H E R B A A R I U M

Kas keegi teab, miks on maastikurattad eestlaste hulgas nii populaarsed? Miks eeldab rattasõidunauding 21 käiku ja rusikajämedusest profiiltorust karkassi? Kas kahe käega käike sisse- ja välja ragistades tekib kahel rattal liikumisele mingi lisaväärtus? Raske öelda, kuid faktiks jääb, et enamus ka linnas liikuvatest ratastest on sportlikud laiade kummidega ja kahe käiguvahetiga superjalgrattad. Kui vaadata kõiki neid traate ja hammasrattaid, siis võiks arvata, et need vokid on mõeldud lendamiseks. Tegelikult liiguvad nad siis üsna sarnaselt sellele, kuidas rattad viimased sada aastat liikunud on. Nagu fotograafias, nii on ka jalgrattaspordis kõige kallim komplekt tõenäoliselt garaažis mitte mõnel profisõitjal, vaid pankurist hobijalgratturil, kes aegajalt tõstab oma ratta autopeale ning sõidab sellega kusagile metsa. Kuidas oleks rassida pool pühapäeva nii, et vere maitse on suus ja jalad all tudisevad? Kõlab idiootselt? Well, on neid, kes seda naudivad. Asja juurde käib täisvarustus,

Mulle väga meeldis ökomessi selleaastane kontseptsioon: Elukvaliteet 2007 . Juba mõnda aega on mul tunne, et keskkonnateadlikud inimesed on see osa ühiskonnast, kes pole kaasa läinud lollaka massihüsteeriaga ja kes hoolivad piisavalt, et käituda inimestena, samal ajal kui enamik ümbritsevast ühiskonnast on seadnud eluideaaliks teisi jalgealla tallava mölaka. Mölaka probleem ongi selles, et jätkusuutliku ühiskonda mölakate peale ei raja, sest lõpuks on neil isegi endasugustest nii kõrini, et sõidavad üksteist oma leksustega sodiks. Mis on muidugi teatud mõttes halastav tegu, aga see selleks. Osalejaid/külastajaid oli palju ja minu isikliku nunnumeetri lõi põhja Tartu Kodutute Loomade Varjupaigast pärit olev väike kass ja tema uus perenaine. Kodutud loomad olid esindatud Linnavalitsuse stendis. Peale väikese kassi oli seal veel üks hästi sõbralik hundikoer, kes pikapeale kärast ja külastajatest tüdines ja stendi alla magama ronis.

Londonis viidi läbi projekt, mis annab ülevaate hoonete soojapidavusest. Lennult auditeeriti korraga tervet linna ja saadud kaart riputati üles . Sinised majad peavad sooja ja punased ei pea. Via Times Online .

Üks linnaruumi planeerimise põnevaid küsimusi on linnasüdame paiknemine. Linnasüdame puhul on tegemist linna mõttelise keskmega, mis koondab ja aitab defineerida linna identiteeti (nagu me teame Londonit Big Beni ja Peterburgi Ermitaaži järgi). Oluline on teada, et linnasüda iseloomustab linnaruumi kvaliteeti: inisõbraliku ja hästi toimivana tekitab see üldmulje heast ning hästi funktsioneerivast linnast. Pakun alustuseks välja neli objekti, mis võiksid selleks sobida: Raekoja plats, Tartu Kaubamaja, Tartu Ülikooli peahoone ja Rüütli tn lõigus Küütri tn - Jaani kirik. Püüan neid objekte (vt joonist) vaadelda lähemalt. View Larger Map Raekoja plats. Mõnus kooskäimiskoht, eriti peale põhjalikku renoveerimist 2005 aastal. Üks väheseid kohti linnas, kuhu välikohvikud tõeliselt sobivad. Hästi ligipääsetav nii jalgsi (Kaarsild), rattaga (Küüni tn jalgrattatee), ühistranspordiga (Vabaduse pst-lt) kui eraautoga. Hea koht sotsiaalseks aktiivsuseks (jalgrattaparkla hooaja avaüritusel), tähtpäev

Kaks uudist treehuggeri portaalist. Konglomeraat Virgin on koostanud nimekirja kõige jalgrattasõbralikematest linnadest meie planeedil (varustatud lustlike videotega). Esikohal on (loomulikult) Amsterdam. EU linnadest on veel esindatud Kopenhaagen, Berliin, Barcelona. Ühtegi Aasia linna nimekirjas pole. Järeldustest põnevam (kasvõi Kopenhaageni suhtes on mul oma seisukoht, USA linnu ei oska kuidagi kommenteerida, sest pole ise näinud) on Ameerika Jalgratturite Liiga metoodika, mida hindamisel kasutati. Kategooriad on järgmised: 1. Engineering (bike parking, designated lanes, etc.) 2. Encouragement (events and campaigns) 3. Evaluation and Planning (ongoing political bodies that make changes to existing laws and plan for the future) 4. Education (bike maps and awareness campaigns) 5. Enforcement (making motorists heel) Miksmitte koostada nende kriteeriumite alusel pingerida Eesti linnnadest. Via Wired Blog . Teine uudis puudutab liiklusohutust. LED-tehnoloogia on muutnud kogu valgust

Mille kõigega võib harjuda? Mugavuse ja igapäevaste rõõmudaga. Aga kui maailm pöördub ja härrasmees leiab ennast ebameeldivast olukorrast, mis talle rõõmu ei paku? Inimese elu kulgeb tõusude ja mõõnadega, aga kas halbade asjadega on võimalik harjuda? Inimesed, kes on ootamatult invaliidistunud, tõestavad, et kohanemine on võimalik. Paljud neist on õppinud oma puudega koos elama, seda tundma ja kasutama, nagu tööriista või muusikainstrumenti. Alati on neid, kes ei kohane ja ka see on mõistetav. Kuid põnev on, et kohanemisvõime ei tulene sotsiaalsest keskkonnast, kasvatusest ega uue mõjuri ulatusest (kuigi on kõigi nendega seotud) vaid on eraldi seisev isikuomadus. Kuulan alati huviga neid, kes eitavad silmnähtavaid tõsiasju, suur osa tõusiklikust demagoogiast on seotud selliste ilmingutega. See ei ole poos, vaid seotud justnimelt kohanemisega (poos võib see olla sellegipoolest). Siin on muide ka üks oluline asjaolu. Nimelt on lisaks kohanemisvõimele määrav ka tahtmine (rohkem-või-vä

nüüd see siis juhtub. mis järgmiseks?