H E R B A A R I U M

Nils Niitra püüab tõsta Eesti ajakirjanduse keskmist taset mõttega, et jalakäijale otsa sõitmine "võib juhtuda igaühega" ( PM 12.11.2011 ). Respektist osalejate vastu ei soovi siinkohal konkreetset õnnetust kommenteerida, aga ajakirjaniku loogika jääb küll pisut ebaselgeks. Kas jalakäijat ramminud autojuht pole süüdi neil juhtudel, kui teeb seda kogemata? Sellisel juhul võib eeldada, et ajakirjaniku isiklikus väikses maailmas sõidavad ringi võikad liiklusmaniakid, kes sõidavad inimestest üle MEELEGA? Elu nagu arvutimängus GTA, kus punkte kogutakse alla aetud inimeste ja sodiks sõidetud masinate eest. Ainult et elu ei ole mäng ja õnnetused juhtuvadki kogemata. Mõte, et keegi võiks karistusest seetõttu pääseda, on lihtsalt loll.  Teemast välja. Samas lehes on spordiajakirjanike ühispöördumine, kus väidetakse, et enne reedest Eesti-Iirimaa jalgpallimängu "hingas kogu riik jalgpallirütmis". Auväärsed ajakirjanikud võiksid siinkohal pisut hoogu maha võtta ja jalga puha

1. Kinnisvararalli. Sajaliikmeline meeskond haarab sülle ühe maja, mis on seisnud ehitusbuumist saadik kusagil põllul tühjana, ning tassib selle kuhugi, kus on olemas vajalik sotsiaalne ja tehniline infrastruktuur ning ka mingi vajadus elamispinna järele. Misjärel maja müüakse ühe eurise alghinnaga oksjonil. Võidab see meeskond, kes skoorib suurima hinna. Raha antakse pidulikult üle Rootsi pangale. Stiilipunkte lisab kui ostjaks on noor pere. 2. Eesti (Iirimaa) otsib idiooti. Reaaliti, mille keskmeks on kuulsusejänused noored ajamas kõige haigemat iba, mida telesaates eales kuuldud. Eesti poolt võiksid saatejuhtideks olla dünaamiline duo Reikop/Välba. Võidab see, kes käitub kõige lollimalt. Lõppfinaalis kohtub Eesti debiilik Iirimaa ajukääbikuga, mida kantakse üle lives. Mitte segamini ajada Eurovisiooniga! 3. Tööpuuduse likvideerimine läbi elukestva õppe ja töökümbluse. Pikk nimi, aga sisukas mäng. Osalevad kõik mõtetute sotsiaalkampaaniate tegijad mõlemast riigist. Mängu sisuks o

Arvan, et põhjus, miks Kreeka täna eestlasi sedavõrd ärritab, on selles, et me saame väga hästi aru, mida see kaval Lõuna-Euroopa riik teeb. Me teame seda, sest see on olnud meie igapäevane leivanumber. Ilmselt pole hea toon seda välja öelda, aga me kõik teame, et Kreeka teeb ülejäänud Euroopale täna rehepappi. Ja seda nii osavalt, et annab ka kõige oskajamale Eesti rehepapile silmad ette. Mitte ei tõmba matti teiste jalgade alt, vaid vehib selle sisse ja lisaks matiga ka kõik selle kulla, mis Vanapagan oma jõukuse näitamiseks on matile kuhjanud. See on lausa eestluse arhetüüp. Ainult et nüüd tehakse seda meile ja meie oleme need, kes kulda matile tassivad. See on traagiline, sest mitte kunagi enam ei või me pea uhkelt kuklas ülejäänud Euroopa üle muiata. Me teame, et olgu me nii osavad rehepapid kui tahes, kusagil lõunas on üks rahvas, kes, kui tahab, rehepapitab meid nii, et meie enda rehepapitamine tundub lihtsa taskuvargusena. Meil jääb üle vaid kadestada ja vanduda nupukaid Kreek