H E R B A A R I U M

Ta istub kohvikus ja vestleb oma kaaslasega. Olen sellist kõnemaneeri kohanud palju just äsja kõrgkooli astunud väga noorte inimeste hulgas. Hääl on tehtult eufooriline, pisut kõrgendatud, siia-sinna on pikitud ingliskeelseid tegusõnu, kõnemaneer on hooletu ja lõbus. See on mask, fassaad, nii nagu on mask ka tema pepsilt launurgale toetatud laptop ja poolpikad rastapatsid; noormees mängib oma rolli ning teeb seda viletsalt ja kramplikult. Kadestan pidevalt endast nooremaid nende hästi arenenud sotsiaalsete võimeta pärast. Olen alati eelistanud inimestega pigem mitte suhelda ja kontakti vältinud. Seda üllatavam on näha seda kergust, millega uus põlvkond omavahel kontakteerub; see on muutunud igati loomulikuks, isegi automaatseks. Ogar naeratus ja poosetamine käivad lihtsalt asja juurde. Enne lahkumist vestleb ta veel telefoniga ja millegipärast ma arvan, et see on tema tsikk. Ma väga loodan, et vähemalt oma intiimsuses suudavad nad olla siirad. Jätkasin ma oma raamatu lugemist samast

SEE ASI ON LIIGA UUS VEEL. Mõnikord ma unustan ja vajun sisse kuhugi kõrtsi või baari, mõnda vanasse teada kohta. Ja siis ma üllatun, ikka ja uuesti. Ei, mitte sellest, et keegi ei suitseta. Lihtsalt keedagi ei ole. Kõrtsid on tühjad, baarilettidel vilistab tuul, siin seal ragistab mõni näljane kodanik süüa friikartuleid. Tartu kõrtsid on surnud, maha maetud ja haudade kohal kraaksuvad kaarnad. Siis tuleb see mulle meelde ja ma irvitan. Kus küll on see agar kodanik, kes kogu oma energia pani sellesse, et sa ei saaks õhtul kõrtsis õlle kõrvale sigaretti süüdata? Miks ma ei näe teda ringi hängimas, õnnis ilme näol? Tema soov on ju täitunud, suitsetajad enam õlut joomas ei käi ning koos nendega on lakanud hubane sumin ja kadunud elupõletamise mõrkjas dekadents. Siiski, ma pingutan üle. Õhtul hilja käiakse ka kõrtsides, kuigi kontingent on pisut muutunud. Peamiselt väga noored naised, sekka mõni totakas trendiinimene, tunne ennast nagu klassiõhtul. Kõrtsist on saanud peen kohvik või tren

MILLAL SA LUGESID Hitleri või Stalini teoseid? Milliseid veebilehekülgi külastad ja telekanaleid vaatad tv-st? Mida sa ostad poest või tellid restoranist? Kus sa viibid ning kellega ja millal sa vestled? Need on vaid mõned näited andmetest, mida tavakodanike kohta kogutakse ja säilitatakse ja millele pääseb ligi kes iganes, omades selleks vaid piisavalt võimu. Der Spiegel esitleb: panopti.com .

KUI PALJU ON NEID, kes teavad, mis asi on hoodie ? Tegemist on sooja jakiga, millel on kapuuts ja ees suur tasku (või taskud), kuid mitte pelgalt. Noortekultuuris on sellel ülerõival eriline tähendus, seda kannavad kõik, alates emodest ja lõpetades lakutud stiilipoistega. See on võimalikult isikupärane ja erinev teistest, see on osa identiteedist. Väidetavalt on tegemist kõige geniaalsema riietusesemega inimkonna ajaloos. Miks nii palju kära ühe dressika pärast? Aga miks ka mitte. Inimesed kirjutavad ikka olulistest asjadest. Näiteks oma maailmavaatest: kes on parempoolne ja kes on vasakpoolne, kes roheline, kes tehnokraat, kes armastab totaalset anarhiat. See on ju nii põnev ja nii mõistetav. Mäletate seda aega, kui te käisite põhikoolis ja kõige kõvem vaidlusteema oli, et millised bändid on head? Maailmavaateline vaidlus on põhimõtteliselt sama: inimesed räägivad süüdimatuid idiootsusi ja tunnevad seejuures, et nad teevad midagi ülimalt olulist. Ahjaa, vaidlejad on põhikooli jätnud

Kuna 2008. a. on minu jaoks veel lahtine, siis võtsin plaani ühe vana idee: uute liikmesriikide tegevuse analüüs ja hindamine. Eesmärk on riikidega kohapeal lähemalt tutvuda. Kestvus: 4-6 kuud (max 180 päeva); Läbitud vahemaad: 6 600 km; Tegevuste eelarve: 300 000 EEK (20 000 EUR). Hetkel tundub suurima riskina igavus, mis sellise pika sõiduga kaasneb. Teisel kohal on asjaolu, et puudub rahastaja. Karm reaalsus on ka see, et üle 10 riigi ette võtta käib arvatavasti minul üle jõu; ja kindlasti on puudusi veelgi.

