Vanu fotosid lehitsedes hakkas silma neiu K, kes elab täna võõral maal mehega, keda ta jumaldab, aga kes on temaga käitunud nagu kaltsuga. Minu fotodel paistis ta väga õnnelik. Samal fotol on koos temaga sõber, kes on aastaid igatsenud naist, kes temast väljagi ei tee. Üks teine tuttav elab koos naisega, keda ta ükskõikse järjekindlusega petab, igatsedes midagi, millest ta ilmselt isegi teadlik pole. Olen ise olnud lummatud ühest isiksusest, keda ma olen (edukalt) tõrjunud, aga keda ma ei suuda tõrjuda välja oma mõtetest. Mida sellest järeldada võib? Fotod valetavad alati. Kui sa oled nii tark, kena ja tore (jne), miks sa siis tänaöösel üksi oled? Ligikaudu nii laulab isemeelne laulukirjutaja Morrissey ja tal on õigus. Õnne valem (kui midagi sellist peaks eksisteerima) ei peitu komponentide paljususes, vaid oskuses maailma teiste inimestega jagada ja mõnel juhul unustada oma kordumatu mina. On väga palju asju, mille üle elus uhkust tunda: sotsiaalne staatus, ilus kodu, sätendav iseloo