Kõusaare Magnuse film iga toimuv mõnesmõttes iseloomustab seda eetilist kahe tooli peal istumist, mis meie väikesele kogukonnale inimeste tasandil omane on. Me justkui teame kõiki õigeid käitumisnorme ja eetilisi parameetreid, mis nagu peaks ühes endast lugupidavas seltskonnas kehtima. Kui aga meile endale on mugavam vähem eetiliselt ja kui väga palju inimesi pealtnägemas pole, siis me sülitame kõige selle hea ja ilusa peale. Peale konkreetse ühe perekonna väidetavalt eraelu avalikustamist Kõusaare filmi poolt, kehtib selline käitumismudel veel arvutul hulgal juhtudel. Alates meie liikluskäitumisest kuni lähisuheteni (tean näiteks vaid mõnda üksikut suhtepaari, mis teineteisele truud on) või enda isikliku terviseni.
paarkümmend tuhat, mitte miljardit