H E R B A A R I U M

Sellest on juba mõni nädal möödas kui Xandros avalikustas ja tegi kättesaadavaks Presto 1 Beeta . Arvestades, et tegemist pole põhioperatsioonisüsteemiga, vaid nn. kiire ärkamisega (väidetavalt 12 s, tegelikult 20 s) õhukese kliendiga - esmamulje on väga hea. Hästi kiire, lihtne ja tõhus süsteem. Eelinstalleeritud on vaid kõige vajalikum ning kellele sellest ei piisa, see peab põhjalikult klaviatuuri sügama, sest pakettide allalaadimine ja install käib terminalis. Eesti klaviatuuri see distributioon ei toeta. Muidu igati asjalik.

Üks mu tuttav tsiklimees ja muidu vaba hing vastas põhikoolis kirjandusõpetaja küsimusele lemmikraamatu kohta - A. Palu "Mootorrattad ja rollerid" Tln Valgus 1976. Klass naeris ja õpetaja, tubli tammsaare koolkonna sõdur, noomis väikest meest rumala nalja pärast. Kuigi tegemist polnud nalja või solvanguga. Loo moraaliks pole aga tõsiuskliku kirjandusinimese piiratus reaalsuse mõtestamisel, vaid tõdemus, et kõik inimesed loevad raamatuid. Kõik inimesed loevad raamatuid. Lendurid, insenerid, müüritöölised ja literaadid ise. Kõik nad loevad. Koduperenaised, anarhistid, elusõnalased, müügimehed ja palju kirutud/kiidetud keskklass - kõik loevad raamatuid. Paljud ka kirjutavad ise, aga loevad kõik. Ning seejuures pole tähtis, kas raamat on trükitud papüürusmatile, lõigatud kasetohule, antud edasi paberil või mälukettal (või mis keeles see kirja on pandud). Kõik armastavad raamtuid. Nii inimesed, religioonid ja režiimid. Tõsi - mõned neist on raamatuid ka hävitanud, näiteks põleta

Norra reisi eelviimasel päeval tuli minu mobiilile sõnum. Sõnumi saatjaks oli operaator Tele2 ja see rääkis kohalikest kõnehindadest, mis vastavad Euroopa Komisjoni piirhindadele - ei sentigi vähem, kuigi ka Norra kuulub nende riikide hulka, kus Tele2 sideteenust pakub. Siiski kena neist, aga mida kuradit ma sellega infoga enam peale hakkan? Tele2 suudab viimastel aastatel üllatada vaid halvast küljest. Siiski on vaja isikliku kogemust, et leida üles nende nõrgim külg, milleks on suutmatus pakkuda tugiteenust kaasaegsete nutitelefonide kasutajatele. Tänaseks olen loobunud mitte ainult 3G-st ja pakitipõhisest data-teenusest, vaid andmesideteenusest täielikult ja seda peale pea kümne aasta pikkust kasutamist. Loo moraaliks on - käpardlik ja vigane teenus on hullem kui mitte midagi. Ja oluliselt kallim. Nii nagu arvutid olid infotehnoloogia 20. sajand, nii on multifunktsionaalsed mobiiltelefonid infotehnoloogia 21. sajand. Mis puutub aga Tele2, siis on tegemist teenusega aastast 1999

Kaks asja, mis teevad meist selle, mis me oleme - endine ida-tsooni riik varases kapitalismis. Meeste rekordiliselt madal eluiga ja mürgine alkohol, mida müüakse lõhnavee sildi all. Briti sotsiaalteadlased näevad siin seost.

Minu töölaud Ubuntus. Põhiliseks tööriistaks läbi aegade on mul olnud erinevad süleraalid ja pikapeale on hakanud häirima üks küsimus. Nimelt. Kuigi laua- ja sülearvutid on oma funktsionaalsuselt erinevad nagu Taavet ja Koljat (või nagu neliveoline hiigelmaastur ja Smart), kasutatakse selle funktsionaalsuse teostamiseks ühte ja sedasama operatsioonisüsteemi täpselt sama kasutajaliidesega? See on täiesti absurdne, kui nüüd pisut mõelda. Eriti idiootseks läks asi siis, kui mängu ilmusid veelgi väiksemad seadmed nagu pihuarvutid ja nutitelefonid. Või näiteks puutetundliku ekraaniga nn tablett-arvutid, millede puhul arvuti-inimene interaktsioon peaks põhinema hoopis-hoopis teistel alustel. Aga ei põhine - stylusega puutetundlikul ekraanil navigeeriv kasutaja on sunnitud käituma sama moodi, nagu seda teeb oma laua taga istuv ja hiirt sügav laua-arvuti kasutaja. Julgen väita, et see pisipehme universaalsuse taotlus on üks peamisi põhjuseid, miks need moodsad riistvaraplatvormid pole jõudnud

