H E R B A A R I U M

lähenemine kolmekümnendatele tähendab jälgida abitult kuidas hävitavad oma vaimu alkoholiga need, keda on aastaid tuntud ja austatud

Kui ma oleksin naine siis ei teeks ma üldse seda tööd, mida ma teen tehnoloogia arendus insenerteadused liiga keeruline tõenäoliselt oleksin ma hoopis humanitaar no okei, sotsiaalteadused kõige rohkem ah keda ma peatan olla eesti naine tähendab keeta kodus perele putru

1. Aprillirahutused Mis juhtub, kui entusiastlike noorte rollimänguklubi (või mida arvata ulmenovelli nime kandvast organisatsioonist ) satub teise riigi huviorbiiti ning organiseerib lahkete välismaaonude kaasabil allumatuse demonstratsiooni oma uue kodumaa vastu? Ebastabiilsetest, väärinformeeritud ja oma tegude üle kontrolli mitte omavatest noortest saab märatsev mass, mis liigub aknaid lõhkudes, poevitriinidest pudipadi varastades ja "rassiia-rassiia" karjudes läbi südalinna. Õppetund õpitud? Ei. Aasta lõpus puhkeb nn kroonipaanika, mille jooksul tuhanded Eesti venelased vahetavad oma kroonisäästud eurode vastu. Miks? Sest keegi rääkis neile, et kroon devalveeritakse... laupäeval... 2. Maadevahetus On avalik saladus, et, nagu kõlab rahvakeelne väljend, poliitikutel on näpud moosised. Tavaliselt suudavad nad ennast kõigest puhtalt (niivõrd-kuivõrd) välja keerutada, öeldes, et Juriidiliselt On Kõik Korrektne (hakkan oksele kui mõni ülikonnas paksmagu seda veel peaks kas

Kas on olemas ajakirjandust peale ajakirjandust? Meil justkui oleks kaks üleriigilist päevalehte, aga kas keegi juhuslikult teab, millega need tegelevad. Kas sa mäletad mõnda artiklit või analüüsi, mida sa sealt hiljuti lugesid? Samal ajal pole ka uus meedia formaadina tööle hakanud. Blogtree on delfi ja delfi on.. on delfi. Kui blogindus midagi tõestab, siis seda, kui piiratud maailmas me ikkagi elame. Aga ehk ongi kaasaegne ajakirjandus selline? Subjektiivne ja põlveotsas valmis treitud? Ei ole. Eestis on üks meeldiv erand, nimelt Sirp. Lugedes väljaspool Eestit ilmuvat materjali (NYT, Spiegel, Wired), siis võib tõdeda, et kvaliteetajakirjandus siiski eksisteerib. Võibolla on viga meis ja me polegi paremat väärt? Aga tahaks. Kõigige valusamalt annab see tunda kohalikul tasandil. Näiteks - kes kirjutab Tartu uudistest? Tartu Postimees? Unusta ära. See on ajaleht, mis igal sügisel tuleb välja transporditeemasid käsitleva Augu-eriga, aga kui linn tegeleb transpordi arengukavaga, siis po

Kõige õigem oleks lasta inimestel otsustada. Teha hääletus või küsitlus. Küsimus kõlaks "Kas soovite oma linnaosa autodele täielikult sulgeda?" Oleks õiglane teha seda demokraatlikult. Millised oleksid tulemused? Raske öelda, aga seda oleks huvitav teada saada. Veelgi põnevam oleks jälgida järgnevat. Oletame, et enamik inimesi vastaks siiski eitavalt (autohaip on veel 90'st alles), aga näiteks Tammelinnas saavutaksid autost loobujad enamuse ja see linnaosa sulgeks oma teed ja tänavad järgnevaks viiekümneks aastaks autodele. Loomulikult on operatiivsõidukitele juurdepääs tagatud (ja näiteks kulleri väikekaubik ei ole operatiivsõiduk). Aga erasõidukitel on kriips peal. Ainult erandkorras (kaubavedu), kuid parkimine on keelatud absoluutselt kõigile. Sisenevatel tänavatel on ees tõkendid, millest põhitänavatel keskmine on teisaldatav (lukustatud). Bussiliikluseks vajalikud põhitänavad on küll avatud, aga märgistatud selektiivse künnisega (vastavalt bussides kasutatava teliku

Tüüpiline. Detsembrikuine ajakiri Muusa iseloomustab Tartut kõrtside ja Tallinnat kohvikutega. Njah.

Tartu ei ole autolinn. Selles linnas ruulivad jalakäijad, bussisõitjad ja ratturid. Neid kolme liiki nimetatakse ühise nimetajaga säästev transport ja selle maht on Tartus enam kui 2/3 koguliikumistest linnas. Sellel trendil on mitmeid põhjuseid, millest peamised on linna sobiv struktuur ja hea aura: Tartlasele lihtsalt meeldib oma linnas ringi jalutada. Autosõitjad (kolmandik koguliiklusest) on lubatud (ja sallitud), aga vastuvõetamatu on viimase paari aastaga tekkinud illusioon nagu olekski linn mõeldud autode jaoks. On tunda, et autosõitjad hakkavad Tartus tasapisi idioodistuma (ala Tallinn). Kõnniteel hoovi sissesõidu ees lasi hiljuti üks debiilikust autojuht mulle signaali. Suhteliselt haige komme on tekkinud kohalikesse parkimistavadesse: haljasalad ja sisuliselt kõik horisontaalsed pinnad on võetud kasutusele illegaalsete parkimiskohtadena. Eriti haige vaatepilt avaneb tihedama asustusega piirkondades (nagu Annelinn) ja suurte ostukeskuste juures. Lollakate dšiipidega ajuinvalii

Ostan Sontagi "Fotograafiast" eestikeelse eksemplari. Huvilistel palun saata mulle kiri saadamarekilekiri[at]gmail.com . Ühtlasi tervitan kodumaiseid kirjastusi (näiteks Tänapäev, aga ega teised paremad pole), mis trükivad raamatut täpselt niipalju eksemplare, et 2007. aastal 2006 aasta väljaannet enam osta ei saa. See on hea ja toimiv turundus. Oot, kes see vingus, et eestlane ei osta raamatuid?

Minuni on jõudnud lugejate kriitika, et Herbaarium sisaldab liiga vähe isikliku infot. Püüan nüüd seda viga parandada ning kirjutan asjadest, mis mulle ei meeldi ja mida ma olen õppinud põlgama: lollpead ja need debiilikud, kes peavad ülejäänud osa inimkonnast sama lollideks, nagu nad ise sumehall valgus verised kaadrid karjaefekt pretensioonikas keskpärasus (sinu kõrvallauas) mölakad ja see, et inimesed lihtsalt ei hooli (vt punkt üks) inimesed, kes räägivad asjadest, mida nad a) ei tea ja/või b)ei mõista räpp (samas mulle meeldivad kartulikott-püksid, need on humoorikad) vägivald (lase ennast maha palun, põmmpea) kadestajad "süüdistame ohvrit" suhtumine Täiendatud 6.12.2007: televisioon (kõik, alates kontseptsioonist kuni tehnilise lahenduseni)

Ülemine rattur pärineb Sartorialistilt: The Elegante Biker Paris . Alumine pilt on sellekevadisest Tartust (Jalgrattahooaja avaüritus Raekoja platsil). Pole ise eriline ülikonnakandja, aga võin kinnitada, et hea ülikond on rattasõiduks üsna mõnus riietus. Õhuline, kerge ja stiilne. Portfelli jaoks võib soovitada rattakorvi (olen suur rattakorvide fänn).