H E R B A A R I U M

Läbi. Mitu miljonit? Mis vahet seal on. Muutun rahamasinast taas inimeseks. Loodan, et kohanen. Kui aus olla, siis võtaks magamise asemel ühe rohelise tee.

Põnev vaidlus Hectoriga, kes õpetab Eesti noortele sotsiaalteemasid, viis mõttele, et oh miks küll miks pole Kilplaste raamatut välja antud inglisekeelsena. Kui tore kink oleks see kohalike olemust lahtiharutavatele välismaalasest tuttavatele. Aga miks mitte ka teistes EU keeltes. Muide, selle kohta võiks Komisjonilt isegi raha küsida. Olen nõus taotluse juures abiks olema. Aga Hector on tubli, mul on temast palju abi. Homme veel, siis on finito .

Nädala persooniks on 76 tartlast, kes liitusid projektiga "Jalgsi tervise nimel", arvab ETV24 . Minu nädal lõpeb neljapäeval õhtul. Järgmised 2 nädalat käin heldinult ringi, hoian käes kolletavat lehte ja vaatan, kuidas sügis tuleb. Mind võib leida välikohvikust unistamast ja palun tule ja räägi.

ETV24 Autovaba päev Tartus Muudetud: link parandatud

Õhtuti ennast oimetuks töötada hommikul ärgata riides diivanil vaadata kellakuuevalgust imelist imelist kellakuuevalgust rääkida paljusõnaliselt ja kiiresti inimestega, kes niikuinii ei mõista juua kohvi nii et süüa pole midagi või suitsetada hommikuse kohvi juurde igas pikka kasvu valges mantlis tunda ära sama kõnnak sama rüht ja eksida jääda magama kõikides kohtades rongis, lennukis ja bussis ja ärgata väsimusega

Eluruumide arv tõusis 10 aastaga 14,3 tuh. ühikut. Igal eestlasel on nüüd 2,7 m2 rohkem pinda. Ja see vähem kui kolm ruutmeetrit tõstis meie ehitustööde hinnad lakke (1,5 korda masinatel ja materjalidel, 2,5 korda inimtööjõul)?

Möödaminnes sai loetud , et uus Blogipuu nõuab lisavõimlemist oma kasutajatelt. Mind see justkui ei peaks puudutama, olen ma juba mõnda aega nende keskkonnast väljas ("vabakutseline" irw). Mure on hoopis selles, et nagu näitab külastustatistika, on nad hakanud jälle minu blogi indekseerima. Minu arvamus blogipuust pole vahepeal põrmugi muutunud, kuigi lehitsen seda ise aegajalt suure huviga.

Vanu fotosid lehitsedes hakkas silma neiu K, kes elab täna võõral maal mehega, keda ta jumaldab, aga kes on temaga käitunud nagu kaltsuga. Minu fotodel paistis ta väga õnnelik. Samal fotol on koos temaga sõber, kes on aastaid igatsenud naist, kes temast väljagi ei tee. Üks teine tuttav elab koos naisega, keda ta ükskõikse järjekindlusega petab, igatsedes midagi, millest ta ilmselt isegi teadlik pole. Olen ise olnud lummatud ühest isiksusest, keda ma olen (edukalt) tõrjunud, aga keda ma ei suuda tõrjuda välja oma mõtetest. Mida sellest järeldada võib? Fotod valetavad alati. Kui sa oled nii tark, kena ja tore (jne), miks sa siis tänaöösel üksi oled? Ligikaudu nii laulab isemeelne laulukirjutaja Morrissey ja tal on õigus. Õnne valem (kui midagi sellist peaks eksisteerima) ei peitu komponentide paljususes, vaid oskuses maailma teiste inimestega jagada ja mõnel juhul unustada oma kordumatu mina. On väga palju asju, mille üle elus uhkust tunda: sotsiaalne staatus, ilus kodu, sätendav iseloo

Seega: rohkem ummikuid! Ummik on turvaline, autojuht on seal seotud käsist ja jalust. Ta ei saa üritada möödasõitu, ei saa kuhugi pöörata, ei saa üldse mitte midagi teha peale aeglase ja piinarikka venimise. Aga kui tihti juhtub, et kaks tigu kokku põrkavad ning haiget saavad? Kui Tartu maanteel oleks liiklus sama umbes kui hommikuti Pirita teel, siis ei juhtuks seal ainsatki liiklusõnnetust. Ehk kui mõni juhtukski, siis poleks tagajärjed kuigi kurvad, sest kui kõikide autode kiirus on keskmiselt 10 km/h, piirduks probleem halvimal juhul plekimõlkimisega. See oleks kui lihavõttemunade koksimine, ainult väike kõks. ANDRUS KIVIRÄHK: Auto ja aheldatud sunnitööline

Mäletate seda kohta raamatust "Totu Kuul", kui Totu ja sõbrad olid asutanud aktsiaseltsi, aga nad ei saanud piisavalt meediakajastust, sest linnas oli toimunud pangarööv, elanikud olid ärevil ning ajalehed said hulgaliselt lugejate kirju. Täpselt samasuguse põnevusega lugesin neid kommentaare . Pole küll ilus tõsise asjaga naljatada aga... seda lihtsalt ei saa tõsise näoga lugeda. Muide, selles osas on kommijatel ilmselt õigus, et Ülenurme lennujaama tähtsus regioonis ja lendude maht kasvab lähimas tulevikus oluliselt.

Areeni arvamusküljel on lugu jõmmluse käsitlusest intellektuaalide poolt ( Kaunissaare "Kolmanda tee otsingul" ) ja autor näikse justkui arvavat, et mitmelgi juhul seatakse latt liiga madalale ning ollakse tüütavad ja igavad. Arvan pigem vastupidi: enamasti on sellised käsitlused pingutatult vaimsed, püüdes mõista ja seletada seal, kus seletada pole mitte midagi. Enamus jõmme on sünnipärased debiilikud, aga noh, lehes seda kirjutada ei saa, selle asemel lahatakse põmmpea käitumist kui kultuurifenomeni või moodsa kunsti performance' it. Mis omakorda on märk sellest, kuidas vaimsete huvidega inimene püüab oma maailmapilti assimileerida midagi, mis sinna ei kuulu ning kasutab selleks väljakujunenud märgisüsteemi ja omandatud tehnikat. Näitena võib siinkohal tuua Arni plaani kaardistada jõmmifilosoofiat ; tegevus, mis ilmselt on eelkõige humanitaarmissioon. Mida on ühist jõmmil ja filosoofial (armastus tarkuse vastu)? Kas ka kõige primitiivsemas, sassi joodud ja viimasest au

Riistvarauuendus hävitab kontaktide andmebaasi. Fann.