H E R B A A R I U M

Doonits. See pole nali. Margus Allikmaa, seleta neile .

Masu teoorias: võimalus vähendada poliitikute hulka avalikus sfääris panustades spetsialistidele . Masu praktikas: võimalus vähendada spetsialistide hulka avalikus sfääris panustades poliitikuile . Edward Lucas, söö seda !

Mängumaailm seisab paigal. Taas on ideed otsas ning selgunud, et "avatud maailm" tüüpi mängud ei suuda rohkemat pakkuda kui neist on välja pigistatud. Kohe-kohe peaks ilmuma küll Heavy Rain, mida mängurid ootavad hinge kinnipidades, aga on seegi juba paiguti nähtud Nomaadis ja Fahrenhaitis. Aga mis oleks kui. Kujutage ette mängu, mille narratiiv on laenatud kolmanda sektori igapäevaelust. Igav? Vastupidi. Peategelase, väikeriigis tegutseva ontliku keskkonnakaitsja, ülesandeks pole mitte vähem ega rohkem kui globaalse kliimasoojenemise peatamine. Esimeseks missiooniks on kohaliku vanakooli teadlase "veenmine", kes kapriisselt oponeerib kliimamuutuste ideoloogiale, viimaseks juhtivate tööstusriikide pööramine "rohelisele" kursile. See oleks erinevaid strateegiad segav avatud maailmaga põnevus/seiklusmäng, mille erinevates missioonides saab hiilida ja tegutseda, balansseerida hea ja kurja piiril, manipuleerida poliitikute ja üldsusega, käia raha välja sõja

Netipangad võiksid olla sotsiaalne võrgustik ala Orkut või Rate. Logid sisse, teed oma ülekandeid või tasud arved. Samas on kõrval paneelil näha, kes su 400-st sõbrast on hetkel samuti pangas. Neile saad jätta lühisõnumeid, ülesriputada pilte või väikseid videoklippe. Sõbrad saavad neid siis kommenteerida ehk kommida. Kommida saab ka kontoseisu ja kandeid, kui kasutaja neid privaatseks ei määra. Kasutajad saavad luua omavahelisi klubisid või kommuune, kus siis arutada ühte või teist teemat. Näiteks saaks teha kommuuni, kuhu kuuluvad vaid üle seitsmekohalise kontojäägiga kasutajad. Tööandjal on hea siis kandidaate sellest keskkonnast üles otsida ja nende kohta inside-infot hankida. Kui xxkiisuke16xx kandideerib poes müüjaks või pangas telleriks. Või kui Toivo Kivipää tahab saada uut töökohta kummiboksis. Ja lihtne on paluda sõbralt väikest laenu, sest ta ei saa valetada, et raha ei ole.

Laupäeva, 5. septembri õhtul hukkus Tallinn-Pärnu-Ikla maanteel kaks noort jalgratturit. Surma põhjuseks olid meedia andmetel ülirasked vigastused, mida põhjustas neile "vastassuuna vööndisse kandunud" auto. Ma ei tea, kes on süüdi. Ma ei tea, kas see on normaalne, et meie riigis sellised asjad juhtuvad. Ma ei tundnud kahte hukkunut, ega tea midagi sellest, kes nad olid või millega tegelesid. Siiski puudutas see teade mind valusalt. Avaldan kaastunnet hukkunute omastele. Selle märgiks kannan musta leinalinti oma jalgratta juhtraual. Kutsun üles kõiki jalgrattureid järgneval nädalal minu eeskuju järgima. Loodan, et sellised õnnetused ei kordu!

Ma ei saa aru poodidest, mis müüvad riiulite kaupa ühte ja sedasama sodi. Sattusin hiljuti vaatama ühte suhteliselt spetsiifilist kodumasinat. Asja uurides avastasin, et see muidu täiesti tundmatu kaubamärk on olemas 3-4 erinevas poes, igalpool täpselt sama hinnaga ja müüja räägib juurde sama ülivõrdes juttu. Või sama teema raamatutega. Mis point on selles, et Rahva Raamatus ja Apollos on allahindlused samadel raamatutel ja isegi kroonipealt sama suured? Tegelikult pole point isegi omavahel kokku leppeid tegevates kaupmeestes. Oli aeg kui iga härrasmees võis teha endale poe. Müüa näiteks ehitustarbeid. Sellisel juhul oli pood hiigelsuur plekkhall. Võtta tööle mõned asjatundmatud müüjad ja hea elu võis alata. Sest rahvas ostis, ükskõik kui vilets kaup või teenindus sinna juurde käes. Need ajad on möödas, aga kaupmehed pole sellest siiski veel aru saanud. Endiselt kehitab müüja iga su küsimuse peale õlgu (ehkki neil vist nüüd kästakse kliendile naeratada) ja endiselt jalutab klient suur

On avalik saladus, et suured operatsioonisüsteemid nagu MS Windows või OSX on juba aastaid püsinud sisuliselt muutumatutena, lisades kasutajaliidesele vaid kellasid ja vilesid. Mis vahe on Win 95'l ja Vistal? Läbipaistev menüüriba? Ilusamad ikoonid? Olukorras, kus kasutajalt nõutakse iga paari aasta tagant mõnesajadollarist väljaminekut uue versiooni eest ja riistvara areneb ahvikiirusel, on operatsioonisüsteemid ise muutunud aasta-aastalt järjest ebaturvalisemaks ja ajale suuresti jalgu jäänud. Sellel teemal kirjutab Engadget Entelligence ja Michael Cartenberg . Lisaks artiklis toodud näidetele toon veel ühe geniaalse ja ajast ees operatsioonisüsteemi - Psion kontserni EPOC 32-nimeline toode (rakendati Psion 5x seeria masinatel). Platvorm, mis lubas oma failidesse koondada tabelarvutuse, käsijoonise, joonestuse, sõna ja pildi - seda aastaid enne xml-keele tekkimist. Ning nagu Apple Newton - failid ei vajanud salvestamist.

