Otse põhisisu juurde

Kunst ja raha


Scanneri kurjustamine SSI residentsuse teemal pani pisut mõtlema muusikute tegevuse rahastamisest. SSI pakub heliartistidele elu- ja töökeskkonda oma Budapesti stuudios, küsides selle lõbu eest 1500 EUR nädalas ja eeldades, et konkursiga valitud artist tuleb vähemalt 4 nädalaks. Tulevasel residendil peaks olema tengelbungas vähemasti 6000 EUR, aga tegelikkuses lisanduvad sellele veel reisikulud ja taskuraha. Scanner näeb seda järjekordse näitena muusikute koorimisest, aga mulle tundub, et see on näide hoopis huvitavamast probleemist, mille nimi on kunsti ja muusika rahastamine, mis on institutsionaalsest (organisatsioonide võimekusel põhinevast) muutunud projektipõhiseks.

'Vanadel headel aegadel' oli SSI taolistel asutustel avalik eelarve, mis kattis nende enda kui ka artistide kulud. Tänapäeval tundub, et need 'suured' lepingud on kadunud, küll aga leidub hulgaliselt grante ja fondikesi, millest endiselt saab rahastust küsida, kuid need on väheste eranditega ühekordsed toetused. Selleks, et uues olukorras ellu jääda, on pandud rahastuse otsimine suures osas kunstnike õlule, see aga muudab omakord seda, millised inimesed selles maailmas ellu jäävad. Kaasaegne edukas kunstnik/helilooja/kirjanik on vähemasti poole kohaga projektijuht ja mahhinaator, kelle ellujäämise eelduseks on võime 'rahasid välja sebida ja leida endale rakendust erinevates projektides.

Pole vist mõtet selgitada kui palju ebakindlamaks see muudab artistide tuleviku, kuna elu käib suuremate projektide ümber, mille lõppedes kaob mõneks ajaks pind jalge alt. Eriti nähtav on see Ida-Euroopas, kus kompromisse tehakse ehk enam artistide kahjuks. Samal ajal on muusikatööstuses järjest rohkem raha. Millegipärast aga ei jõua see artistideni, kellelet eeldatakse järjest enam paindlikkust ja uusi oskusi valdkondades, millel pole loometööga suurt pistmist.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

10 asja, mida teha majanduskriisi ajal

Planeedi globaalset kogukonda ähvardab "seninägematu" majanduskriis, mis mõjutab ühel või teisel viisil meie kõigi elukvaliteeti. Mida teha siis, kui ootamatult tekib palju vaba aega või senine töörabamine enam soovitud tulemust ei anna? Siin mõned soovitused, mis ei tooda küll välkkiiret kasumit, kuid aitavad kitsad ajad märkamatult mööda saata ja minna uuele tõusule vastu uute ideede ning värskete mõtetega ning paremas vormis kui ei kunagi varem. Õppida uus eriala/täienda vana/viia lõpule pooleli jäänud kraadiõpe: 2-3 a. Kirjutada raamat sulle põhjalikult tuttavas valdkonnas: 1-3 a. Alustada memuaaride kirjutamist: esimene köide ca 1-2 a. Abielluda/keskenduda perele - neile kellel varem pole selleks töökõrvalt aega olnud: 3 a. ja enam. Sünnitada laps/ed ja minna emapuhkusele, mille suurus arvutatakse eelmise perioodi keskmise palga alusel: 2-4 a. Ehitada maja. Kallis? Mitte siis, kui kõik asjad ise teha. Hubane suvekodu valmib 2-4 aasta nädalavahetuste hinnaga ja müügiks e

"Väljasõit rohelisse", põlvkonnad, ideoloogiad ja kriisid

Ulmekirjanikest vendade Strugatskite ilmselt kõige tuntumaks tööks on ka eesti keelde jõudnud "Väljasõit rohelisse", mis on erakordselt sünge ja kurb jutustus, kasvõi juba seetõttu, et kirjeldab katastroofijärgset maailma. Võiks öelda, et stalkeri kuju on loonud kirjanik(ud), kellel pole enam mingeid illusioone ühiskonna osas, kus nad elavad. Ometi polnud see nii nende varasemates, optimistlikes töödes. Peamiselt 60' sulaperioodil ennast kuulsaks kirjutanud vennad uskusid ilmselt siiralt nõukogude süsteemi ja selle helgesse tulevikku ning püüdsid anda oma panuse. See on igati mõistetav - 60' oli väga helge ja optimistlik aeg kogu Nõukogude Liidus. Siis kui 60' teisel poolel hakati kraane taas järjest rohkem kinni keerama, inimestes midagi justkui murdus. Strugatskite loomingus tähistab seda murdumise kohta veider väike kirjutis "Tigu nõlvakul", kirjutatud 1965. Järgneb pisut optimistlik "Inetud luiged" (66-67), kuid see optimism on juba tugeva

Mõte: lapsed hoolivad loodusest, täiskasvanud rahast

Kas olete märganud, et lapsena hoolime me loodusest ja loomadest, kuid täiskasvanuna saavad paljudest meist need inimesed, keda nii väga ei häirigi enam loomapiinamised, looduse hävitamine ega kliimakatastroof. Millal võetakse meie seest inimlikkus ja hoolimine ning asendatakse ahnuse, omakasu, väikluse ja julmusega? Millal me vaatame maailma esmakordselt silmaklappidega, püüdes näha vaid seda, mis võiks meile kasuks tulla? Ma ei tea vastust, aga pakun, et koolil on selles oma roll. Pole juhus, et algkooli loodusõpetustunni metsajalutuskäigud asenduvad põhikooli bioloogiatunnis skalpelli ja mikroskoobiga ning hiljem orgaanilise keemia ja füüsikaga. Skalpell ja mikroskoop on ka toredad asjad, aga midagi läheb selle kõige käigus kaotsi. Üheks selliseks kaduvaks tundeks on aukartus elu ees, mida me oskame küll viljastada ja hävitada, kuid mitte luua. Teine kiiresti kaduv tunne on imestus maailma mitmekesisuse ees, mis asendub illusiooniga, nagu teaksime me (või võiksime/saaksime teada