Seekord alustan ma sellest, kuidas ostsin eksperimendi mõttes endale USB laadija ja kuidas see tööle ei hakanud (enne seda olin püüdnud teha seda oma kätega valmis, tuleb öelda, et samuti edutult). Mis on USB-laadija? Üllatavad vähesed teavad seda, isegi tehnopedede hulgas, kuigi tegemist peaks olema pea kohustusliku vidinaga igale giigile. Asi on iseenesest 220/+5V adapter, mille väljundiks on "emane" USB ots (või "isane" mini-USB). Teooria põhineb asjaolul, et järjest rohkem on koduelektroonikaseadmeid, mis toidavad ennast või lubavad laadida arvuti USB väljundist ning põhimõtteliselt on arvuti võimalik asendada toiteplokiga, millel on sobiv otsik. Siis oleks võimalik laadida näiteks mobiiltelefoni, pleierit, GPS-moodulit ja mängukonsooli ühe laadijaga. See oleks mugav ja ülimalt kasutajasõbralik lahendus. Ainult, et praktikas see ei tööta ja põhjused on siin väga erinevad. Näiteks mobiiltelefon ja konsool vajavad tarkvaralist ühendust ehk arvutit. Saaks ka ilma,
paarkümmend tuhat, mitte miljardit