H E R B A A R I U M

Raudteejaam Karlstrupi lennujaamas Kopenhaagenis Mandarin tapetakse tuhande miili kauguselt ainsa sõrmeliigutusega. Maailm toimib keerulise seoste sasipuntrana, milles põhjus ja tagajärg ühendavad omavahel erinevaid kohti, ideid, asju ja inimesi. Põhjus ja tagajärg pole alati silmnähtavad, sest tihti on olulised hoopis põhjuste põhjused ja tagajärgede tagajärjed ning need ei pruugi meile silma hakata enne, kui me teame nende tähtsust. Kiire rongiühenduse viimine Kesk-Euroopasse läbi Pärnu on just üks neid põhjuste põhjuseid. See otsus määrab ära kahe väikelinna tuleviku 21. sajandil: Pärnu on määratud tõusma ja Tartu jääma samasuguseks uniseks provintsilinnaks nagu see on täna. Nimetu täpp Euroopa kaardil. Nimetame selle Tartu languseks, aga vahet tegelikult pole. Nagu igal ennustusel, nii ka sellel on oma tingimused, mille täitmisest sõltub lõpptulemus. Kiirühendus Euroopa keskustega annab Pärnule võimaluse, kuid selle realiseerumine sõltub Pärnu tegevusest. Nii nagu Tallinn p

Ei ole paremat liiklusvahendit kui see 19. sajandi leiutis, mis hoiab ennast tasakaalus samal põhimõttel nagu taevakehad universumis ning liigub edasi, kandes lihaste energiat üle pöördejõuks. Jalgrattaga sõitmine on puhas rõõm ja mul on kahju neist, kes seda nautida ei suuda. Jalgratta töökindlus tuleneb tema lihtsast konstruktsioonist ning sellest arusaamine ei käi üle jõu ka tehnikavõõrale inimesele. Taskukohane, vähenõudlik, lihtsalt õpitav ning käepäraselt hooldatav - see kõik muudab jalgratta maailma parimaks liiklusvahendiks. Sisepõlemismootor ja automobiil on Euroopa linnades uustulnuk ning need linnad pole ehitatud autodele. Hobutransport andis aegamööda teed autodele ja sellega kaasnes müra, saaste ja oht inimeste elule. Jalgratas sobib vanas armsas Euroopas paremini asendama hobuveokit, mille kiirus isegi maanteel ei ületanud 15-20 kilomeetrit tunnis. Üksainus sajand autostunud ühiskonda on sundinud unustama linna tõelist peremeest - inimest. Jalgratas seevastu anna

Kirjutan mõnest olulisest sümbolist, mis minu jaoks märgistavad seda aega ja kohta, mis mulle on antud. Nendeks on: Jalgratas Wanderlust

LAVKA 2.0 mõttekaardina Tuntud Iiri humoristil Dylan Moranil on soovitus kõigile neile, kes igatsevad kaasaegsest ülelinnastunud ja inimvaenulikust keskkonnast tagasipöörduda looduse rüppe ehk siis maale: ärge minge! See pole see, millest te unistate! See on palju vaiksem ja igavam kui te arvate! Seal pole nurgapealseid kohvipoode ega kellegagi rääkida... Mis kõik on tõsi, kuigi ma ei nõustu hr. Morani lõppjäreldusega. Just see, et midagi ei toimu, võib olla väärtus omaette. Eriti kui linnas olles, vastupidi, koguaeg midagi toimub. Sõnaga - kui linnas olla pidevalt kontaktis vähemalt miljoni inimesega, siis on päris tore vahelduseks maal metsavahel kõndida ja leida näiteks käbi. Lisaks on olemas suur hulk neid inimesi, kes ei väärtusta linnakeskonda üldse ja kes tunnevad ennast maal igati hästi. Aga mõned probleemid on. Maal olemisel on omad plussid. Kui rääkida elukvaliteedist, siis maal on see kindlasti kõrgem kui linnas (vähemalt Eestis on see nii). Vähemalt, mis puudutab kon