Juba aastakümneid vaidlevad sotsiaalteadlased juurdunud müüdi vastu, et majanduskasv on üheselt seotud ühiskonna edenemisega. Et see nii ei ole, märkasid esmakordselt darwinistid - heaoluühiskondade sündimus on erakordselt madal, ristivastu evolutsiooniteooriale, mille järgi peaks olema just vastupidi. Heades tingimustes peaks kogukond saavutama oma taastootmise maksimumi. Edasi läks lugu veelgi segasemaks. Selgus, et mitmed indikaatorid, mida kasutati elukvaliteedi mõõtmisel - turvalisus, kogukonna sisene usaldus, kindlustunne tuleviku ees, kuritegude arv, tervislik seisund jne - andsid majanduse ja jõukuse kasvades jätkuvalt halbu tulemusi. Selgus, et lisaks kogukonna rikkusele on oluline ka veel teine aspekt. Nimelt rikkuse jaotumine kogukonnas. Loomulikult on olemas selliseid tegureid, mis on otseselt seotud majanduskasvuga. Mõned üksikud ja enamik neist järgivad ka rikkuse jaotumist kogukonnas. Laste suremus väheneb rikkuse kasvuga, kuid häid tulemusi näeme sellistes riikides nag

1. Pae tänava pommid. Asi, mida võib juhtuda USAs, Iraagis või äärmisel juhul Hispaanias, aga kindlasti mitte Eestis. Väidetav süüdlane on tänaseks tabatud, aga ikkagi pole selge, miks pommitati Lasnamäe korrusmaju. 2. Herman Simmi juhtum. Üks mu lemmikraamatuid räägib Briti salateenistuse juhtkonda peitunud "mutist" - briti luure kõrgest ohvitserist, kes töötab topeltagendina venelaste heaks. LeCarre kirjutas selle loo sügaval külma sõja aastatel, mil suurriikide vahelised mõõga-ja-mantli mängud olid üsna levinud. Kes kujutaks aga ette vene "mutti" eesti luureteenistuses? Mees võeti kinni, aga mis saab neist, kes teda siin 10 aastat toetasid, tema "seljatagust" kindlustasid ja usalduskrediiti andsid? 3. Kas mäletate esimesi poode, kus müüdi "välismaa" kraami, mis tegelikult oli lihtsalt värviline rämps? Kas mäletate, kuidas kilekotte ja teksasid müüvatest pisihangeldajatest said lugupeetud suurärimehed? Või on teil meeles need dressides ambaal

Kunagi ütles mu sõber H vaidlushoos umbes sellise mõttetera: enamik kaasaegseid noorinaisi riietub nagu libud, sest meie, mehed, sunnime neid selleks. Umbes sama geniaalne on Ekspressis ilmunud artikkel , mis teeb argliku ja armsa katse ironiseerida ühiskonnas väljakujunenud naisevaenulike hoiakute üle. Võitlev feminism tõstab pead ka Eestis? Parafraseerides klassikuid - kui räägivad sellised argumendid, on mõtlevatel inimestel aeg ennast teemast taandada. Panen meeste-naiste teema lukku ja ignoreerin igasusust edasist sellekohast mõttevahetust.

Selle idee tekkeks oli kaks eeldust. Esiteks on meil majandusega halvad ajad ja järgmine aasta saab olema nagu Lätis. Teiseks on suur hulk teenuseid ja tegevusi, milledele ei leidu ka täna tegijaid. Koristus, üldehitus, remonditööd. Kui kutsuda täna ehitusfirma omale korteriremonti tegema, siis saad sama vastuse, mis ehitusbuumi ajal - unusta ära, liiga väike objekt. Miks? Sest tavafirmad on koormatud juba ette kohustustega, neil on laenud ja liisingud ning lõpuks tahab firmaomanik ka mingit kasumit teenida. Aga kujutage ette ettevõtet, millel pole mitte ühtegi kohustust, mis oleks paindlik ja suudaks turuga kohaneda. Just selline ettevõte on OÜ Timur ja tema meeskond. Need on 5-10 liikmelised meeskonnad, mis komplekteeritakse töö kaotanud oma ala spetsialistidest, eesmärgiga kombineerida erinevaid oskusi ja olla võimalikult paindlik turu muutuste osas. Üks on pealik ja tema vastutab. Riik lubab tal soodustingimustel registreerida firma (tingimusel, et see algab sõnadega "Timur j

Mõned kiired klõpsud kahjuks ei anna edasi LED-valgustite intevsiivset sära.

Üks tehnolusti eripäraseid jooni on ülepakutud vaimustus üha uute ja uute nipsasjade suhtes, millest enamik on kasutu rämps ja mõeldud asendama toodet, mis äsja-äsja välja tuli ning igati hästi töötab. Mitu ipodi või mobiiltelefonimudelit turule mahub? Samas on valdkondi, kus tehnika justkui aastaid juba paigal seisab ning mis pole meedia- ja digitehnoloogia arengust võitnud mitte muhvigi. Pole lihtsalt piisavalt seksikas, et mõni patsiga poiss selle käsile võtaks. Üks sellistest on klassikaline astronoomia ja sellele teemale on pühendatud tänane "digitaalne mina". Niisiis, noore astronoomi varustusse võiks kuuluda: Polaris DS-2114ATS-TC - 4,5" reflektorteleskoop firmalt Meade, sisse ehitatud taevaatlase, elektroonse juhtimise ja jälgimisega ning võimaldab juhtida ka otse arvutist; Celestron SkyMaster Giant 15x70 - võimas taevabinokkel, mis aitab lihtsate vaatluste juures; Celestron SkyScout Personal Planetarium - kaasaskantav interaktiivne taeva-atlas, mõeldud küll pi

Diskussioonis ajakirjanduse kvaliteedi ja selle languse (nn odavnemise) üle on veel üks mõõde, mida viisakusest üldiselt ei mainita. Selle nimi on kretinism ehk lihtsalt rumalus. Seekord mitte professionaalne kretinism, sest see pole kuidagi seotud ajakirjanduse kui ametivaldkonnaga. Kui püüda leida mingit ühisosa, siis võiks rääkida juhtimise kvaliteedist laiemalt, sest probleem on juhtimisotsustes ja nende kvaliteedis. Olen läbi oma karjääri olnud mitmetel (ca kümnekonnal või pisut enamal) juhtimiskoolitusel ja saanud selgeks lihtsa tõsiasja, et juhiks sünnitakse. Valgustusajast on lääne kultuuriruumis liikvel müüt nn valgustatud monarhist, targast juhist, kes oma teadmiste põhjal juhib inimesi lillelise tuleviku - Arkaadia suunas. Tegelikkus on reeglina vastupidine. Ma ei taha öelda, et juhid on rumalad - tihti see nii ei ole. Kuid kindlasti puudub neil see kõikenägev, kõikemõistev jumalik teadmine, mida alluvad neile omistavad. Mõnikord teevad nad valesid, isegi läbinisti lolle o

Sellereedene Postimees annab tubli panuse diskussiooni ajakirjanduse odavnemise teemal müües oma esilehe reklaampinnaks.

