Juhtus kord nii, et Andres kutsuti suurte härradega õhtust sööma. Õigupoolest oli Andres seda kutset juba ammu oodanud, kuid millegipärast polnud see härradele pähe tulnud ja ise toppima minna nagu ei sobinud. Seepärast mängles peen naeruvine Andrese ausal maamehenäol kui ta peegli ees särki nööpis ja kaelasidet sättis. Eit küll tänitas, et mis pidutsemine see keset töönädalat on, aga Andres teda ei kuulanud. Mida see eit ka teadis härrade asjust. Kesknädalal pidutsemine ongi just härrade komme. Andres ümises lauluviisi ja lõi saapad ilusti läikima. Kõrtsis oli just nii nagu Andres oli arvanud. Härrad istusid sakstekambris ja olid juba kenakesti auru all. Lauad olid lookas head-paremat ja paljude söökide nimed ei tulnud Andresele kohe meeldegi. Jookidega oli lihtsam, oli vein, õlu ja napsid. Vabu kohti polnud, aga siis tegi Andresele ruumi üks kõhukas mees, kes tutvustas ennast nii segaselt, et midagi peale sõna pan Andres ei kuulnud. "Ahah, poolaks," märkis Andres enda jao