H E R B A A R I U M

Kõikidest liiklusõnnetustest, mis juhtub Eestis jalakäijate ja ratturitega, on pooltel juhtudel süüdi viimased. See on üks võimalus asju vaadata. Teine võimalus on öelda, et pooltel juhtudel ei suutnud autojuhid õnnetust ära hoida. Seda nimetatakse "nõrgema õiguse" põhimõtteks. Miks see oluline on? Kui nõrgemal on alati õigus, siis vastutab õnnetuse toimumise eest alati autojuht kui tugevam pool. See on ainus võimalus muuta autojuht maksimaalselt hoolivaks mitte ainult teiste autojuhtide vaid ka jalgratturite ja jalakäijate suhtes. Seega iga inimese suhtes, kes sulgeb enda järel koduukse ja astub tänavale. Liiklus muutuks ohutumaks ja väheneks õnnetuste arv, milles üks osaline on jalakäija või rattur, olenemata sellest, kas nad on õnnetuse põhjustajad või mitte. Paraneks meie elukeskkond ja tänavad muutuksid ohutumaks. Paraku ei võitle täna mitte keegi selle eest, et "nõrgema õiguse" põhimõtet Eestis lähiajal rakendatakse. Elukeskkond Eestis pole mitte kellegi asi.

Wall Streeti okupeerijate ja nende järgijate globaalne liikumine on tekitanud vastakaid arvamusi, millest minu jaoks on üllatavaim kahjurõõm ning süüdistused demokraatia raamidest väljumises. Ma ei soovi valida selles vaidluses poolt, kuid häirima jääb ühe osapoole ebaproportsionaalne kajastatus meedias ja seejuures just rahvaliikumise kritiseerijate argumentide totruseni küündiv ignorantsus. Mina, vastupidi, ei arva, et pigem tänavafestivali meenutavad meeleavaldused väljuvad demokraatia piiridest, nagu kirjutab Postimehe vahendusel Anne Applebaum . Nad väljuvad institutsionaalse demokraatia paradaigmast (kui sedagi), aga demokraatia ise on natuke keerulisem instrument kui mugav nupule vajutamisega piirduv rahvaesindus. Vastupidi, demokraatia ei pruugi olla valmis pakendatud toode, nii nagu ameerikalik tarbimiskultuur näikse seda meile pakkuvat. Teledebatid, viisakad ja heades ülikondades meedianäod, keda mõlemal tiival turvamas PR spetsialistid. Kõik see toetab ideed, et poliitika

Tuleb hinnata kõrgelt Tartu püüdu ennast ühendada maailmaga, arendades selle tarbeks omaenda väikest lennujaama. Mitmetest tagasilöökidest hoolimata on see algatus ellu viidud ja täna toimimas. Kahjuks saab valida vaid ühe sihtpunkti vahel ja selleks on Tallinn, kuhu toimub üks lend päevas. Loodetavasti ajapikku asi siiski paraneb ja ühenduste arv kasvab (Flybe alustab novembrist reise Helsingisse). Kriitikud küll väidavad, et tegelikult on Tartul juba täna kaks täiesti töökorras lennujaama: Riia ja Tallinn. See väide kahjuks tõele ei vasta, sest toimiv vahepealne lüli puudub. Riiga saab vaid kaks korda päevas bussiga, mille graafik kümnel juhul kahetestkümnest ei ühti lennugraafikuga. Tallinnasse lähevad bussid regulaarselt, aga tagasisõiduks peab Ülemistelt esmalt sõitma kesklinna, mis võtab raha ja aega, eriti tipptunnil. Toimiv ühendus oleks võimalik, kui kumbki lennujaam oleks ühendatud kiire rongiühendusega. Selle asemel on Tartu valinud hoopis õhusilla, mis on põhimõttelisel