Nii võiksid digitaalsed noodid olla nähtaval ESTERis Alati, kui ma külastan Tartu Linnaraamatukogu katusealusel korrusel paiknevat muusikaosakonda, üllatun sellest suurest hulgast muusikast, mis me väikerahvana oleme suutnud luua. Eriliselt pakuvad mulle huvi Eesti laulud. Usun, et oma lauludes väljendame me ennast kõige ehedamalt. Raamatukogus on kõik see olemas ja ladustatud suurtele kahe meetri kõrgustele riiulitele. Ja kui mõnda nooti pole Linnaraamatukogus, siis on see Elleri kooli raamatukogus või Ülikooli raamatukogus või Tallinnas Otsa koolis või Rahvusraamatukogus. Kui noot on jõudnud trükki, siis on see täna mõnes meie raamatukogus olemas ja riiulil ootamas. Kuid üha enam on mul tunne, et sellest ei piisa. Mul on tunne, et sellist rikkust ei peaks hoidma üksnes raamatukoguriiulitel, vaid tegema selle internetis kättesaadavaks kõigile. Paberile trükitud partituur on natuke nagu kala kuival. See on kompromiss muusika ja meediumi vahel, mille puhul kaotajaks pooleks on mu
paarkümmend tuhat, mitte miljardit