Põhimõtteliselt ei saa nõustuda kontseptsiooniga, mille järgi meie ajakirjanduse odavnemise taga on nurjunud püüd minna kaasa internetiajastuga. Minu esimene ja peamine argument selles osas on, et odavnemine algas juba varem. 90' lõpuks olid päevalehtedest kadunud sisukad kultuurikirjutised (mida küll püüti asendada spetsiaalsete nn kultuurilisadega), analüüsidest kadus teravus, tekkinud oli eriline kaitstute rühm - mõjukad inimesed, kelle tegevusse polnud kasulik väga sügavale tungida (vähemalt mitte selle palga eest). Majanduskasv aitas kindlasti ajakirjanduse sülekoerastumisele kaasa. Sisu asendus kopeeritud uudistega (igas ajalehes/portaalis täpselt samad uudised), analüüs meelelahutusega. Nö. puutumatute ("isakeste" nagu Tolk neid nimetas) ring laienes, hõlmates lõpuks kogu võimuladviku. Vähegi eelteadmist eeldavad valdkonnad nagu teadusloome või energeetika enam uudistekünnist ei ületa. Kui, siis vaid nii küündimatus vormis nagu kohalike lehtede "augu-erid&quo

Artist, keda varem teati kui veidriku ja süüdistati seitsmes surmapatus (eriti nendes kõige hullemates), on peale oma surma muutunud süüta inglikeseks. Palju õnne, see on parim PR trikk läbi aegade. Isiklikult ma seda vaimustust ei jaga. Mihkel on nii puhas tehisprodukt, et isegi need neli lauset, mis ma olen temast siia praegu kirjutanud, on sulaselge interneti raiskamine. Geenius, popmuusika kuningas? Ärge tehke nalja. Kui eelnimetatu millegagi tõesti silma paistis, siis oli selleks teismeliste kui turusegmendi avastamine. Pardon, isegi mitte avastamine. Ekspluateerimine, ütleme nii. Täie rauaga.

Ostalgia on in. Ida-Sakslased soovivad, et Berliini müür poleks ealeski langenud ning saksa ja vene noored käivad ringi CCCP t-särkidega (võluv kombinatsioon). Sellest lähtudes oleks juba aeg mastaapse meediamullistuse tekkeks - uueks kultussarjaks, mis valmiks ameeriklaste HBO ja eestlaste meeskonna Tolk, Saan ja Maimik koostöös. Kümneosaline seriaal kannaks nime "Die Mauer" ja vaatleks ühte alternatiivset ajalugu, kus NLiit pole kunagi lagunenud ja Varssavi pakti tegevus jõuab 21.sajandisse. Kelle kuulub maailm täna? Sarja tegevus toimub korraga Berliinis ja Tartus. Ida-Saksa ja Nõukogude luureteenistustel on ülesanne jälgida reisil viibivat Eesti teadlast koodnimega Lennart. Samal ajal plaanivad Eesti põrandaalused fundamentaalsed rahvuslased pommirünnakut Berliini eraldava müüri vastu lootes nii algatada üle-euroopalise vabadusliikumise. Äsja nädalasest joomatsüklist väljunud elektroonika-insener Rein tõmmatakse sündmustekeerisesse, milles kaasamängijateks on temast palj

Viimaste aastate majanduskasvul on lisaks kolearhitektuurile ja hiigelautodele veel vähemalt üks nähtav tagajärg - eestlased on hakanud hästi riides käima. Kunstnahast tagi (alt kummiga) on välja vahetanud hooajatrendipoodide pakutav stiilne kraam. Reserved rokib, NewYorker on ümber defineerinud tibikultuuri ja kes meist poleks käinud lähimas H&M poes Helsingi sadamapiirkonnas. Härrasmehed sorivad asjatundliku moega Montoni tooteriuulil kaaludes hoolega müüdava Türgi ja Hiina kanga sobivust väljendamaks nende hingeseisundit ja ühiskondlikku positsiooni. Casual ja smart casual on mõisted, mis on sama hästi ära õpitud nagu omal ajal juhtimist puudutav terminoloogia.

Kaasaeja surm-kõhnu ja pigem tulnukale kui inimesele sarnanevaid modelle vaadates peab paratamatult meenutama seda, kuidas kunstnikud läbi keskaja inimekeha tundma õppisid - salaja laipu lahates ja nende juba roiskuvat korjust tähelepanelikult uurides. Mõnigi tippmodell on justkui Leonardo daVinci või Michelangelo lõikuslaualt püsti tõusnud ja otsustanud oma paljastuvad roided ja abaluud kuulsuseks, kokaiiniks ja rahaks vahetada. Arvatavasti liigub igal andunud zombie-kütil sellist elukat nähes käsi vaikselt kaheraudse suunas.

Mõned head aastad tagasi liitusin uue pensionisüsteemi esimese sambaga ja valisin SEB-s selle kõige konservatiivsema fondi. Kõik mu sõbrad ütlesid, et ma olen loll ja nemad on tegijad oma kiirekasvulistega. Ja rääkisid kui palju ma raha kaotan. See jutt läks minust mööda, sest mingeid finantsgeeniusi omateada ma ei tunne, kõik tavalised joped. Ja siis see hakkas pihta. Iga kord kui ma mõnes pangakontoris käisin asju ajamas, rääkis tädike sama juttu. Et kuidas ma ikka oma lolli valikuga raha kaotan ja kui mõttetu inimene ma olen kui ma mõnda kiirekasvulist ei vali. Käisin kaarte uuendamas - sama jutt. Käisin arvet avamas - sama jutt. Käisin mõnda ülekannet tegemas - sama jutt. Käisin erinevates pangakontorites - igal pool sama jutt. Sellel perioodil sai minust internetipanganduse suur fänn, sest see säästis mind pidevast mõnitamisest, mis otsekontakti puhul oli vältimatu. Loomulikult oli see loll nõuanne ja ma teadsin seda, kuid lõpuks ma siiski murdusin. "Pange mulle ükskõik mill

Senjoor Sterni kontsert Atheena Keskuses oli nagu sõnatu kommentaar Eesti naiste välismaaihaluse diskussioonile - Ladina-Ameerika autorilaule oli tulnud kuulama saalitäis fertiilses eas naisi ja mõned mehed. Mis ei vähendanud sugugi kontserdi väärtust (pigem tegi seda viimase kuu pidev magamatus). Muuseas meenutas see ühte pro-EU kampaania sõnumit, mis lubas ilusaid Euroopa mehi. Tšiili kohta see muidugi ei kehti. H.-l on teooria, et ma tegelen naiste-meeste teemaga sellepärast, et olen frustreerunud (seda on teisedki arvanud). Tunnistan endale, et see on tõepoolest veider, miks ma teemat nii oluliseks pean. Eriti arvestades kui vähe mulle lähevad korda diskussioonid, mis tegelevad mingi peavooluteemaga. Kuid samas on väsitav olla mõistetav või taandav mingile lihtsale loogikale. Ta teeb seda sellepärast ja sellepärast. Ei tee. Peamine motivaator on huvi asjade vastu. Asjade, inimeste, olukordade jne. Seda on ratsionaalselt raske seletada ja just sellepärast on see ka tõele lähemal

Tartu meenutab nendel päevadel Firenzet või mõnda teist Itaalia linna. Inimesed on riides maitsekalt ja lõunamaiselt liialdades. Ning see hurmav itaalialik armastus lõikelillede vastu. Ma tean, et see küllus on vaid sissejuhatus tulmusele Tartu suvele, aga tore ikkagi.

