Raamatud Täna on tehniliselt esimene koolipäev ja see on ainus kord aastas, kus politsei reaalselt jälgib liikluseeskirjade täitmist. Lapsed võtavad oma uue ranitsa ja laovad selle täis õpikuid, vihikuid ja lõikelilli armastatud õpetajale. Koolikott kaalub lõpuks 150 kg, aga usinad õppurid ei lase ennast sellest hirmutada, vaid vinnavad kandami endale selga, põhjustades kergeid selgroovigastusi ja ülaseljas vanaduses välja löövaid mõistatuslike valuhoogusid. Puudemass, mida selleks rituaaliks vaja läheb, on üüratu ning kasvatab noorte karmavõlga emakese looduse ees. Kuid kõik see peab nii olema, sest emme-ja-issi ka pidid tegema sama. Ja nende emmed ja issid ja omakorda nende emmed ja issid. Ülekaaluline koolikott on nagu teo-orjus, on nagu eesti rahva kannatuste põli, mida antakse edasi põlvest põlve, isalt pojale, emalt tütrele. Mitte ükski tubli Eesti kool ega koolijuht ei ole meil jõudnud 21. sajandisse, puutunud rõvedust nimega arvuti ega käinud ilges kohas nimega internet. I
paarkümmend tuhat, mitte miljardit