Kas keegi teab, miks on maastikurattad eestlaste hulgas nii populaarsed? Miks eeldab rattasõidunauding 21 käiku ja rusikajämedusest profiiltorust karkassi? Kas kahe käega käike sisse- ja välja ragistades tekib kahel rattal liikumisele mingi lisaväärtus? Raske öelda, kuid faktiks jääb, et enamus ka linnas liikuvatest ratastest on sportlikud laiade kummidega ja kahe käiguvahetiga superjalgrattad. Kui vaadata kõiki neid traate ja hammasrattaid, siis võiks arvata, et need vokid on mõeldud lendamiseks. Tegelikult liiguvad nad siis üsna sarnaselt sellele, kuidas rattad viimased sada aastat liikunud on. Nagu fotograafias, nii on ka jalgrattaspordis kõige kallim komplekt tõenäoliselt garaažis mitte mõnel profisõitjal, vaid pankurist hobijalgratturil, kes aegajalt tõstab oma ratta autopeale ning sõidab sellega kusagile metsa. Kuidas oleks rassida pool pühapäeva nii, et vere maitse on suus ja jalad all tudisevad? Kõlab idiootselt? Well, on neid, kes seda naudivad. Asja juurde käib täisvarustus,
paarkümmend tuhat, mitte miljardit