Miks on meie toidupoodides lettide viisi Poola "tervistavaid" piimatooteid? Kas keegi tõesti on nii loll, et seda reklaami immunsüsuteemi parendamisest tõsiselt võtta? See on turundusnipp, millega kergeusklikele müüakse maha mida iganes. Poola piim kui kaasaegne võluvesi...

Mees metsast teeb ära kogu meie poliitilisele eliidile? Minge pensionile...

Identiteedivargus on küberkuritegevuse suurim risk. Inimesed, kes on kaotanud kurjategijatele oma identiteedi, võivad seeläbi kaotada oma vara, hea nime ning lõpetada vanglas kuritegude eest, mida nad ei ole sooritanud. Identiteedi varastamiseks on mitmeid võimalusi, kuid kõige lihtsam neist on muuta arvuti id-kaardi andmeid ja pääsukoode kopeerivaks ning sundida seejärel ohvrit seda kasutama. Kasutada oma ID-kaarti võõras ja tundmatus masinas on suurim lollus, mida teha võib. Mitte kunagi ära kasuta oma id-kaarti võõras arvutis! Mida teha kui sulle pakutakse võimalust id-kaarti kasutamist õppida? Iseenesest pole selles ju midagi halba; mõned soovitused siiski: Keeldu andmast enda kaarti ja nõua, et selleks kasutataks koolitaja isikliku id-kaarti. Kui õppeprotsessis nõutakse selliseid tegevusi, mis eeldavad enda autentimist (isiku tuvastamist) id-kaardi abil, siis keeldu sellest või palu koolitajal see protseduur viia läbi oma enda kaardiga. Mitte ühelgi juhul ära anna oma id-kaarti

Salapärase naeratusega pingsalt oma isiklikus virtuaalmaailmas viibivad muidu nii ilmetud süleraali-inimesed Tartu-Tallinn ekspressis meenutavad mulle ühte teist aega ja kohta. Ühte ammust mälestust kahest emo-noorest kuulamas koos muusikat ja jagamas omavahel paari kõrvaklappe läbi Rootsi väikelinnade sõitvas pikamaarongis. Või meenub see väikest kasvu vanamees, kes sõnatult kutsus juhuslike esimest suveilma nautivaid linnlasi enesega malet mängima. Pani minugi ette taskumale ja käis etturi e4. Mina aga ei saanud märguandest aru, sest kogu mu tähelepanu oli hõivanud jalgratturite massiüritus, mis sealsamas kogunes. Jälgisin meest rahva seas sebimas ja ühele ning ning teisele pakkumas oma avakäiku, aga soovijaid polnud. Ning ma kahetsesin, et olin ka mina teda alt vedanud. Jalgrattureid kogunes üha rohkem. Lőpuks łäksid nad liikvele. Lippude lehvides ja vali muusika summutamas jalgrattakellade helinat sõitsid ratturid läbi Varssavi vanalinna. Staraja Mestast presidendipalee poole

Ehk nagu ütlevad mittekohalikud - ainus halb asi on kliima.

Ehk nagu ütlevad mittekohalikud - ainus halb asi on kliima.

Dell mini 10v on pandud käima Ubuntu (Delli kohandatud versioon), Ubuntu Netbook Remixi ja Android OS-iga: Ubuntu Netbook Remix and Android on Dell Mini 10v . Kajastas Engadget .

...

Üksindusele kalduv pikkmaa autojuht satub pooljuhuslikult linnakesse, kus päästab põlevast majast lapse. Hiljem päästetu kaob ja teda otsima läinud mees tõmmatakse õige veidratesse seiklustesse. Kohaliku väikelinna võimuladviku korruptsioonijuhtumeid uurima asunud detektiivi ootab ees üks äärmiselt ebameeldiv kohtumine, mille käigus ta peab loobuma kahest talle ülimalt väärtuslikust asjast - oma elust ja oma peast. Tänu aga nutika ja pisut pöörase arsti abile osutub surm vaid ajutiseks takistuseks. Pea puudumine on aga suurem mure ja häirib eriti neid, kellega detektiiv edaspidi peamiselt kättemaksukaalutlustel kohtuma peab. Lennuõnnetuse tagajärjel satub ainus ellujääja majakale, mille sisemusest avastab ta luksusliku sissekäigu salajasse ookeanipõhjas paiknevasse hiigel-linna. Linn on asutatud pelgupaigana sellele osale inimkonna eliidist, kes on väsinud ideoloogia ja religiooni kisakõridest ning kapitali nürimeelsest despotismist ning soovivad, et neid ei kammitseks keskpäraste a

Ta on Della ja ta on naine. Inspireerituna oma nimekaimust , räägib ta arvutitest ja nendega kaasnevast. Tööajal on ta vabakutseline PR konsultant ja vabal ajal tegeleb ultravägivaldsete arvutimängude, 80' new age muusika, lendamise, siidimaali ja grafitiga. Vihkab reisimist (va. oma rolleril), kõiki idioote maailmas ja enamike inimesi keda tunneb. Armastab head musta teed ja head vestlust. Arvutiks on punane Dell mini 10 stiilis "Welcome To Silent Hill". Inspireerituna teadagi maailma parimast mängust (loomulikult ei kasuta ta arvutit mängimiseks, seda enam, et arvutil jookseb linux). Samal teemal jätkates - telefonis on helinaks Akira Yamouka "Silent Circus" . Telefoniks on Sonyericsson T700, mis on ka fotoaparaat ja audiopleier ning mille juurde käivad Sony sinihambaga klapid. Mängude/filmide/muusika tarbeks on kodus PS3 ja Sony Bravia televiisor, aga telekat ta ei vaata. Oma lendude filmimiseks on tal Sony kõvakettaga videokaamera. Peamine kaardirakendus j

