitnud?" Elu läheb edasi ja varsti pole vanast sillast enam jälgegi järel, aga veel aastaid kummitab möödujat see naljakas küsimus, millele vastata nagu ei tahakski. Üks veider asi, mida ma oma armsate kaasmaalaste juures olen märganud, on meie jutulembus. Meile meeldib asjadest rääkida, tundide kaupa diskuteerida ja debateerida. Tihti on see hea, kommunikatsioon soodustab kollektiivseid mõtteid, sünnivad uued ideed, keegi kirjutab need üles ja ühehäälselt võetakse otsused vastu (koos mitemete tuliste sõnavõttudega). Siis lähevad kõik laiali ja saabub vaikus. Tegusi ei järgne ja nii muutub omal ajal maha peetud asjalik nõpidamine tagantjärgi tentede padjaklubiks. Tuletan siinkohal inimestele meelde, et maailma ei muudeta paremaks kohvilaua ääres väideldes või täissuitsetatud köögis hommikuni vaieldes. Vast

Mis? Ei peksnudki eile aknaid sisse, röökides "Rossija"? Nõrk...

Ma ei suuda vastu panna kiusatusele ja alustan mõttega, et tehnoloogia ja inimese vahelises sümbioosis on inimene parem pool. Mis toob meid kohe sama mõtte loogilise arenduse juurde: tehnoloogia on ebatäiuslik ja vigane ning me kasutame seda üksnes paratamatust vajadusest ja isegi seda vajadust kaasaegne laitarbetehnika ei kata. Olete klõpsinud teleka ees pulti ja imestanud, et sada kanalit ja mitte midagi pole vaadata? Sellest ma räägingi. Enamus sellest tehnoloogiast, mida me igapäevaselt kasutame, on rämps. Ma kirjutan seda juttu oma sülearvuti klõbiseval klaviatuuril ja sõnad ilmuvad ekraanile mitukümmend korda aeglasemalt kui ma neid mõtlen. Ma juba tean, kuidas ma jutu lõpetan, sest see tehnoloogia on nii häbiväärselt aeglane. Kas on olemas inimesi, kes tõepoolest ka mõtlevad nii aeglaselt nagu nad trükivad? Jah, on küll, me nimetame neid idiootideks. Järelikult on sülearvuti tehnoloogia idiootidele ja selle kasutamiseks pean ma laskuma nende tasemele. Mis on minu meelest tõelis

Muideks, klubi Kellele Ei Meeldiks Johnny Depp omab ka (täna veel valmisel olevat) veebi www.depp.ee . Tore, oli ka aeg.

Blogi külastatavuse statistikat uurides selgub, et paljud külastused on seotud uue nimega. Inimesed otsivad kokaraamatut, aga satuvad siia. Minumeelest tekitab see mittevajaliku segadust ja lähipäevadel muudan taas nime. Veel ei tea milleks.

Ühes peas tekkis mõte, mida juuresolevalt pildilt võib näha. Et sõita läbi kauni suvise Kesk-Euroopa põriseva ja mitte-nii-kiire rolleriga. Liikuda kohalikel väikestel teedel ja suhelda kohalike inimestega. Loomulikult ilma pagasita. Juua hommikuti kohaliku kohvi ja lugeda kohalike ajalehti. 1000...1500 km nädalase reisiga, kulutusteks ca 500€. Idee on algselt pärit Hispaania reisist ja inspireeritud sealsetest 2x madalamatest rollerihindadest. Mööda rannikut Hispaania - Prantsusmaa - Belgia - Holland - Sakasamaa - Taani? 3000 km? Liiga jõhker.

Kahjuks pole see teada; pigem küsin, et kes kaotas. Kindlasti said neljapäevaste ja reedeste sündmuste läbi kõige rohkem kannatada need, keda vandaalitsejad otseselt ründasid. Kas siis nende isikut või vara, ka lõhutud aknad ja rüüstatud sõidukid kuuluvad sellesse kategooriasse. Tunnen kaasa inimestele, kes töötasid/elasid piirkondades, kus toimus venelaste vandaalitsemine, aga ka kõigile teistele, kes pidid märatseva inimkarjaga kokku puutuma. See oli kindlasti dramaatiline kogemus. Veel on räägitud sellest, et toimunust sai kahju Eestis elav nö korralik vene kogukond. Ei nõustu sellega. Kuivõrd mässajatel endal töötavat sõnumit (peale nliidu taastamise?) ei näikse olevat, siis on need kogukonna kõige laiemad ühisnimetajad, mille kallal edasised integratsiooniprogrammid tööle hakkavad. Samuti ei usu ma väiteid, et mäsu tulemusena kannatab riigi maine. On tõsi, et vene propagandamasin teeb usinalt tööd, levitades juhtunu kohta pooltõdesid ja otsest laimu. Samas, et võta tsiviliseeri