Diskussioonis ajakirjanduse kvaliteedi ja selle languse (nn odavnemise) üle on veel üks mõõde, mida viisakusest üldiselt ei mainita. Selle nimi on kretinism ehk lihtsalt rumalus. Seekord mitte professionaalne kretinism, sest see pole kuidagi seotud ajakirjanduse kui ametivaldkonnaga. Kui püüda leida mingit ühisosa, siis võiks rääkida juhtimise kvaliteedist laiemalt, sest probleem on juhtimisotsustes ja nende kvaliteedis. Olen läbi oma karjääri olnud mitmetel (ca kümnekonnal või pisut enamal) juhtimiskoolitusel ja saanud selgeks lihtsa tõsiasja, et juhiks sünnitakse. Valgustusajast on lääne kultuuriruumis liikvel müüt nn valgustatud monarhist, targast juhist, kes oma teadmiste põhjal juhib inimesi lillelise tuleviku - Arkaadia suunas. Tegelikkus on reeglina vastupidine. Ma ei taha öelda, et juhid on rumalad - tihti see nii ei ole. Kuid kindlasti puudub neil see kõikenägev, kõikemõistev jumalik teadmine, mida alluvad neile omistavad. Mõnikord teevad nad valesid, isegi läbinisti lolle o