Jalutuskäigul Gaza sektorisse või väikesel seiklusretkel läbi Viljandi City 17 võivad pisiasjad tähendada palju. Alati ei pea küll kandma ULV saatjat seljakotis, aga operatsiooni "Kõrbetorm" jälgimine eesliinil muutub alles siis võimalikuks, kui selleks kasutada sobivat tehnikat, mis ei lagune esimest kolksust, mis ei märgu vihma käes ega ei tolmu liivas ning selle kõige juures teeb seda ühte eluliselt tähtsat asja, milleks ta on mõeldud. Unustage seejuures ära omadussõnad nagu "õhuke", "kerge", "portatiivne" ja "stiilne" - tänane "digitaalne mina" on pühendatud ellujääjatele. Ergonoomiline tugevdatud seljakott Kata A44V; Militaarstandarditele vastav süleraal Panasonic Toughbook; Vee, tolmu, põrutus ja temperatuurikindel mobiiltelefon Sonim; Tugevdatud kompaktkaamera Ricoh G600; Tugevdatud tasku-GPS Magellan Triton; Randmel kantav tugevdatud kell/ilmajaam/digikompass/taskulamp Timex Expedition WS4; Keskmise suurusega välibi

Emotsionaalselt seotud - selline mõiste on uues INTERREGi juhendis. Selle mõiste abil on keelatud viia läbi tehinguid sulle tähtsate inimestega. Viimaste nädalate kohtumiste ja koosolekute hulk on tinginud selle, et ma kohtun emotsionaalselt seotud inimestega unes. Kohtumised unes on sama subtiilsed ja väljapeetud nagu kohtumised reaalses maailmas

Tean, et on olemas inimesed, kes peavad ennast sundima töötama, selleks, et pappi teenida, rohkem ja ruttu. Olen ise elanud seda elu mõnda aega ja tänu sellele kogemusele suudan vahet teha. Teine võimalus on teha tööd, mis kaasa tõmbab ja võlub. Enamikul meil on see võimalus olemas kui unustada ära sellised mõisted nagu "netopalk" ja "käive". Loomulikult ei taha siinjuures halvustada netopalga-inimesi. Berk Vaher räägib Postimehes kirjaniku elukutsest ja sotsiaalsetest garantiidest ning on üsna solvunud, et ühiskond väärtõlgendab kirjanike soovi elementaarsete sotsiaalsete garantiide osas. Loomulikult on Postimehe käsitlus tendentslik, vildakas ja debiilsusega piirduv - mida oodata ühelt ajalehelt, kus juba aastaid ainus loetav kraam ilmub arvamusküljel mitte-ajakirjanike sulest? Näiteks mõned pealkirjad sellesama kirjanike teema pihta: "kirjanikud ihkavad eluaegseid toetusi" ja "kirjanike tankist" (K.M. Sinijärve suunas). Iseenesest võiks Ber

Linux ei vaja klassikalises mõttes komertsreklaami. Siiski on neid läbi aegade tehtud, erinevale sihtgrupile ja erineva sisuga. Üks parimaid Linuxi reklaame on 2003 aastal IBM toodetud kampaania " Imelaps ", mille kontseptsiooniks on avatud tarkvara suur tulevikupotentsiaal. Avatud tarkvarast võidab kõige rohkem kasutajate kogukond, meie kõik - lihtne tõde, millest paljud linuxikritiseerijad ei suuda aru saada.

Dell Mini 10. Foto www.dell.com Puhtalt igavuses põikasin sisse Delli esindusse Tartus Zeppelini keskuses. Mini hinda oli langetatud: kallim 7 tuhande ja odavam 6 tuhande peale. Tuletan meelde, et need arvutid konkureerivad Lenovo S10 ( 6 tuhat, Klick , vana mudel) ja Asuse EEE 900-ga ( 4,5 tuhat, Klick ). Klick müüb HP ka tänaseks juba eelmise põlvkonna mudelit 2133 hinnaga 6 tuhat. Samas, rääkides odavatest arvutitest, siis Delli Inglismaa poes on müügil Mini kallim mudel hinnaga £300 (5,1 tuhat) ja odavam £200 (3,4 tuhat) (muide, seal on müügil juba Mini 10 , mida peetakse netbookide üheks tippmudeliks ( Sony Vaio P teatavasti pole netbook)). Ehk siis hoolimata langevatest hindadest pole meie edasimüüjad siiski veel taibanud, milline hinnasõda tegelikult sellel turul käib.

Mida mõtlevad praegu need meie hulgast, kes tarbimishullusega kaasa ei läinud? Kes ei ostnud endale maja põllule ja ei liisinud endale maasturit? Keda sellepärast jobudeks ja luuseriteks peeti. Õige mees küsis ikka viiekohalist palka ja lubas soome ehitajaks minna kui firma ei pappi ei köhi. Ja õige ta on - me olime ju nii pikalt oodanud seda head elu. Korraks tundus, et isegi jõudsime ära oodata. Ainult, et mida mõtlevad nüüd need, kes omal ajal hulludest päevadest eemale hoidsid, need veidrikud, kes rääkisid keskkonnast, säästmisest ja võlgu elamisest. Need peorikkujad! Isegi riigireetur Simm pidi oma sajakilose palga juures venelastele infot müüma, et mõnituhat kuus lisa teenida. Mitte säästmine pole meie nokia, vaid rohkem raha kohe kätte! Iga ühiskonda haaranud hulluse käigus on võimalik indiviidina säilitada kaine mõistus ja ise oma valikuid teha.