H E R B A A R I U M

Igapäevaselt kasutatava tehnoloogia puhul on tihti nii, et seadmed moodustavad kooslusi , mis on koos võimekamad kui need seadmed eraldi võetuna. Üheks lihtsamaks ja võimsamaks kombinatsiooniks on märkmik ja mobiiltelefon. Tegelikult on see nii loomulik ja laialt kasutatav kombo, et enamik inimesi isegi ei mõtle selle peale. See lihtsalt on nii, alates esimesest taskusse mahtuvast mobiiltelefonist on see toiminud ja tõenäoliselt jääb tööle ka tulevikus. Milles peitub mobiiltelefoni ja märkmiku koosluse võlu? Arvan, et selle võib võtta kokku aegumatu juhtimismantraga WSD ( Write the Shit Down ), mida võiks tõlkida kui 'pane see ometi kirja' ning see põhineb inimese võimel unustada. Me mäletame ühte mõtet või lubadust vaid mõnikümmend sekundit ja kui me seda oma püsimälusse üle ei kanna, siis me paratamatult unustame selle ning see kehtib nii telefoniga rääkimise ajal kui vahetult selle järel. Asjade meelde jätmiseks on mitmeid mälutehnikaid, kuid kõige elujõulisemaks on osutu

Google tasuta meiliteenus on teinud läbi mõned uuendused. Esiteks saab oma postkastis kasutada värvilisi taustu. Teiseks on Google uuendanud ka oma mobiilteenuste tuge. Alustaks viimasest. Gmail Mobile 2.0 on täiesti mõttetu saast. Selle ainus eelis telefoni meilikliendi ees wifi-võrgus on see, et kasutaja ei pea SMTP seadetega mässama. Plussiks on ka võimalus oma meilides otsinguga sorida, aga see on viletsam kui veebikliendil. Miinuseks on failide lisamise võimatus. Kamoon, minu elu esimene meilikonto aastal 96 lubas saata attachment'i ja nüüd leiavad mingid napakad tehnogeeniused, et seda pole enam vaja. Mis mõttes? Milleks ma meili üldse saadan tänapäeval? Selleks et öelda "tere"? Taas leiab kinnitust minu teooria, et mobiiliplatvorme arandavad inimesed, kellel pole õrna aimugi sellest, mida inimesed soovivad/vajavad. Et asja veel hullemaks teha, on mobile teenused google veebist sootuks kadunud. Kui varem oli telefonis sama nimekiri google teenuseid, mis arvutiski

Lumelõvi

Püsi kodus. Kõik need, kes iga hinna eest püüavad tööle jõuda ja möllavad lumesupis - unustage ära. Samuti need, kes meeleheitlikult püüavad taksot saada. Selle asja nimi on lumepüha ja seda tuleb nii ka võtta. Loomulikult pole töötamine keelatud. Tänapäeval on ka kodud varustatud arvutite ja internetiga ning mobiiltelefon on juba pea-aegu kõigil, seega võib katsetada taas kaugtööga. Kuuma taimetee juures võib nokitseda mõne ettekande või kirjutise kallal, teha kokkuvõtteid, arvutada ja analüüsida. Tavakeskkonnast eemaldumine annab ka teatud eelised. See on sobiv aeg mõtiskleda oma töö ja karjääri üle. Ettevõtte juht saab rahulikult mõelda oma töötajate sobivuse üle või ka enda juhikõlblikkuse üle. Samuti sobib see aeg strateegiate ja tegevuskavade väljatöötamiseks või lihtsalt arutamiseks, et mis värk selle maailmaga ikkagi on. Ajaviiteks on soovitav varuda raamatuid, pigem selliseid paksemaid. Lugemine lumetormi ajal on üks stressivabamaid tegevusi üldse. Keelatud on lugeda juhtimi

Stoppardi "Rock'n'Rolli" etendus pani tööle ühe väikse hammasratta, mis keerleb ja keerleb ja korrutab öökima ajavat tõde. Mida ta räägib, see väike hammasratas? Eks ikka seda, et 60' elanud inimeste naiivne usk inimnäolise sotsialismi võimalikkusse sarnaneb õõvastavlt meie tänasele usule inimnäolisse Eesti Vabariiki. Hoolimata sellest, et poliitiline eliit on korrumpeerunud kamp marionette ja kõik aated on juba korduvalt panditud ja maha müüdud - meie ikka veel usume. Hoolimata sellest kui ebaõigeid, haigeid ja värdjalike otsuseid meie kohtusüsteem vastu võtab - meie ikka usume. Hoolimata sellest kui õudne, ebamugav ja vastik meil on - meie ikka veel usume. Mida on vaja selleks, et me suudaksime näha kaugemale igapäevamullist, mida lollakad ajakirjandusväljaanded meile tegelikkuse pähe müüvad? Mida on vaja selleks, et me hakkaksime ise mõtlema ja ise otsutama?

Miks on olemas Eesti Ekspress? Postimees? Päevaleht? Õhtuleht? Kroonika? Cosmo? Kas keegi tõesti loeb neid? Ja Äripäeva? Pole mõttetumat asja kui meie avalik meeida. Kanal 3 ja TV2 võiksid ennast süüdata. Ja vaevalt keegi märkaks. Eesti Rahvusringhääling? Ärge ajage naerma! Eestis pole ajakirjandust. Pole enam ammu.

In America, The land of the free, they said, And of opportunity, In a just and a truthful way. But where the president, is never black, female or gay, and until that day, you've got nothing to say to me, to help me believe Morrissey "America is not the world" Kohtun H.-ga neljapäeva õhtul kohalikus rahvusvahelises klubis, et süüa õhtust ja lobiseda. "Meet you there," ütleb ta, aga jääb siiski pool tundi hiljaks. Ta näeb välja tõeliselt vilets. Ta oli ärkvel terve öö vastu neljapäeva, et näha Obama kõnet otseülekandes. Obama on tema president, sest on samamoodi kolmanda sektori mees nagu H. isegi. Pealegi on H. veendunud demokraatide toetaja ja juhul kui vabariiklased oleks ka need valimised võitnud, poleks ta enam kunagi USA-se tagasi läinud. Mul on raske aru saada kogu sellest hullusest, mis käesolevaid valimisi iseloomustab. Piisab kui lugeda eesti lehti: Varssavi: Obama ei loobu USA raketikaitsekavast ; Hodorkovski: Obama võit oli pööre vasakule ; Sven M