H E R B A A R I U M

Fantaasiakirjandus on mulle alati meeldinud ning suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma raamatute taga. Kirjandus näib olevat üks neid universumi suuri müsteeriume, mis lubab ehitada õhulosse ja elada salajast elu, millest meie ümbritsejatel pole aimu ja mis polegi neile kättesaadav. Raamatuid lugevad inimesed kõnnivad nö pärismaailmas ringi äraseletatud nägudega, justkui mõne kauge ja võõra riigi saadikud. Praegu olen ma siin ja joon teie seltsis teed, nagu täiesti tavaline inimene, aga koju jõudes tõmban ma selga oma õiged riided ja reisin ringi kaugetes galaktikates. Võin näiteks lennata Kuule ja avastada selle seest terve omaette maailma koos jõgede, järvede, inimeste, linnade, rõõmude ja muredega. Pean ainult meeles pidama, et ma liialt kauaks ära ei jää, sest muidu on hommikul raske taas ärgata.

Mehed poetaga rääkisid, et arvutiga valimine on saatanast ja võltsing. Põhimõtteliselt on võltsing igasugune valimine, kui valimiskasti juurde minnes pole seljas musta ülikonda valge krae ja sinimustvalge lipsuga, rukkilill nööpaugus. Ka naistel. Minna tuleb marsisammul ja lauldes valjul häälel Eesti Vabariigi hümni (lapsed võivad minna kaerajaani tantsides). Veel rääkisid mehed poetaga, et raha tuleb hoida voodis padja all, sest pangas varastatakse see kohe ära. Ja maakera on lame ja ameeriklased pole Kuul kunagi käinud.