H E R B A A R I U M

Juhtus nii, et oma hädisest keskpärasusest lolliks läinud püssimees lasi õhku killukese Norra alati pisut unisest pealinnast, ja seejärel demonstreeris oma ideoloogilist platvormi, hukates 69 kaitsetut last. Seejärel sööstis ajakirjandus raisakotkana kajastama kõike, mida see õnnetu idioot oli eelnevalt kirja pannud oma näoraamatus, mõnes ekstremistlikus veebifoorumis, vildikaga oma isiklikul peldiku seinal või veel jumal-teab-kus. Kõik omandas tagantjärgi justkui erilise tähenduse ning meeleolukamaid lõike tsiteeriti blogides ja veebifoorumites. Ekstremismi vastased said neid siis kommenteerida (loe: sõimata) ja avaldajad lehvitada valuliku grimassiga sõnavabaduse lippu punase gooti kirjaga "inimestel on õigus teada". Sõnaga: käis kõva möll. Kliimaks saabus teatavasti siis, kui leiti üles psühhopaadi poolt sahtlisse kirjutatud ulmenovell, mida mõned ajakirjanikud kohe manifestiks tembeldasid. Ma pole kindel, et kasutaksin just seda terminit. Lisaks olen ma väga erineval ar

Me oleme loonud sellise riigi, nagu oleme osanud. See on unistajate ja romantikute riik, kuna  riikluse ideed kandsid algselt kirjanikud ja poeedid. Aga see on ka karjeristide ja ahnete mölakate riik, kuna raha ja sotsiaalne staatus on vaese keskklassi (ehk siis enamike eestlaste) märg unenägu. See on idealistide riik ja see on kapitalistide riik. Meie riik on segu kõigest sellest ja veel paljust muust, alates lapspoliitikutest, kes ülikoolist läksid riiki juhtima, kuni "võitjate põlvkonnani", kes varastasid lagunevast ühisomandist kõike, millele näpud taha hakkasid. Tõsiasi seejuures on, et meil pole mitte kedagi teist süüdistada, ei Moskvat ega Brüsselit. Kõik, mis meie riigis on head, oleme me ise teinud. Ja kõik, mis on ebainimlik ja halb - ka see on meie enda tehtud. Iga valitsust kiruv tugitooli-opositsionäär ja köögi-revolutsionäär võiks seda meeles pidada. Meie riik on meie enda nägu. Esimene ilmutus vabadusest saabus mulle ja usutavasti paljudele mu eakaaslastele r

Okei, su armas kaherattaline sõber on läinud. Kusagil hiinalinna garaažis viilivad pätid sellelt rattanumbri ja siis läheb sõit kaubikuga üle piiri. Tänu šengenile on see lihtsamast lihtsam. Ratas on läinud, minu kaastunne, aga mis edasi? Alguses otsustad, et enam uut ratast ei osta. Ei soovi oma viga korrata. Aga see läheb üle, sest tegelikult on ratturid väikest viisi sõltuvuses jalgrattasõidust. Siis otsustad, et ostad kõige odavama krüsa, sest kes seda ikka varastada soovib. Ka see pole õige. Varastatakse nii uusi kui vanu. Ja pealegi, kasutatud ratast ostes on alati oht, et ka see on varastatud ja sa maksad pättidele topelt. Niisiis laenad rahad kokku ja lähed poodi. Õigetest lukkudest on aegajalt kirjutatud foorumites ja meedias. Seda juttu on kõik kuulnud ja siin üle rääkima ei hakka. Vt näiteks: http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011_01_01_archive.html http://jalgrattajutud.blogspot.com/2011/03/kuidas-lasta-oma-ratas-ara-varastada.html http://www.velo.clubbers.ee/viewto

Microsoft panustab miljardeid dollareid arendamaks uut otsingumootorit nimega Bing. Tööle on palgatud oma eriala tippspetsialistid, kes pühendunult räägivad meedias uue põlvkonna nutikatest otsingutest. Uus otsing aimab inimese soove ja teab tema vajadusi ning pakub õigeid vastuseid otse lennult. Loomulikult tõukab see troonilt Google'i ja Bingist saab otsingute kroonitud kuningas. Tegelikult see nii ei lähe. Üsna kindlasti ootab Bingi sama saatus nagu MS varasemaid katsetusi, Live Searchi, MSN Searchi. Need on teel ajaloo prügikasti. Google edu ei põhine otsingu keerukusel vaid, vastupidi, lihtsusel. Inimest, kes aastaid tagasi esmakordselt Yahoo (või mõne teise otsinguhiiglase) reklaamidest ja jama täis ekraanist tüdinenult Google akna avasi, tabas ilmutus. Tühi ja valge ekraan, mille keskel on üksainus otsinguriba, tähendas seda, et tulevik on kohal. Google näitas tulevikuinternetti ja see on valge. Tänaseks on see tõeks saanud. On kirjutamata reegel, et sisu pakkuvad veebi