Scanneri kurjustamine SSI residentsuse teemal pani pisut mõtlema muusikute tegevuse rahastamisest. SSI pakub heliartistidele elu- ja töökeskkonda oma Budapesti stuudios, küsides selle lõbu eest 1500 EUR nädalas ja eeldades, et konkursiga valitud artist tuleb vähemalt 4 nädalaks. Tulevasel residendil peaks olema tengelbungas vähemasti 6000 EUR, aga tegelikkuses lisanduvad sellele veel reisikulud ja taskuraha. Scanner näeb seda järjekordse näitena muusikute koorimisest, aga mulle tundub, et see on näide hoopis huvitavamast probleemist, mille nimi on kunsti ja muusika rahastamine, mis on institutsionaalsest (organisatsioonide võimekusel põhinevast) muutunud projektipõhiseks.
'Vanadel headel aegadel' oli SSI taolistel asutustel avalik eelarve, mis kattis nende enda kui ka artistide kulud. Tänapäeval tundub, et need 'suured' lepingud on kadunud, küll aga leidub hulgaliselt grante ja fondikesi, millest endiselt saab rahastust küsida, kuid need on väheste eranditega ühekordsed toetused. Selleks, et uues olukorras ellu jääda, on pandud rahastuse otsimine suures osas kunstnike õlule, see aga muudab omakord seda, millised inimesed selles maailmas ellu jäävad. Kaasaegne edukas kunstnik/helilooja/kirjanik on vähemasti poole kohaga projektijuht ja mahhinaator, kelle ellujäämise eelduseks on võime 'rahasid välja sebida ja leida endale rakendust erinevates projektides.
Pole vist mõtet selgitada kui palju ebakindlamaks see muudab artistide tuleviku, kuna elu käib suuremate projektide ümber, mille lõppedes kaob mõneks ajaks pind jalge alt. Eriti nähtav on see Ida-Euroopas, kus kompromisse tehakse ehk enam artistide kahjuks. Samal ajal on muusikatööstuses järjest rohkem raha. Millegipärast aga ei jõua see artistideni, kellelet eeldatakse järjest enam paindlikkust ja uusi oskusi valdkondades, millel pole loometööga suurt pistmist.
Kommentaarid