Juhtus nii, et oma hädisest keskpärasusest lolliks läinud püssimees lasi õhku killukese Norra alati pisut unisest pealinnast, ja seejärel demonstreeris oma ideoloogilist platvormi, hukates 69 kaitsetut last. Seejärel sööstis ajakirjandus raisakotkana kajastama kõike, mida see õnnetu idioot oli eelnevalt kirja pannud oma näoraamatus, mõnes ekstremistlikus veebifoorumis, vildikaga oma isiklikul peldiku seinal või veel jumal-teab-kus. Kõik omandas tagantjärgi justkui erilise tähenduse ning meeleolukamaid lõike tsiteeriti blogides ja veebifoorumites. Ekstremismi vastased said neid siis kommenteerida (loe: sõimata) ja avaldajad lehvitada valuliku grimassiga sõnavabaduse lippu punase gooti kirjaga "inimestel on õigus teada". Sõnaga: käis kõva möll. Kliimaks saabus teatavasti siis, kui leiti üles psühhopaadi poolt sahtlisse kirjutatud ulmenovell, mida mõned ajakirjanikud kohe manifestiks tembeldasid. Ma pole kindel, et kasutaksin just seda terminit. Lisaks olen ma väga erineval ar
paarkümmend tuhat, mitte miljardit