Ta istub kohvikus ja vestleb oma kaaslasega. Olen sellist kõnemaneeri kohanud palju just äsja kõrgkooli astunud väga noorte inimeste hulgas. Hääl on tehtult eufooriline, pisut kõrgendatud, siia-sinna on pikitud ingliskeelseid tegusõnu, kõnemaneer on hooletu ja lõbus. See on mask, fassaad, nii nagu on mask ka tema pepsilt launurgale toetatud laptop ja poolpikad rastapatsid; noormees mängib oma rolli ning teeb seda viletsalt ja kramplikult. Kadestan pidevalt endast nooremaid nende hästi arenenud sotsiaalsete võimeta pärast. Olen alati eelistanud inimestega pigem mitte suhelda ja kontakti vältinud. Seda üllatavam on näha seda kergust, millega uus põlvkond omavahel kontakteerub; see on muutunud igati loomulikuks, isegi automaatseks. Ogar naeratus ja poosetamine käivad lihtsalt asja juurde. Enne lahkumist vestleb ta veel telefoniga ja millegipärast ma arvan, et see on tema tsikk. Ma väga loodan, et vähemalt oma intiimsuses suudavad nad olla siirad. Jätkasin ma oma raamatu lugemist samast
paarkümmend tuhat, mitte miljardit