Fantaasiakirjandus on mulle alati meeldinud ning suure osa oma lapsepõlvest veetsin ma raamatute taga. Kirjandus näib olevat üks neid universumi suuri müsteeriume, mis lubab ehitada õhulosse ja elada salajast elu, millest meie ümbritsejatel pole aimu ja mis polegi neile kättesaadav. Raamatuid lugevad inimesed kõnnivad nö pärismaailmas ringi äraseletatud nägudega, justkui mõne kauge ja võõra riigi saadikud. Praegu olen ma siin ja joon teie seltsis teed, nagu täiesti tavaline inimene, aga koju jõudes tõmban ma selga oma õiged riided ja reisin ringi kaugetes galaktikates. Võin näiteks lennata Kuule ja avastada selle seest terve omaette maailma koos jõgede, järvede, inimeste, linnade, rõõmude ja muredega. Pean ainult meeles pidama, et ma liialt kauaks ära ei jää, sest muidu on hommikul raske taas ärgata.
paarkümmend tuhat, mitte miljardit