Kuidas müüa naistele pesupulbrit? Teha valmis mingi täielik ilareklaam ja käiata oksendamiseni. Sest need reklaamid peavad naisi idiootideks ja mängivad "olen näinud TV-s" kaarti. Kuidas müüa naistele arvuteid? Miksida elustiiliajakirjade visuaalset esteetikat infoühiskonna tehnolustiga ja poetada sekka terakesi keskkonnahoiu läbinisti silmakirjalikust veskist. Nii nagu seda teeb Delli naistele orienteeritud arvuti(virtuaal)kaubamaja Della . Disainarvutite skaalal, mille ühes otsas on iBook Clamshell (ning sellega sarnane MacBook Air) ja teises otsas mitaarstandarditele vastav Panasonic Toughbook, paikneb Delli Studio tooteseeria kusagil turvalises keskpaigas. Mitte midagi erilist, aga hea kindel asi. Siiski pole asi arvutite disainis (kuigi Dell näib väitvat ja ma ka tahaksin, et oleks) vaid selles, kuidas müüa inimestele arvuteid. Della püüab pakkuda arvutiga koos lisaväärtusena unikaalset ostuelamust (võrdle Sony Style poode), väikseid soovitusi ja nippe (ala Cosmo), n

Aprillis anti välja selle geniaalse linuxi distro järjekordne versioon, sedakorda järjekorranumbriga 9.10. Lootusetu tehnohoorana kiibitsesin selle oma armsale süleraalile peale (õnnestus umbes 4 või 5 katsel ja nõks oli lõpuks selles, et recovery mode 's sisse hiilida ja paketivead parandada) ja nüüd imetlen oma uut ekraanipilti, mis on peaaegu täpselt sama, mis vana. Esmapilgul ei tuvasta mingeid erinevusi peale OOo versiooni 3.0 (mis muuseas oli olemas juba 8.10 loomise ajal, aga mida sinna miskipärast siiski ei lisatud). Kiirelt lemmiktarkvara peale (mis läheb väledamalt kui mistahes windooza all) ja vola! Jälle töötav asi. Võrreldes 8.10-ga on 9.04 küll väledam, aga mitte oluliselt. Eesti keel on paremini integreeritud ja keeleredaktsioon toimib laitmatult kõikide tekstisisestuste puhul. Muidu on kõik vana ja hea. Üldiselt aga ei näe põhjust, miks tavakasutaja peaks oma 8.04 pikaajalise versiooni moodsa ja uuema 9.04 vastu vahetama. Alustajale siiski hea kraam - töökindel,

Ütlen kohe ära, et ma ei kuulu selle põlvkonna hulka, kes olid Jääääre kõige suurem austajaskond. Ometi on tegemist ühega bändidest, mis mind kõige enam mõjutanud on. Minu suhe nende muusikasse on täis pingeid ja vastuolusid, nad intrigeerivad mind ja samas püüavad astuda dialoogi. Kui Jääääre lugusid kuulata esmakordselt, siis jäävad nad hõljuma eikusagile. Nende muusikal justkui puudub taust ja juurestik. Loomulikult ei tekkinud nad tühjale kohale. Nende taustaks võib pidada vene rocki "uut põlvkonda" (mis kuni 90'ni elas põranda all ja oli venemaal keelatud) leides hingesugulust enam ehk Akvariumi ja BB loominguga ja erinedes Nautiluse raskepärasusest ning Kino äärelinnakampade maneeridest. Teisalt oli Jääääre taustaks üheksakümnendate esimese poole ja keskpaiga varakapitalistlik Eesti, kus nad aga olid pööraselt populaarsed. Naljakas lugu nende 90'-ga. Veel mõnda aega räägiti nende kontekstis "võitjate põlvkonnast", täna enam mitte. Tuleb välja, et võit

Olgem ausad. Ma ei näinud seda tulemas . Eesti noortenaiste massiline emigratsioon põhjusel et... mehed pole sobivad? Ei võrguta ja mis veel! Stopp, mõttepaus... Üks mu nooruspõlve suurimaid müsteeriume oli - miks just kõige suuremad mölakad minu tutvusringkonnast saavad kõige rohkem naisi? Ideeaaljuhul pead sa olema täielik debiilik ja põmmpea, ajama suust täieliku hapet ja olema nahhaalsus ise, siis on sul 100% edu. Samal ajal kui igati korralikud ja ontlikud noormehed istusid neitsilikult malelaua taga ja lahkasid eksistentsiaalfilosoofilisi probleeme. Minu jaoks ei haagi see tänaseni. Aga ma saan väga hästi aru, et selline suhe võib jätta eluaegse trauma ja äärmusjuhul jääb pettumus "eesti" meestes kogu eluks. Või ei saa ma ikkagi asjale pihta, ei tabanud elulist seost põhjuse ja tagajärje vahel? Loomulikult ei lange eesti mees kokku elustiiliajakirjade kuvandiga ideaalisasest. Vabandage väga.

Vestlus kõrtsis: "Texase ametlik slogan on "Chuck Norris elab siin"." "Tegelikult on hoopis "Ära nori Texasega"."

Lenovo X300 hind 37 320 kr ( markit.ee ) SU9400/1,4GHz/2GB/128SSD/DVDRW/13.3"WXGA+/VistaBus/1,5kg Dell Latitude E4300 hind 33 564 kr ( shop.it.ee ) modifitseeritud mudel SP9400/2GB/128SSD/DVDRW/LED13.3"WXGA/BL EST-KBD/VistaBsc/1,5kg MacBook Air hind 37 990 kr ( mac.ee ) 1.86GHz/2GB/128GB SSD/GeForce 9400M/LED13.3"WXGA/BL US-KBD/OSX+tarkvara+iLife pakett/1,4kg Hinda vaadates tundub Macbook Air kõige kallim ja E4300 kõige odavam, aga see on näiline, kuna esimene sisaldab boonusena portsu hästiintegreeritud tarkvara (samuti on tegemist teistest võimsama masinaga ). Kui sa hoiad neid käes ja natuke väntsutad, siis tunduvad kõige kindlamad X300(!) ja Air. Kui arvestada MS süsteemi turvariske, siis jääb E4300 ja X300 (kui lisada linux) ning Air. Ekraani mahutavuse osas on eelis X300 ning DVD+ drive annab eelise E4300 ja X300-le. Kui arvestada võimalikult laia kasutusvaldkonda ja võimekust, siis sobib eraldi graafikaga Air. Nagu näha, võib igaüks valida endale sobiva mudeli