Viimasel ajal tunnen ma ennast rahva seas ebamugavalt. Võibolla on see seotud nende unehoogudega? Teen seda jälle: kaks ööd olen jäänud riietes magama voodile (vähemalt nii tark olen ma olnud), arvuti kaisus. Ja seda mitu tundi enne oma normaalset uneaega. Inimesed väsitavad kui seltskond on suurem juba näiteks kolmest. Võib see olla põhjus? Võibolla on asi hoopis selles, et sõidan praegusel ajal rohkem rattaga ringi ja püüan ennast füüsiliselt väsitada. Tegelikult on need äkkuinumised muidugi head, ma tõesti ei vaja praegu mälestusi, ükskõik kui ilusad need on. Nägin täna poes ühte inimest, kes oli väga tuttav, aga ma ei suutnud meenutada, kellega on tegu ja kuidas ma teda tean (samas oli tunne, et ma olen lahendusele väga lähedal). See meenutas öösel nähtud unenägu, milles ma püüdsin meenutada teatud valemit, mis samuti oli väga lähedal, aga siiski ei meenunud. Sama on nimede ja aastaarvudega. Uni on mälupraktika, aga mida tähendab unes nähtud unustamine? Ja millest see inimpelgus,

Inimene õpib iga päev. Eile näiteks sain teada, milleks kantakse kummist loomakesi jalgratta lenksul. Märkasin neid Saksamaal ohtralt ja nuputasin, milline võiks olla nende otstarve. Lõpuks jäin teooria juurde, et tegemist on tootemilaadse võlukunstiga. Nagu kaitsevaim või nii. Igal rattal on see loomulikult erinev: muumitroll, lõvipoiss jne. Tegelikult on neil loomadel ka praktilisem ülesanne. Nad prääksuvad ja see on palju sõbralikum heli kui nõudlik jalgrattakell - neid kasutatakse möödumisel. See on nii nummi. Ja tuttavad ratturid tervitavad üksteist prääksudes.

Linn sai uue linnapea, ülikool sai uue rektori, linna noorednaised on vahetanud kampsuni ja teksad minikleidikese vastu, Zavoodis keelati suitsetamine ja minu vanad haavad veritsevad lämbetel suveöödel. Janis Joplin - Summertime (Live Gröna Lund 1969)

Max Brooksi monumentaane käsiraamat "The Zombie Survival Guide" käsitleb pea kolmekümnel leheküljel erinevaid relvi, kaitse- ja võitlusvahendeid konfliktiks zombidega, andes sellega teadaolevalt parima ülevaate sellesisulisest materjalist. Nimelt üks köidab praegusel hetkel minu tähelepanu. Zombide üheks eripäraks on inimesega võrreldes erinev suhe algelementidesse: tuli, vesi, maa ja õhk. Neist esimene, tuli, võib osutuda üheks tõhusamaks vahendiks zombide "neutraliseerimisel". Teatavasti on tuli juba keskajast teada tuntud vahend libarditega võitlemisel ja erinevalt veeproovist, mis ühele heast perekonnast laipelajale raasugi häda ei tee, on tuleproov neile.. noh... tõeliseks tuleprooviks. Mis muudab tule nii talumatuks? Küllap paljud meist on oma elu jooksul saanud põletushaavu ja me teame kui valus võib olla selline hooletus. Kuid vähesed meist mõtlevad seejuures asjaolule, et tuli on üks vähestest mõjuritest, mis hävitab orgaanilise elu selle kõige elementaars

Aga võibolla ongi nii, et tasakaal on taluvuse piiril. Me loodame, et õudus lõpeks, et zombide hordid taanduksid, et saabuks rahu. Kuid see on asjatu lootus. Ning sul pole teha mitte midagi muud kui jätkata meeleheitliku vastupanu kriiskavale hullusele. Üksteise järel kaovad su kaaslased. Nad jäävad alla või hülgavad su või jätad sina nad maha. Ühel hetkel seisad sa suures ruumis ihuüksi, see on mingi vana kõrts, ei sa pole päris üksi - akende ja uste taga juba kobistavad põrgulikud saadikud. Kuid ka ruumis on veel keegi. Ebamäärases eas mees istub piano taga, kaabu peas, käeulatuses klaas burbooni ja vaatab sind etteheitvalt. "Miks sa valisid kõikidest paikadest just selle," näib ta kurb pilk küsivat, aga sina ei vasta, kehitad vaid ebamääraselt õlgu. Kui sul on kannul sellised koerad, siis on raske kaasa tunda mehele, kelle peidukoha sa kogemata paljastasid. Kuid ka temal paistab olevat lõppudelõpuks ükskõik, ühtäkki on tema käed klaveril ja tundlikul kähinal laulab ta üksi

Lemmik pilditegija Photopoint loodab lõpuks ometi kliendi (ehk siis minu) arvel rikkaks saada ja on tõstnud fotode hinda (kuigi see firma veebis ei kajastu). Tuleb vist KSaluuni kliendiks üle kolida. Vaatasin, et 50 foto pealt tähendab hinnavahe 2 eeki iiik... tervet koidulat. Argument.

USUN, ET MEIST PALJUD ON SEISNUD SELLE PROBLEEMI EES. Milline on vastuvõetav tõe ja vale vahekord minule? Kas mulle meeldib endale hommikuti peeglis näkku vaadata ja öelda, et tegelt on kõik okei, kuigi sisimas ma tean, et tegelikult maailm juba põleb ühest otsast? Või meeldib mulle olla läbinisti aus ja morn ja teada (mitte lugeda raamatust või kuulata päranisilmi mõne autoriteedi suust, vaid just nimelt teada), et süütenöör on läidetud ja Suur Insener jookseb röökides miiniaugust eemale, ning ainus, mida ma teha saan, on valada endale viimane naps? Mõlemad äärmused ajavad meid ühteviisi hulluks. Kui palju igapäevaseid valesid oleks siis okei? Olen kohanud mitmeid häid ja tublisid inimesi, kes elavad iseenda väljamõeldud maailmas. Ja mõnikord vormib reaalsuse aluskude kuulekalt ennast nende unistuste järgi. Aga tihtipeale mitte ja siis võib tajuda seda piinavat konflikti illusioorse ja reaalse vahel. Mida arvata inimesest, kes räägib süüdimatult enda väidetele vastu sedamööda, kuidas