H E R B A A R I U M

Nii võiksid digitaalsed noodid olla nähtaval ESTERis Alati, kui ma külastan Tartu Linnaraamatukogu katusealusel korrusel paiknevat muusikaosakonda,  üllatun sellest suurest hulgast muusikast, mis me väikerahvana oleme suutnud luua. Eriliselt pakuvad mulle huvi Eesti laulud. Usun, et oma lauludes väljendame me ennast kõige ehedamalt. Raamatukogus on kõik see olemas ja ladustatud suurtele kahe meetri kõrgustele riiulitele. Ja kui mõnda nooti pole Linnaraamatukogus, siis on see Elleri kooli raamatukogus või Ülikooli raamatukogus või Tallinnas Otsa koolis või Rahvusraamatukogus. Kui noot on jõudnud trükki, siis on see täna mõnes meie raamatukogus olemas ja riiulil ootamas. Kuid üha enam on mul tunne, et sellest ei piisa. Mul on tunne, et sellist rikkust ei peaks hoidma üksnes raamatukoguriiulitel, vaid tegema selle internetis kättesaadavaks kõigile. Paberile trükitud partituur on natuke nagu kala kuival. See on kompromiss muusika ja meediumi vahel, mille puhul kaotajaks pooleks on mu

Vihaorganisatsiooni SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) vaenu õhutav tegevus on tekitanud Eestis paksu pahandust . Varro Vooglaiu tegevusest veelgi kahtlasem on aga selle rahastamine, mis ulatub uuriva ajakirjanduse andmetel otsapidi välja Kremlini (tegin selle kohta ka lihtsustatud skeemi). Rahasid liigutatakse läbi eraisikutest annetajate, kes on võetud organisatsiooni tegevust suunavasse nõukogusse. See skeem sarnaneb ettevõtete filiaalide loomisele ja sellisel juhul on Eestis paiknev seltskond võrreldav usinate pioneeridega, kes väljastpoolt tulnud rahadega täidavad väljastpoolt tulnud korraldusi. Ja sellejuures teevad näo, et ajavad eesti asja. Kindel see . Nõukogu juhtiv Paul Herzog von Oldenburg ajab Eesti Asja. Suure algustähega. Religioonist võõrdunud eestlastel pole veel head arusaamist nähtusest, mida nimetatakse kristlikuks fundamentalismiks. See on kristliku maailmavaate nö pahupool, mille kandjad on teinud religioonist ettekäände oma hirmu, viha ja

On täiesti selge, et koduvägivald pole normaalne ja oma lähedastega vägivallatsevad mehed on haiged sitapead. Kurb on tõdeda, et meie ühiskond ei ole võtnud piisavalt teravat seisukohta koduvägivalla vastu. Ka paljud vägivalla all kannatavad naised ei suuda sellele iseseisvalt vastu hakata ja vägivaldsest suhtest lahti öelda. Isegi kui partneri poolne julmus sunnib neid kodust lahkuma, pöörduvad paljud neist ajapikku koju tagasi ja muutuvad taas ohvriteks. Arvan, et üheks põhjuseks on meie teadmatus ja mitmed müüdid, mis ühiskonnas on levinud. Toon siin välja kuus peamist loitsu, millega ühiskond ja ohvrid püüavad koduvägivalla probleemi enese jaoks kunstlikult pisendada. 1. Emotsionaalne loits: ta ju armastab mind.  Reaalsus: ainus, mida vägivallatsev mees armastab, on tema enese armetu ego. Emotsionaalselt arenenud mehed ei lähe oma armastatule kätega kallale. Vägivallatsejad on emotsionaalsed värdjad. 2. Filosoofiline/religioosne loits: elu ongi kannatus/ohverdus.  Reaalsus: v