Tuli hõõgub tuha alla ning Mac vs PC vaidlused pole fännpoiste ja arvutipedede foorumites kunagi lõppenud. Siiski lööb leek hetketi välja ja globaalset tehnokogukonda haarab suur ärevus. Nii juhtus see kaks aastat tagasi Apple (ajaloo kõige nõmedama) reklaamikampaania käigus (" Get a Mac ") ja sama on aset leidmas nüüd. Nimelt peab MS vajalikuks enne uue operatsioonisüsteemi väljatulekut võita tagasi kõik need kliendid, kelle ta täielikult ja suurejooneliselt läbikukkunud Vista tõttu Apple'ile vahepeal kaotanud on. PR meestele on makstud, ideegeneraatorid käivitatud, jupiterid undavad; valgus, kaamera, võte! "PC ja Microsoft on tavatarbijale kõige sobivam platvorm," näib MS oma reklaamikampaaniaga " Laptop Hunters " ütlevat. "Tänu laiale tooteskaalale: kõige odavamast kõige kallimani - igaüks leiab endale midagi". See on väga hea reklaamikontseptsioon ja nagu enamik reklaame - läbinisti vale. Odavaimad arvutid leiab küll PC platvormilt, aga

Ostetuim uus sõiduauto 2007 oli Eestis linnamaastur CRV firmalt Honda. Loodan väga, et toonased õnnelikud dšiibiomanikud oma sõidukitest ei loobu. Las jäävad need konkreetsed masinad meile linnapildis meenutama õnnelike aegu.

Oliver kirjutas , kuidas tal Kalevi ujulast kogu väärtuslik kraam ära varastati. Jäin selle peale mõtlema : väga veider, aga hoolimata meie eeskujulikust pangandussüsteemist, vajame me endiselt rahakotti nagu ülejäänud (mitte nii digitaalne) maailm. Mõnikord on need isegi paksemad kui vanal heal sularaha ajal - kümned plaskaardid panevad meie taskud tõsiselt proovile. Kas poleks aeg välja tulla uue, väiksema ja vargakindlama lahendusega - ujuma minnes riputad selle pisikese kaardi ketiga kaela selmet jätta see rannale või korrupeerunud ujumisasutuse "vargakindlasse" kappi. See võiks olla nn kõik-ühes kaart, mis asendaks nii id-kaarti kui kõiki teisi, mis täna rahakotti punnitavad. Joonistasin selle kaardi võrdluseks praegu kasutusel olevaga. Muideks, ise kasutan kaarditaskuga rahaklambrit. Säästab veidigi ruumi. Lisatud 11.04.08: Oliver muideks ütles , et selline asi on olemas - Visa Mini Card. Lisaks on olemas veel võtmehoidja suurune nublu Visa Micro Tag. Lähemalt loe ht

Sain endale mõnusa sodimismärkmiku valgete(!) ruudukujuliste (!) lehtedega(!). Tegin sellise pildi.

Ajakirjanike on mitut sorti. On neid, kes veedavad oma elu arhiivis, tegemata ainsatki intervjuud "päris" inimestega. On neid, kes käivad ringi ja suhtlevad inimestega, pannes kildhaaval kokku reaalsuse mitmevärvilist mosaiiki, aga kirjutavad äärmiselt harva. Lõpuks on ka olemas stressis igapäevaajakirjanik, kes treib nupukesi ja keda tema subjekt absoluutselt ei huvita. Ning lisaks neile on olemas veel üks liik ajakirjanike - inimesed, kes viibivad sündmuspaigal. Need on väga liikuvad, "välitööde" profid, kelle elustiil paljuski sarnaneb " ellujääjale " (seetõttu mitmed detailid ka korduvad). Nad on haruldased, originaalsed ja geniaalsed - üks näide selle kohta. 2003. aastal liitub Rolling Stone'i ajakirjanik Evan Wright Iraagi missioonil oleva USA merejalaväelaste üksusega ja liigub nendega kaasa kuni Bagdadini. Hiljem kirjutab ta nähtu põhjal artikliseeria " The Killer Elite " ning seejärel ka raamatu " Generation Kill ", mille

HBO TV-seriaal "Generation Kill" põhineb Wrighti samanimelisel autobiograafilisel teosel. See räägib USA teisest invasioonist Iraaki ja kõigest sellest, mille pärast "Koalitsioon küll võitis sõja, kuid kaotas rahu". Juhtimisprobleemid, olemasoleva juhtkonna suutmatus kohaneda uut tüüpi sõjaga, suutmatus säilitada suhteid kohaliku elanikkonnaga, suutmatus tagada korda ja turvalisust tavalistele iraaklastele (või lihtsalt piisavalt puhast vett). Tõsi, hoolimata HBO ilmselgest autentsuse taotlemisest, ei kuule seal sõna "oil". Sõduritel on hoopis teine teooria sõja põhjuste koha (mittepiisav seks).

" Olen üks kümnest " laulis briti töötutest linnanoortest koosnev bänd UB40 1981. aastal, just selline oli töötuse protsent Britannias. Uusliberaalsed majandusreformid, mis Thatcher läbi viis (ja mille eest inglased teda siiamaani südamest vihkavad) üksnes valas õli tulle - nii nagu tänases Eestis, nii uskusid ka britid, et majandust saab juhtida ja keerasid sellega muidugi kõik veelgi rohkem nässu. " One in ten " on protestilaul sellise juhtimise vastu, mis keskendub numbritele ja "mõõdikutele" unustades ära kogukonna tervikuna. Liigagi kergesti võib juhtuda, et numbrite järgi on kõik okei, aga kuskil tänavanurgal kerjab keegi endale söögiraha, äärelinnad slummistuvad ja inimestele hakkab see kogu see värk millegipärast vastu. Thatcher ei uskunud ühiskonda, mis on tema puhul mõistetav. Seoste, sõltuvuste ja tingimuste keerulised, haprad ja mõnikord ka täiesti nähtamatud ahelad on tema ajastu sotsiaalteadlastele sama mõistetamatu kabala, nagu see on meie a

Sellest on juba mõni nädal möödas kui Xandros avalikustas ja tegi kättesaadavaks Presto 1 Beeta . Arvestades, et tegemist pole põhioperatsioonisüsteemiga, vaid nn. kiire ärkamisega (väidetavalt 12 s, tegelikult 20 s) õhukese kliendiga - esmamulje on väga hea. Hästi kiire, lihtne ja tõhus süsteem. Eelinstalleeritud on vaid kõige vajalikum ning kellele sellest ei piisa, see peab põhjalikult klaviatuuri sügama, sest pakettide allalaadimine ja install käib terminalis. Eesti klaviatuuri see distributioon ei toeta. Muidu igati asjalik.

