Arvan, et läbi on see aeg Eesti tundekasvatuses, kus lihtsalt minnakse Rootsi või Saksamaale "mehele" (kuidas öelda "naisele"?). Vähemasti kõlab see pisut vanamoodsalt. Tänane armuseiklus on palju rahvusvahelisem. Näiteks minnakse küll Saksamaale, kuid abiellutakse seal Belglasega, kes algselt on pärit Uus-Meremaalt, kuid kelle üks perekonnaliin ulatub Indiasse ja teine pärineb Ühendriikidest. Märkamatult olme me muutunud osaks globaalsest kogukonnast. Meie ootused ja arusaamad on kardinaalselt erinevad sellest, mida me arvasime end vajavat veel mõned aastad tagasi. Mõtelge näiteks selle, kui absurdselt kõlab täna vaevalt mõne aasta tagune "viie rikkama riigi hulka" loosung. Rikkama? Millest sa räägid, mees? Heaolu loeb, mitte rikkus. Tervishoid, turvalisus, haridus, hea ühistransport, põnev kultuur, kodune ja heasoovlik kogukond Sinu ümber jne. Mida ma teen rikkusega? Lähen elama Tiskresse ja panen oma väravale valvama isikliku turvamehe? Koos Ansipiga
paarkümmend tuhat, mitte miljardit