Üks mu tuttav tsiklimees ja muidu vaba hing vastas põhikoolis kirjandusõpetaja küsimusele lemmikraamatu kohta - A. Palu "Mootorrattad ja rollerid" Tln Valgus 1976. Klass naeris ja õpetaja, tubli tammsaare koolkonna sõdur, noomis väikest meest rumala nalja pärast. Kuigi tegemist polnud nalja või solvanguga. Loo moraaliks pole aga tõsiuskliku kirjandusinimese piiratus reaalsuse mõtestamisel, vaid tõdemus, et kõik inimesed loevad raamatuid. Kõik inimesed loevad raamatuid. Lendurid, insenerid, müüritöölised ja literaadid ise. Kõik nad loevad. Koduperenaised, anarhistid, elusõnalased, müügimehed ja palju kirutud/kiidetud keskklass - kõik loevad raamatuid. Paljud ka kirjutavad ise, aga loevad kõik. Ning seejuures pole tähtis, kas raamat on trükitud papüürusmatile, lõigatud kasetohule, antud edasi paberil või mälukettal (või mis keeles see kirja on pandud). Kõik armastavad raamtuid. Nii inimesed, religioonid ja režiimid. Tõsi - mõned neist on raamatuid ka hävitanud, näiteks põleta

Norra reisi eelviimasel päeval tuli minu mobiilile sõnum. Sõnumi saatjaks oli operaator Tele2 ja see rääkis kohalikest kõnehindadest, mis vastavad Euroopa Komisjoni piirhindadele - ei sentigi vähem, kuigi ka Norra kuulub nende riikide hulka, kus Tele2 sideteenust pakub. Siiski kena neist, aga mida kuradit ma sellega infoga enam peale hakkan? Tele2 suudab viimastel aastatel üllatada vaid halvast küljest. Siiski on vaja isikliku kogemust, et leida üles nende nõrgim külg, milleks on suutmatus pakkuda tugiteenust kaasaegsete nutitelefonide kasutajatele. Tänaseks olen loobunud mitte ainult 3G-st ja pakitipõhisest data-teenusest, vaid andmesideteenusest täielikult ja seda peale pea kümne aasta pikkust kasutamist. Loo moraaliks on - käpardlik ja vigane teenus on hullem kui mitte midagi. Ja oluliselt kallim. Nii nagu arvutid olid infotehnoloogia 20. sajand, nii on multifunktsionaalsed mobiiltelefonid infotehnoloogia 21. sajand. Mis puutub aga Tele2, siis on tegemist teenusega aastast 1999

Kaks asja, mis teevad meist selle, mis me oleme - endine ida-tsooni riik varases kapitalismis. Meeste rekordiliselt madal eluiga ja mürgine alkohol, mida müüakse lõhnavee sildi all. Briti sotsiaalteadlased näevad siin seost.

Minu töölaud Ubuntus. Põhiliseks tööriistaks läbi aegade on mul olnud erinevad süleraalid ja pikapeale on hakanud häirima üks küsimus. Nimelt. Kuigi laua- ja sülearvutid on oma funktsionaalsuselt erinevad nagu Taavet ja Koljat (või nagu neliveoline hiigelmaastur ja Smart), kasutatakse selle funktsionaalsuse teostamiseks ühte ja sedasama operatsioonisüsteemi täpselt sama kasutajaliidesega? See on täiesti absurdne, kui nüüd pisut mõelda. Eriti idiootseks läks asi siis, kui mängu ilmusid veelgi väiksemad seadmed nagu pihuarvutid ja nutitelefonid. Või näiteks puutetundliku ekraaniga nn tablett-arvutid, millede puhul arvuti-inimene interaktsioon peaks põhinema hoopis-hoopis teistel alustel. Aga ei põhine - stylusega puutetundlikul ekraanil navigeeriv kasutaja on sunnitud käituma sama moodi, nagu seda teeb oma laua taga istuv ja hiirt sügav laua-arvuti kasutaja. Julgen väita, et see pisipehme universaalsuse taotlus on üks peamisi põhjuseid, miks need moodsad riistvaraplatvormid pole jõudnud

Jalutuskäigul Gaza sektorisse või väikesel seiklusretkel läbi Viljandi City 17 võivad pisiasjad tähendada palju. Alati ei pea küll kandma ULV saatjat seljakotis, aga operatsiooni "Kõrbetorm" jälgimine eesliinil muutub alles siis võimalikuks, kui selleks kasutada sobivat tehnikat, mis ei lagune esimest kolksust, mis ei märgu vihma käes ega ei tolmu liivas ning selle kõige juures teeb seda ühte eluliselt tähtsat asja, milleks ta on mõeldud. Unustage seejuures ära omadussõnad nagu "õhuke", "kerge", "portatiivne" ja "stiilne" - tänane "digitaalne mina" on pühendatud ellujääjatele. Ergonoomiline tugevdatud seljakott Kata A44V; Militaarstandarditele vastav süleraal Panasonic Toughbook; Vee, tolmu, põrutus ja temperatuurikindel mobiiltelefon Sonim; Tugevdatud kompaktkaamera Ricoh G600; Tugevdatud tasku-GPS Magellan Triton; Randmel kantav tugevdatud kell/ilmajaam/digikompass/taskulamp Timex Expedition WS4; Keskmise suurusega välibi

Emotsionaalselt seotud - selline mõiste on uues INTERREGi juhendis. Selle mõiste abil on keelatud viia läbi tehinguid sulle tähtsate inimestega. Viimaste nädalate kohtumiste ja koosolekute hulk on tinginud selle, et ma kohtun emotsionaalselt seotud inimestega unes. Kohtumised unes on sama subtiilsed ja väljapeetud nagu kohtumised reaalses maailmas

Tean, et on olemas inimesed, kes peavad ennast sundima töötama, selleks, et pappi teenida, rohkem ja ruttu. Olen ise elanud seda elu mõnda aega ja tänu sellele kogemusele suudan vahet teha. Teine võimalus on teha tööd, mis kaasa tõmbab ja võlub. Enamikul meil on see võimalus olemas kui unustada ära sellised mõisted nagu "netopalk" ja "käive". Loomulikult ei taha siinjuures halvustada netopalga-inimesi. Berk Vaher räägib Postimehes kirjaniku elukutsest ja sotsiaalsetest garantiidest ning on üsna solvunud, et ühiskond väärtõlgendab kirjanike soovi elementaarsete sotsiaalsete garantiide osas. Loomulikult on Postimehe käsitlus tendentslik, vildakas ja debiilsusega piirduv - mida oodata ühelt ajalehelt, kus juba aastaid ainus loetav kraam ilmub arvamusküljel mitte-ajakirjanike sulest? Näiteks mõned pealkirjad sellesama kirjanike teema pihta: "kirjanikud ihkavad eluaegseid toetusi" ja "kirjanike tankist" (K.M. Sinijärve suunas). Iseenesest võiks Ber

Linux ei vaja klassikalises mõttes komertsreklaami. Siiski on neid läbi aegade tehtud, erinevale sihtgrupile ja erineva sisuga. Üks parimaid Linuxi reklaame on 2003 aastal IBM toodetud kampaania " Imelaps ", mille kontseptsiooniks on avatud tarkvara suur tulevikupotentsiaal. Avatud tarkvarast võidab kõige rohkem kasutajate kogukond, meie kõik - lihtne tõde, millest paljud linuxikritiseerijad ei suuda aru saada.

Dell Mini 10. Foto www.dell.com Puhtalt igavuses põikasin sisse Delli esindusse Tartus Zeppelini keskuses. Mini hinda oli langetatud: kallim 7 tuhande ja odavam 6 tuhande peale. Tuletan meelde, et need arvutid konkureerivad Lenovo S10 ( 6 tuhat, Klick , vana mudel) ja Asuse EEE 900-ga ( 4,5 tuhat, Klick ). Klick müüb HP ka tänaseks juba eelmise põlvkonna mudelit 2133 hinnaga 6 tuhat. Samas, rääkides odavatest arvutitest, siis Delli Inglismaa poes on müügil Mini kallim mudel hinnaga £300 (5,1 tuhat) ja odavam £200 (3,4 tuhat) (muide, seal on müügil juba Mini 10 , mida peetakse netbookide üheks tippmudeliks ( Sony Vaio P teatavasti pole netbook)). Ehk siis hoolimata langevatest hindadest pole meie edasimüüjad siiski veel taibanud, milline hinnasõda tegelikult sellel turul käib.

Mida mõtlevad praegu need meie hulgast, kes tarbimishullusega kaasa ei läinud? Kes ei ostnud endale maja põllule ja ei liisinud endale maasturit? Keda sellepärast jobudeks ja luuseriteks peeti. Õige mees küsis ikka viiekohalist palka ja lubas soome ehitajaks minna kui firma ei pappi ei köhi. Ja õige ta on - me olime ju nii pikalt oodanud seda head elu. Korraks tundus, et isegi jõudsime ära oodata. Ainult, et mida mõtlevad nüüd need, kes omal ajal hulludest päevadest eemale hoidsid, need veidrikud, kes rääkisid keskkonnast, säästmisest ja võlgu elamisest. Need peorikkujad! Isegi riigireetur Simm pidi oma sajakilose palga juures venelastele infot müüma, et mõnituhat kuus lisa teenida. Mitte säästmine pole meie nokia, vaid rohkem raha kohe kätte! Iga ühiskonda haaranud hulluse käigus on võimalik indiviidina säilitada kaine mõistus ja ise oma valikuid teha.

Psion netBook (foto Amigahistory.co.uk) Õnneks on 2008. aasta juba lõppenud, kuid selle mõjud näivad veel kaua kestvat. Lisaks majanduskriisile ja pangahärrade idoodsusele (sünnipärasele?) on roti aasta toonud meile mõned oma lollusega hiilgavad kohtuprotsessid. Võrratu Larko kajastab neist ühte otse kaevikust ja teise kohta viitas äsja Engadget . Nimelt on ränioru kohtumaija edastatud hagi inglise kaubamärgi "netbook" ja selle omaja Psion i vastu. Hagi esitajaks (ehk siis kannatajaks pooleks) on tundmatu väikefirma nimega Intel. Põhjus selleks on innovatsioon - nimelt oli Psion netbooki kontseptsiooni (vt. pilti) ja kaubamärgiga turul enam kui kümme aastat enne ülejäänud tootjaid. Kirjutasin sellest teemast omal ajal ka põhjalikumalt.

HP Mi põhiekraan. Foto Downloadsquad.com . HP avalikustas ja tegi kättesaadavaks (oma) netbook-tüüpi sülaritele mõeldud tarkvarakeskkonna HP Mini 1000 Mi Edition . Ütlen tarkvarakeskkonna, sest tegemist on operatsioonisüsteemile Ubuntu ehitatud töölauaga, mis sisaldab kõiki sellise arvuti põhirakendusi (ja toetab sisuliselt kõiki teisi Ubuntu 8.04 rakendusi), aga seda lihtsamas ja graafiliselt hästi vormistatud viisil. Isegi nii hästi, et Downloadsquadi tarkvarakriitikud peavad seda Linuxi parimaks kasutajliideseks netbookidele. Olgu sulgudes märgitud, et püüan lähiajal seda ka ise katsetada töölauapaketina oma 8.10 distrol ( adding the HP repositories ). XMB keskkond Sony netbookil Vaio P. Foto NotebookReview.c om. Märkamatult ja ilma igasuguse meediakärata on Sony Vaio P muutnud XMB keskkonna lisaks meediabrauserile ka kiire ärkamisega õhukeseks töölauaks, mis lubab sirvida meediafaile ja kasutada lihtsamaid veebirakendusi. XMB on Linuxil põhinev operatsioonisüsteem, mis on tutta

Mõned vabalt kättesaadavad filmid vaba tarkvara/GNU ja Linuxi pihta The Code, 2001 Revolution OS, 2001 Coreboot aka LinuxBIOS - see link on eriti põnev, kuna annab aimu linuxi tulevikust pc-del. Täna on sellised õhukesed ja alati töövalmis süsteemid juba kasutusel näiteks Sony mängukonsoolides, Motorola mobiiltelefonides ja Sharp pihuarvutites, aga ka uutes dual-bootivates süleraalides, milles linux (nagu Splashtop ja HyperSpace) on istutatud biosi ja kättesaadav mõne sekundiga arvuti sisselülimisest. The Codebreakers osa 1 , 2 ja 3 Haagib The History of Hacking, Google Documentary .

Kas see tundus nii või mõnitas Kivirähk tõepoolest tänases kolumnis eestlase tõusiklikku ja idiootset tarbimis/raiskamiskultust? See on nii ebaõiglane! Kas siis meil polegi õigus maailma kõige suurematele autodele ja liikumisvaegusest tingitud mugavushaigustele? Kas me polegi planeedi kõige suuremad debiilikud, kes usuvad kõiki reklaame ja ostame ära kogu pasa, mida allahindlusel müüakse? Kas me tõepoolest peame hakkama nüüd mõtlema ja ise valikuid tegema???

Last.fm väitel... hmm... suht vastuoluline nimekiri.

Lisaks üks kuivavõitu cabernet'

et siis uuel aastal uue hooga